“Pärast pikka muretsemist ja arutlemist, asjade kaalumist ja võrdlemist sain aru, et praegu elame maal kanade pärast. Sel sügisel haudus valge kana välja kuus tibu. Meil pole neid vaja, nii nagu meil pole kunsti vaja. Liiga palju teatrikoole, liiga palju teatreid, paneme kinni. Tapame tibud.” Kaja Kann kirjutab riiklikust suhtumisest Eesti kultuuri.

Olen elanud maal pea 20 aastat. On olnud erinevaid aegu. Kuni oli vaja elamist rajada, ei tulnud mulle pähe miski muu peale ehitamise. Polnud ühtegi muud vajadust. Iga pisike rahajupp, mis minuni jõudis, läks otse majaehitusse. Alati võtsin sõpradelt ka pisikese laenu, et saaks katuse peale. Poole aasta pärast vundamendiparandus, siis põrandad. Aasta pärast vana aida ümbersättimine saunaks, siis uus kuur. Noh ja siis see kuramuse eratee. Esialgu tassisin käruga põllumaalt mullast kerkinud kive, mille igakevadine üleujutus teelt ära uhtus. Põllumaa laiendamine, ikka nii, et kevadel keerasin mättad ümber ja sügisel puhastasin juurikatest. Kõik kestis kokku kümme aastat. Ei tulnud ainsatki muud mõtet, kui et saaks ometi järgmise asja korda ja rea tehtud.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (58)