Maailma muudetakse ja areng toimub üks samm korraga. Mida saab iga inimene ise ära teha, et küberkiusu oleks vähem. Millest saab iga inimene alustada, mis oleksid need esimesed lihtsad ja jõukohased sammud igaühele? Arvamust avaldavad Edasi kaasautor videoblogija Elvis Liivamägi, lauljatar Getter Jaani, Tallinna Ülikooli tudeng Laura Lumi, raamatu „Turvaline internet. Digimaailma teejuht“ autor Diana Poudel ja Telia Eesti juht Dan Strömberg.

Artiklisari “Vox populi: kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini?” ilmub Edasi ja Telia koostöös ning selle eesmärk on kutsuda teema üle kaasa mõtlema, mida saab igaüks selle nimel teha.

Elvis Liivamägi: teeme seda tööd koos: õed, vennad, emmed-issid, sõbrad omavahel

Mida saan mina parema suhtluskultuuri nimel ära teha? Veider, et sellele küsimusele mõeldes meenuvad mulle esimesena kunagise bioloogia õpetaja Leili Järvi jutud sellest, kuidas peaksime selle koha järgnevatele generatsioonidele jätma samas…või paremas seisukorras kui eest leidsime. Taltsutan hetkeks peas need kummitused, kes sellest eesmärgist on juba loobunud ning mitte vihast…vaid suurest armastusest praeguse ühiskonna surma soovivad ja näen, et efektiivsema, empaatilisema ja edasiviivama suhtluskultuuri saavutamisel viiks tühja heietamise asemel julgelt edasi paar konkreetset lüket.

Pidasin kuu aega tagasi Nõmme erakoolis antud teemal infotundi (küberkiusamine ja omavaheline suhtlus/sotsiaalmeedia) ja murekohad  – probleem on “real”. Koolide iidsed õppeprogrammid, aeglane kohanemine ja nadi tehniline võimekus ei võimalda noori vastavalt ette valmistada.

Keskmine õpilane on õppejõust tehnilises mõttes mitu pead üle ja kui eriala spetsiifika välja jätta, õpetavad õpilased õpetajaid. Mina, kloun, teen ka youtube’i videoid ja tegelen meediaga igapäev…ja mullegi pandi ära. Tekib loll olukord…nii-öelda jada, kus õpetajad saavad pidevalt teada uutest probleemidest (küberkiusamise kirju kompott jne). Analüüsitakse…monitooritakse…standard praktika, aga vanad kivisse raiutud meetodid ja võtted ei toimi ning ressursipuuduse tõttu on üsna keeruline midagi ära teha, st tunde või õppeprogrammi individuaalselt kohandada. Mõni mentor teab, aga üksi vastuvoolu on ka kuradi raske rassida. See on lahendatav probleem, tuleb lihtsalt möllama hakata.

Õppeprogrammid ja ained tuleks kaasaajastada ja neisse implementeerida sotsiaalmeediat ja seal liikuvat infot töötlevad, analüüsivad, filtreerivad ained.

Õppida ja õpetada ära tundma ohte. Eristada “fake news”-i reaalsest uudisest. Viral mäng, mis käseb end vigastada või ära tappa ei ole õige ja sellest peaks 16 aastane aru saama, mitte end katki lõikama. Ära tuleks tunda või vähemalt kahelda ka videotes ja fotodes – kõik ei ole reaalne. Õpetame lugema teksti, tõlgendama ja lugema ridade vahelt ja see on fain, aga samamoodi peame õpetama jagama feedback’i – konstruktiivset, empaatilist, siirast infoühiskonnas ja virtuaalmaailmas. Klaviatuurikangelane on tõelise superkangelase vastand ja see tuleb selgeks teha. Enne vaatan peeglisse…siis jagan mõtteid! Teeme seda tööd koos: õed, vennad, emmed, issid, sõbrad omavahel jne. Vähe naiivne, olen nõus – kuul pähe on ka väljapääs, aga niikaua ei vingu!

Tähtsam, kui kunagi varem on ka vanemate roll. Ärme jaga jonniva lapse vaigistamiseks iPade ja nutitelefone, sest muidu töötame iseendale vastu. Üritame siin arutada ja mõelda, mida muuta ja muudame ka – ei saa samal ajal teisest otsast käristada. Vabandan nüüd so called “kutsikana” vanema muutumatu kontingendi…dinosauruste ees aga – mulle meeldib ka heietada…ausalt meeldib, aga ei aita. Jätan meelde kõlama mõtte ühelt looduslähedaselt “survival” eksperdilt nimega Bear Grylls – ANALYZE, ADAPT and OVERCOME!

