Veebruari keskel sain telefonikõne vene aktsendiga inglise keelt kõnelevalt daamilt, mille peaaegu poolelt sõnalt turtsakalt katkestasin, pidades seda järjekordseks müügikõneks. Viimasel ajal tuleb neid üle Euroopa. Lisaks Eesti, “mul-on tunne-et-teie-firma-vajab-raamatupidamisteenust” ja “tahaksin-teile-täna-rääkida-kosmosetehnoloogia-nuustikutest” kõnedest helistavad ka välisnumbrid. Sealt kupeldatakse peamiselt investeerimisega seotud teenuseid ja kahtlaseid aktsiaid, enamus neist järgimas klassikalist Buratino imepuu skeemi – “Kanna kippelt plekki, tagasi saad sajakordselt. Ausõna!” Õnneks hetk enne seekordse kõne katkestamist tabas kõrv lause, mis kutsus mind kuhugi. Okei, need kutsetega petu- ja püramiidskeemiüritused on veel eriti tüütud, aga seekordne toimus Vilniuses. “Pange maili”, andsin korralduse ja soovisin head päeva.

Paar päeva hiljem vaatasin siis saabunud kirja üle. Selgus, et ohoo – tegemist on Vilniuses toimuva krüptokonverentsiga, mis on endale võtnud ambitsioonika nime Cypto Capital World ning nimetab end maailma suurimaks krüptoinvestorite konverentsiks. Pilet 1000€ odavaim variant, kalleim 5000€. No väga tore.

Unustasin selle umbes kuuks. Siis aga otsustasin minna Prantsusmaale nädalaks-paariks veinireisile. Seekord mööda maad, peatuspunktide ja kohtumistega mitmes riigis, mis tee peale jäävad ning äkitselt osutus Vilnius olevat täpselt tee peal, ka kuupäevad klappisid ideaalselt. Noh, mikskrtmitte, mõtlesin ma, lähme kaeme selle konverentsi siis üle. Krüptod on põnev teema ja sellistel üritustel näeb igasugu värvikaid karaktereid ja kohtab huvitavaid tegelasi, niiet tõesti mikskrtmitte? Kirjutasin korraldajatele ja küsisin tasuta akrediteeringut. Vahest antakse, tasub teinekord naglalt küsida, eriti kui viimasel hetkel kirjutad ja kohti üle on. Nii ka seekord. Sain kiire vastuse et olen oodatud ja tuldagu aga lahkesti kohale. Mis oli neist väga meeldiv ja viisakas, lausa ootamatult.

Pakkisin autosse mõned viisakamad riided, arvuti ja portsu visiitkaarte tõsiseks networkinguks ja andsin gaasi. Esimene peatuspunkt oli piiril. Tahtsin käia vetsus ning näha, mismoodi näeb välja see lege alkoralli Läti poolel. Alko1000 ees seisis vaid kolm Soome ja kaks Eesti numbriga autot. Oli teisipäeva lõuna. Pood ise tohutu, keskmise toidupoe mõõtu, odavat alksi täis laotud, seinast seina ja kastide kaupa. Veinidel eraldi korrus, tegin seal tiiru, joodavaid veine leidsin kolm. Ülejäänud kõik odav pask, pardon my french. Kahmasin need kolm näppu ja lonkisin kassasse. Seal ootas pisike järjekord, juua täis sommid kemplesid kassapidajaga millegi üle. Kaks Chablis’d ja üks Pouilly-Fume maksid kokku 21€. Eestis oleks kaks korda kallim umbes. Muidugi alumise otsa selle kategooria veinid.

Õhtuks jõudsin Vilniuse lähedusse pisikesse külasse, kus Leonarda pidas kauni kuppelmaastiku ja kasemetsa sees tiikidega ümbritsetud suurt hotelli. Maja oli vist ehitatud 90ndate lõpus mingi uusrikka poolt, igal juhul tekitas see kitš ja marmor seal looduse keskel pääääris veidra kontrasti. Hotell oli nimetatud Villa Nora‘ks tema ema järgi. Ning kohal oligi vaid tema ema, kes ostutus väga meeldivaks prouaks, rääkisime temaga alguses inglise keeles, siis vene keeles ja peaaegu oleks öösel temaga ka Leedu keeles rääkima hakanud. Odav ja veider, aga selle hinna eest ajas asja ära. Ümmargune nahast seksodroom, kümned külakoerad eemal metsades haukumas, ühtegi pistikut toas polnud…no veider ühesõnaga. Teine variant oleks pidanud kütma Vilniusse, mis oli 20 kilti eemal.

