Kommentaar Oscaritele. Emel-Elizabeth Tuulik: heidetud kinotitaanid

Peaauhinna, aasta parim täispikk film, sai "Anora".

Taaskord on lõpule jõudnud filmiaasta ja 97. korda Oscarid jagatud. Tänavu oli kategooriaid kokku 23 ja galat Hollywoodi kuulsuste alleel Dolby teatris juhtis telenägu Conan O’Brien. Täispakett kestis ligi seitse tundi. Esimesed kolm tundi täitsid punast vaipa väisavad staarid, ülejäänud aja jagati auhindu. Vahele tüütu hulk tobedaid reklaame. 

Tagasi vaadates tundub 2024. kinoaasta üpris leige. 2023. aastal saavutatud taset ei ületatud ja on oht, et eelmise aasta allakäik jätkub ka tänavu. Puhtalt seetõttu, et kummaliselt vähe on kinodesse tulemas filme, mida vaatajad tõsiselt ootaksid. Kui aga eelmist aastat milleski kiita, siis kindlasti õudusfilmide žanris, mis paraku Oscarite haardesse ei mahu. Elatuti miniuudistest: “Glicked” (“Gladiaator 2” + ”Wicked”) üritas saavutada sarnast kultust nagu aasta varem Barbenheimer, kuid kukkus läbi; Daniel Day-Lewis otsustas erust väljuda ja teha pojaga filmi, Moanast sai Vaiana. Oli palju kaotusi, lahkus mitmeid imelisi näitlejaid nagu Gena Rowlands, Anouk Aimée ja Maggie Smith, ka Oscaritel avaldati neile austust. Eelkõige jäi kino ilma tõenäoliselt läbi aegade suurimast maestrost David Lynchist, mis raputas kinofiile siin ja sealpool vett. Aastad pole vennad ja tunamullune pais oli määratud ühel hetkel lõppema. 

Oli kategooriaid, milles võis olla täiesti kindel. Oli teada, et meeskõrvalosatäitja auhind läheb Kieran Culkinile, kes võitis Oscaritele eelnenud auhinnakoridoris kõik sama kategooria tiitlid ning pidas õhtu parima võidukõne; naiskõrvalosatäitja tiitli sai Zoe Saldaña, kelle laulu ja tantsu täis roll filmis “Emilia Pérez” garanteeris talle samuti teiste tugevate kandidaatide kõrval võidu. Ennustamatud olid tähtsamad tiitlid: meespeaosatäitja, parim film, parim naispeaosatäitja ja parim animafilm. Kõigist auhindadest on Eesti jaoks tähtsaim Baltikumi esimene Oscar, animafilmile “Vooluga kaasa” (Gints Zilbalodis). Võidu peale ütles O’Brien: “Ball’s in your court, Estonia”, nii et on viimane aeg ka meil midagi konkurentsivõimelist toota. Kui järgmise kategooria, parima kostüümidisaini, võitis esimese mustanahalise mehena “Wickedi” disainer Paul Tazewell, kordas O’Brien lauset – nüüd juba lihtsalt naljana. Nii et Eestit mainiti kummalisel põhjusel Oscarite laval kaks korda. 

Täispika dokfilmi tiitel läks etteaimatavalt Palestiina filmile “No Other Land” (Yuval Abraham, Basel Adra, Rachel Szor, Hamdan Ballal) ja parima võõrkeelse filmi auhinna võttis Brasiilia “Ainda Estou Aqui” (I’m Still Here, lavastaja Walter Salles), mis oli ka PÖFFil esindatud.

Parima meespeaosatäitja auhinna napsas taas Adrien Brody, kelle Oscarite leivanumbriks on holokausti üle elanud piinatud geeniuste portreerimine. 2002. aastal saavutas tollal 29aastane Brody Roman Polanski filmis “Pianist” noorima meespeaosatäitja auhinna pälvinu staatuse. Seekord võitis ta kuldmehikese Brady Corbeti filmis “The Brutalist” arhitekt Laszlo Tothi kehastades, tseremoonial püstitas ta aga uue rekordi: pikima Oscari kõnega, mis mõjus leebelt öeldes sogasena. Üllatab, et kümnest nominatsioonist võitis Brady Corbeti monumentaalne kolme ja poole tunnine teos vaid kolm auhinda. Lisaks Brodyle pälvis parima originaalmuusika eest auhinna esimest korda Oscarile nomineeritud Daniel Blumberg ning kinematograafia eest Lol Crawley. Sama käib “Emilia Pérezi” kohta, mis sai kolmeteistkümne nominatsiooni seas vaid kolm auhinda.

Eriti kurva saatusega lõpetas James Mangoldi “A Complete Unknown” (“Täiesti tundmatu”), mille kaheksast nominatsioonist ei võitnud ükski. Kuhu need auhinnad siis läksid? Ikka Sean Bakeri Kuldse Palmioksa laureaadile “Anora”, millel on auhinnarallis läinud vahelduva eduga. Täisringi teinud film pälvis prestiižseima filmiauhinna nii Euroopas kui Ameerikas, mis on pigem haruldane. Sel sajandil on seda teinud vaid Bong Joon-ho oma 2019. aasta filmiga “Parasiit”. Kuuest Oscarist võitis kuue miljoni dollariga tehtud “Anora” suisa viis ja võib öelda, et ühed olulisimad tiitlid: parim originaalstsenaarium, montaaž, režissöör, naispeaosatäitja ja crème de la crème ehk aasta parim täispikk film. Eriti sümpaatne oli režissöör Sean Bakeri sõnavõtt kinode tähtsusest, ärgitades filmitegijaid looma filme just suurele ekraanile. 

Kokkuvõttes oli tänavune Oscarite jagamine kenas tasakaalus – iseseisev kino võidutses, naljad püsisid maitsekad ja kinode olulisus tõusis teravamalt esile kui varasematel aastatel. 

Emel-Elizabeth Tuulik

Emel-Elizabeth Tuulik on filmikriitik. Loe artikleid (13)