Getter Jaani: mõtle enne, kui midagi kirjutad

Ma leian, et kindlasti üks tähtsamaid asju on probleemidest rääkimine! Mida rohkem me lugusid inimestega jagame, seda rohkem mõistetakse, kui suurt rolli küberkiusamine nii laste kui ka täiskasvanute elus mängib! Internet ei tohiks olla koht, kus sa elad end negatiivselt välja!

Mis oleksid need esimesed lihtsad ja jõukohased sammud, millest igaüks saab alustada? Me võiksime alati enne mõelda, kui hakkame midagi kirjutama! Et ei tekiks hetke, kus emotsiooni pealt, lihtsalt loobitakse negatiivseid sõnu! Me ei tea kunagi nende sõnade tagajärgi, mida need võivad inimesega teha! Kirjutades me ei näe, millist emotsiooni on tahetud edastada ning tihtipeale hakkame endale ka ette kujutama ja oletama, millises meeleolus on kiri kirjutatud! Ma soovin, et hoiaksime silmad ja kõrvad lahti! Ma soovin, et me märkaksime rohkem!

Laura Lumi: paneme end sõnumi saaja rolli

Tihtipeale kiputakse justkui unustama, et suhtluskultuuri kirjutamata reeglid kehtivad ka internetis. Sõnavabadus ning anonüümsus annavad küberkiusajatele julguse valimatult sõnu kirja panna, mõtlemata tagajärgedele. Selleks, et muuta internetis leviva suhtluskultuuri tunnetust, tuleks kõigepealt alustada iseendast.

Kas ja kuidas olen mina võinud oma kommentaariga kellelegi haiget teha või tema tundeid riivata? Leian, et see on esimene küsimus, mida endalt küsida tuleks. Kirjutatud sõnu ning sisu tuleks alati vaadata ka teise inimese vaatenurgast, et panna ennast hetkeks sõnumi saaja rolli. Samuti peaksime tähele panema enda ümber toimuvat ning vajadusel sekkuma.

Sageli toimub küberkiusamine meie endi silme all, aga inimesed vaatavad sellest mööda või ei näe seda probleemina.

Tegutseda tuleks kohe ning ulatada abikäsi sellele, kes on antud hetkel sinust nõrgemal positsioonil ning vajab tuge. Suured muutused algavad eelkõige iseendast! Vaadates otsa oma käitumismallidele ning sellele kuidas reageerime ennast ümbritsevale, saame teha vajalikke muudatusi parema homse heaks.

Diana Poudel: kui soovid vastu vaielda, siis tee seda viisakalt ja argumenteeritult – vältides oksendavaid kaktuseid ja mõnitavaid GIF’e

Suhtlus internetis on keeruline asi. Kui tavapärases kommunikatsioonis annavad sõnumi kolmandiku ulatuses edasi öeldud sõnad ja kaks kolmandikku sõnumist moodustavad mittesõnalised tegurid (näiteks hääletoon, kehahoiak, silmside ja palju muud), siis internetis suheldes peame suutma kogu sõnumi anda edasi ainult sõnadega. Seetõttu on arusaamatused ka lihtsad tekkima. Väga raske on tabada irooniat või varjatud konteksti.

Internetis peabki suheldes olema eriliselt ettevaatlik ja kui on soov oma sõnumile anda mingeid varjatud tähendusi, tuleb appi võtta erinevad fondid, jutumärgid ja emotikonid.

Kahjuks pole nende sümbolite tähendus ühiskondlikult üheseltmõistetav ning seetõttu on tihti keegi, kes asjast valesti aru saab. Aga kindlasti aitab paremale suhtluskultuurile kaasa just see, kui sõnumid on konkreetsed ja üheselt mõistetavad.