Tutvumisõhtu

Esimene õhtu oli nii-öelda tutvumispidu. Lõin kingad läikima ja kihutasin endise vürstiriigi praegusse pealinna. Üritus oli organiseeritud mingisse spordipubisse, kus tubli pool seltskonda oli äratuntavalt konverentsirahvas, välismaalased ja kohalikud, kes olid liiga viisakalt riides vastava küüslauguleiva- ja õllebaari jaoks. Ent teise poole moodustas tavapublik.  Kümnetest telekatest peksis maxvolüümiga Žalgirise mäng kuskil võõrsil, vist Bulgaaria vastu. Võite ise ette kujutada, mis räuskamine seal käis. Niiet mingist tutvumisõhtust väga midagi välja ei tulnud. Krüptovälismaalased litsusid end ehmunult seina äärde ja suhtlesid vaikselt omaette, mina jälgisin niisama mängu ega üritanudki sellest melust üle karjudes kellegile omakorda ligi litsuma hakata. Jõin oma paar õlut, sõin suurepärase wrapi ning kimasin tagasi hotelli. Tutvutud.

Hommikul ärkasin ning avastasin et olen hotellis täiesti üksi. Kolasin mööda koridore ja tube nagu Palle, kes on üksi maailma jäetud ning ei leidnud isegi proua Norat üles. Ahjaa, öösel jõime temaga veel klaasi veini ja arutasime Leedu poliitikat. Millest ma midagi muidugi ei teadnud, aga kiitsin kõvasti takka kõigele, mida proua mulle emotsionaalsel toonil kurtis. Hommikul oli aga kadunud nii proua kui tema auto ning õues röökisid vaid rästad ja õrn vihmasabin krabistas lehtedes. Olgu, panin ülikonna selga ja sõidutasin end siis mööda megaporiseid külateid uhkete tiitlitega pärjanud konverentsile Grand Resort Hoteli. Kes on käinud, see teab, et tegemist on väljast päris koleda majaga, aga sees on jällegi marmori ja feik-antiigiga kõvasti laiatud, niiet väga purjus peaga külastades võibolla jätaks isegi suursuguse mulje. Samas konverentsisaalid on kõrgemad ja uhkemad kui Eestis mistahes kohas. Niiet tegelikult täitsa tore koht. Selline neli miinus. Seest.

Konverents

Rahvast oli kohale tulnud paarsada. Arvestades, et Eestis ja mujalgi on viimasel ajal krüpto ja blockchaini-teemalised üritused üle ja välja müüdud, siis olin natuke imestunud. Võibolla oli hind veidi kallis või reklaam nõrk neil, ent arvasin rohkemat. Esinejate nimekiri oli ka täitsa viisakas. Juhatuse liige Leedu keskpangast, ase-finantsminister, tippadvokaadid, edukate ICO-de taga olevate firmade juhid, Forbesi ajakirjanik, ning muid nimekaid kärbseid üle maailma. Usutav. Kirsiks krüptokoogil muidugi Timothy Draper, investeerimismaailma skandaalne staar. Selle esinejatelisti pärast ma tegelikult kohale läksingi. Ja mulle alati tegelikult meeldib vähem rahvast kui et rohkem. Eriti kui see on ka kvaliteediga pöördvõrdelises suhtes, siis on eriti hea.

Kohvi ja küpsised sisse vägistatud, esimesed möödapääsmatud tutvused sõlmitud, siirdusin saali. Olete tähele pannud et taolistel avalikel üritustel, just konverentsidel on alati mingid hüperaktiivsed tegelased, kes kohe tormavad sinuga tutvuma.

Nagu kavalad šaakalid lendavad nad juba kuskil uksel sulle peale, nuustades kõik järjest üle:  kas su pintsak lõhnab raha järele, kas sinu nimekaart lubab rasvast kontakti, kas sinu portfellis on äkki midagi, mis rahuldaks nende saamahimu.

Kindlasti on sellised tegelased kõige edukamad networkijad ja sõeluvadki olulised inimesed kohe algul nii välja, mul on neilt palju õppida. Järgneva päeva jooksul nägin neid korduvalt lõunapausil ja kohvijoomise ajal olulisimate tüüpide varrukate küljes hammastega rippumas ja omavahel purelemas tähtsate rahaonude tähelepanu pärast. Ise sellega ei viitsinud tegeleda, andsin neile mingeid vanu visiitkaarte, mille peale näha oli, kuidas huvi jahtus, enne kui see üldse jõudis kuumeneda ning tüürisin saali.

