Igasugune võim tugineb müüdile. Seletusele, miks just sellel inimesel või parteil või rahval on õigus valitseda siin ja nüüd. Seda võib nimetada poliitiliseks retoorikaks või suureks narratiiviks, kuid asja olemus sellest ei muutu ning toimemehhanism on üsna lihtne.
Tavaliselt tuginetakse selles müüdiloomes kahele jalale: suurele hädale ja suurele heale. Enamasti on need mõlemad jalad kinni tuttavas ja vajadusel muudetavas minevikus: kunagi oli suur häda (sõda, vaenlane, ebaõiglus, halb valitseja), aga samas oli ka kuldne minevik. Harvem kasutatakse tulevikku, seletades, et “kui meie ei pääse valitsema, juhtub suur häda” ja/või “kui meie saame valitsema, siis saabub õnn me õuele”. Tulevik on tundmatu ja abstraktne, sellega on veidi keerulisem töötada.
