Valdavalt oli elu agulis vaikne ja rahulik. Päevad kulgesid omasoodu, keegi kedagi eriti ei seganud ning kui välja arvata mõni harv plahvatus, mis meil võserikus korraldada õnnestus, või pallimänguga vahel vältimatult kaasnev aknaklirin, oli elu üsna tasane. Jah, vahel juhtus, et peale klirinat oli kuulda veidi sõimu ja sajatamist (reeglina täiskasvanute poolt), millele järgnes pisut heledama häälega kaebekisa (reeglina nooremate aguliasukate suust), aga õnneks mitte liiga sageli.

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (15)