Seal käis juba kõvem esitlemine. Laval möllas ühe Leedu startupi juht, kes viis läbi ühe edukaima ICO ajaloos ning tõstis 18 minutiga 37 miljonit eurot. Tegemist oli Monetha-ga ning valgete tossudega, kitsastes teksades, 20ndates  kutt näis tõsiselt oma esinemist nautivat. Muljetavaldav tulemus muidugi, respekt! Veel mitmed ICOtegijad ründasid üksteise järel lava ning ladusid riita tarkuseteri, mida silmas pidada. Piilusin üle õla ja nägin, et pool saali kirjutab usinalt üles, teine pool pildistab slaide ekraanilt. Ka tore komme.

Riigi vaade asjale

Seejärel astus lavale raskekahurvägi: ministriproua ja keskpankur ning advokaat. Järgnes üks huvitavamaid diskussioone. Nimelt Leedu on ICO-de osas olnud maailma esirinnas ja üks krüpto-sõbralikumaid riike maailmas seni. Ent regulatsioonid tänasel päeval veel Metsiku Lääne stiilis toimivale krüptomaailmale on kohe-kohe ukse ees. Nende kehtestajate esirinnas on muidugi suurriigid, kellest näiteks Hiina ja USA on üldse keelanud oma kodanikel osalemise tänastel tingimustel. Kui investoril on võimalik neist keeldudest täna veel suht lihtsalt mööda hiilida siis ICO-de korraldaja seisab palju suurema probleemi ees. Üle maailma lihtsal moel miljoneid kogudes on ta ühel hetkel fakti ees, et täna pole panka, kus see käiberahas ehk riiklikes valuutades välja võtta. Isegi meie LHV, mis on näiteks USA tuntuima Coinbase korrespondentpank, kus nad arvet omavad deposiitide jaoks, ei taha enam krüptotulusid vastu võtta.

Põhjus selleks on väga lihtne – seal siiski liigub ka ports musta raha. Olgugi, et iga ICO-korraldaja teeb oma investoritele ka KYC (know your customer) küsimustiku kohustuslikuks, isegi kui ühe investori raha on kahtlast päritolu siis see must tõrvatilk rikub kogu krüptopoti. Pangad võivad litsentsi kaotada ning trahvid on miljonites. Keegi ei taha enam riskida.

Väga huvitava ettekande pidas üks Briti taat, kelle firma teglebki KYC-ga spetsiaalselt krüptoemissioonide jaoks, kes ütles et tubli 20% identiteetidest, mida esitletakse kui enda omi, on võltsitud või ostetud mustalt turult. Taat näitas näitas ekraanil näitena üht Vietnami riisifarmerit, kes seisab jalgupidi vees kuskil riisipõllul, käes pass ja muud nõutud dokumendid. Taolist fotot paljud ICO-d nõuavad. Aga lähemal uurimisel, peale seda kui see farmer oli 180 000 € eest investeeringuid teinud selgus, et vietnamlane on oma identiteedi 20€ eest Darknetis maha müünud hoopis. Emissioonil kasutas seda kontot juba keegi pahalane, kes tema nime alt konto püsti pani ja 180k€ eest krüptosid ostis ning need kiirelt oma anonüümsesse walletisse kandis. Edasine jama, mis ICO korraldajal või pangal tekib, ei ole enam tema probleem ming teda püüda on juba oluliselt raskem kui kõhutuult tormisel väljal.

Ettekande lõpetas pangadirektor sooja soovitusega, et meile sobiks ideaalis nii, kui ICO on tehtud Gibraltaril ning rahad tuuakse Leetu kulutamiseks. Mis tekitas saalis muidugi kõvasti naeru ja diskussiooni, niiet tuli lausa oodata, kuni sai aruteluga edasi minna.

Ehk siis riik ei taha võtta ei vastutust ega tegeleda probleemiga, samas investeeringuid ja kümneid miljoneid tahaks aga küll.

Lõpuks jõuti tõdemusele, et riik tahab ikka kõike reguleerida ning pole kaugel aeg kui läbi surutakse seadused, mis võrdsustavad krüptoemissioonid tavaliste aktsiaemissioonidega ning käsitletakse neid kui teisigi väärtpabereid. Aga riiklikud regulatsioonid ongi see, mille vastu krüptomaailm võitleb. Samas petta ei taha keegi saada ja kes muu pettuste vastu efektiivsem võitleja oleks kui riiklik jõuorganisatsioon a la Finantsinspektsioon, kes kontrollib ja karistab. Natuke selline nokk kinni, saba lahti probleem, mille lahenemist on täna väga põnev jälgida.

