Huumori mõistmise võimet peetakse vaimse küpsuse tunnuseks. Konkreetse ja sümboolse vahelisel piiril loob see hoopis uusi ja üllatavaid, teistlaadseid tähendusi, aidates taluda meeleheidet, ülekohut, piinagi. Kuid nali ja selle mõju pole päris lihtne ja ühene, kui natuke lähemalt vaadata. See, mis mulle naljakas, ei pruugi sulle naljakana näida. Ja vastupidi.
Igapäevas, suhtluses, elu triviaalsustes on tihti ootamatu, tuntud-kogetud stsenaariumile allumatu aspekt. Koht, kus tunneme ära oma kiiksud ja kordused, võib olla piinlik, valus, ärritav; märkamine/teadvustamine ja sellega toimetulek erineb nii inimeseti kui konkreetsel inimesel päeviti, hetketi. Kui märkame teise inimese juures midagi ebatavalist, koomilist, eristuvat, siis on nalja olemus tihti groteskis, mingis nihestatuses. Vahel on selleks omalaadne stiil, pungilik suhestumine, vahel aga kakofoonia. Kindlasti on nende äärmuste vahel palju pooltoone.