Teine suhtlemisneedus internetis on pealiskaudsus, mis põhjustab palju vääritimõistmist. Tihti ei anna artiklite pealkirjad edasi nende sisu ja ometigi võib iga päev kohata sotsiaalmeedias tuliseid diskussioone ainult pealkirjas oleva põhjal. Ehk siis kui teema kõnetab ja soovid avalikus diskussioonis osaleda (ja siinkohal pean avalikuks diskussiooniks ka sõbra seinal oleva postituse kommenteerimist), süvene algatuseks põhjalikumalt. Ei tasu mõõka haarata ja lahingusse tormata, kui pole täpselt aimdust, mille nimel sa oma aega ning närvirakke panustad. Ja kui teema nii palju ei kõneta, et süveneda, siis võibolla polegi mõtet sõna võtta?

Kolmandaks eripäraks internetis on see, et meie vestlused kipuvad olema ajalise viivitusega. On täiesti võimalik, et mõne aktuaalse teema puhul, kus koguaeg täiendavat infot „peale tuleb“, vananevad esimesed kommentaarid kiiresti. Pole mõtet olla ülikriitiline arvamuste osas, mis postitati enne mõne kriitilise infokillu saabumist. Veel rumalam on hakata muidugi oma vanu postitusi kustutama, kui need pole enam ajakohased. Selline postituste kustutamine muudab kogu vestluse seosetuks.

Lõpetuseks tahaksin kõigile meenutada, et tegelikult elame me internetis oma pehmetes seebimullides. Facebook, Google ja kõik teised püüavad meile ette sööta just neid mõtteid, millega me nõus olema ja mida heaks kiidame. Seetõttu on liigagi lihtne tekkima illusioon, et minu tõde on absoluutne tõde ja kõik arvavadki nii. Ja kui siis vahepeal algoritm alt veab ning satume diskussiooni, mille osalised tunnevad ennast mugavalt hoopis teistsuguses mullis, on lihtne üle reageerida. Ma üldse ei ütle, et ei peaks diskussioonis osalema ka siis, kui teema ärritab, kuid jäägem viisakaks. Pole vaja rünnata sõnumitoojat, vaid pigem tuleks mõista, miks see sõnum mingit inimrühma kõnetab. Kui soovid vastu vaielda, siis tee seda viisakalt ja argumenteeritult – vältides oksendavaid kaktuseid ja mõnitavaid GIF-e.

Dan Strömberg: tunneme lapse tegevuse vastu huvi

Suhtlus internetis mõjutab meie elusid täna rohkem kui kunagi varem. Võimalusi on kübermaailmas pea piiramatult, aga nende kõrval peame tundma-teadma ka ohtusid. Üks selline hiiliv, salakaval ja valusa mõjuga on näiteks küberkiusamine. Et kiusamisele internetis vastu seista, on minu jaoks isana oluline, et teaksin oma tütre tegemistest nii küber- kui füüsilises maailmas. Ainus võimalus teda kaitsta ning tagada talle parem elu on meievaheline usaldus.

Usaldus vanemate ja laste vahel ei saa põhineda piirangutel, hoopis vastupidi – see tähendab avatud arutelu ja arvamuste vahetamist.

See tähendab, et minu laps julgeb mulle öelda, kui ta kogeb midagi veidrat, kui tundub, et asjad ei ole päris õiged. Kui ta saab haiget või ka siis, kui ta on ise kellelegi haiget teinud.

Usalduse kõrval on väga oluline muidugi ka teadlikkus. Seejuures ei piisa vaid sellest, et minu tütar on piisavalt teadlik ja nutikas. Ka mina pean seda olema – isana ja lapsevanemana teadma, kuidas asjad online’s käivad, olema kursis uuemate trendidega. Niisiis, oluline on harida nii ennast kui oma lapsi. Ja loomulikult mitte keskenduda üksnes negatiivsele, vaid näha, tunda ja kasutada ka digimaailma väärtuseid ja võlusid. Nii ongi minu „võtmeks“ hea avatud suhe oma lastega – just see aitab võidelda küberkiusamisega ja üldisemalt parandada interneti suhtluskultuuri.

Nelja nädala jooksul uurime erineva taustaga Eesti inimestelt nende mõtteid ja ettepanekuid, kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini. Kui lugejal on teemakohaseid asjalikke ettepanekuid, palume oma lühike kommentaar saata aadressil hello@edasi.org, märgusõnaga “Suhtluskultuur”, sisukamad kommentaarid võivad leida tee Edasisse. Kõiki sarja kuuluvaid artikleid saad lugeda siit.