Ekraanile astub Tim

Konverents aga keris hooga edasi. Igav ei hakanud mitte hetkekski ning isegi söögipausid olid täis huvitavaid kohtumisi. Tutvusin vene tüdrukuga, kes juhatab Venemaa suurimat krüptoportaali ehk ICO-kalendrit, mis teavitab toimumistest ning ka müüb reklaami. Nastja rääkis, et neil on kõik reklaamid pool aastat ette välja müüdud ja talvel kahekordistasid hindu, midagi ei muutunud. Kalleim pakett maksvat 5 bitcoini, mis on siis ca 30 000€ – selle eest siis ühes portaalis bannerid ja väike audit ning sisuturundus. Ilmselge on, et kullapalaviku ajal suurimad võitjad on need kes labidaid-ekskavaatoreid müüvad. Marmiidikaantega kolistamise järel valgusid kõik tagasi punase sametiga drapeeritud saali, kus algamas oli konverentsi nael: Tim Draperi esinemine, mis aga nagu vahetult enne selgus, oli üle Skype, mitte ei ilmunud paljutsiteeritud krüptokunn elusana Vilniuse lähistele. Kerge pettumus, ei saanudki aru, kas see oli nii plaanitud või ei saanud lugupeetav lihtsalt kohale tulla.

Timil läks tubli veerand tundi aega et end käima saada. Näha oli, et ta on just ärganud, ajuhammasrattad ragisesid, kõva kümme minutit mees vaid köhis ja kokutas ning vahtis ringi. Näha oli, et ka konverentsi korraldajad hakkasid veidi närvi minema. Ent siis investorihärra naeratas, pani lipsu otseks ja ütles: “Vabandust, teate meil on uus koer ja see siin laamendab ja korraldab segadust, naine viis ta ära nüüd.” Kogu saal rõkkas naerda kergendatult ning siis hakkas vana tulistama.

Esimeseks teemaks oli muidugi tema eelmisel päeval pommuudisena kõmatanud ennustus Bitcoini hinna kohta, mis peaks tõusma lähiaastatel 250,000$-ni tükist. Põhjendusi ja detaile siinkohal avama ei hakka, igaüks saab ise lugeda netist, miks investeerimise üks eredamaid karaktereid nii arvab. Järgnenud tund intervjuud oli tõeliselt põnev. Esimesena muidugi lugu, kuidas ta riigi käest oksjonilt kunagise kurikuulsaima Darkneti musta turu Silk Roadi konfiskeeritud 29 656 bitcoini üles ostis. Tänases vääringus ca 200 miljonit dollarit, väidetavalt on need tal alles.  Minu jaoks parim hetk intervjuust oli muidugi see, kus ta rahakotist Eesti ID-kaardi välja tõmbas ja seda uhkelt kaamerasse näitas, Eestit kiites e-residendi programmi eest. Kuradi kahju, et ma ei saanud seda fotole, aga Eestit mainis ta korduvalt ja tõi eeskujuks. Leedu konverentsil, eksole.

Ettekande võttis ta kokku soovitusega, et Leedu-sugune (Eesti-sugune) väike riik teeks väga suure sammu edasi ja edusse kahel moel: esiteks võiks riiklikult tagatud krüptoraha välja anda, see avaks palju uusi turge ja võimalusi, teiseks võiks teatud tingimustel kõigile soovijatele kodakondsuse anda. Mis sest, et igasugu tegelasi kokku voolab, ent see võimaldab riigil efektiivselt end miljonite inimeste võrra kasvatada. Ning need, kes reaalselt kohale kolivad, neil on ka raha ja ajusid ja makse mida maksta. Utoopiana tunduv idee, aga soovitas seda kaaluda tõsiselt.

Peale seda rüselesid kõik veini jooma ja õhtusöögile, kus Timi sõnavõtt oli muidugi põhiteemaks. Viimased meeleheitlikud tuvumiskatsed staaridega, viimased külgelöömised daamidele, viimased pitchid investoritele. Mina kasutasin juhust ja tutvusin ühe huvitavaima kõnelejaga, kes oli töötanud Apples, IBMis ja ka mitu ICO-d edukalt korraldanud ja juttu jätkus kauemaks.  Meie õhtusöök lõppes alles vastu ööd, siis kui aju oli juba säästurežiimile lülitunud ja enam midagi mällu ei mahtunud. Suurest hotellist välja navigeerides nägin veel Brabus-tuuninguga Mercedest, numbriks “1337”. (Vanas häkkerislängis tähendab see “Elite”.) Niiet kohalik wannabe-eliit oli ka kohal.

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)