Kuniks meil on inimesi, kes oskavad veel unistada ööbimisest tähistaeva all või suplusest uduses rabalaukas, on meil alles üks pisike ja rohtu kasvav rada, mis viib meid tagasi tervikliku inimkogemuse juurde.
Ühel külmal esmaspäeva õhtul tuli mul mõte minna rappa ööbima. Kui nägin selginevat taevast ja järsult langevat temperatuuri, mõistsin, et see võibki olla käesoleva talve viimane võimalus midagi sellist kogeda. “Hüvastijätt”, mõtlesin ma. Pakkisin kaasa vaid alusmati, õhkmadratsi ja magamiskoti. Milleks mulle telk kui on tuulevaikne ja sajuta öö?