Rubriigi “Tark annetaja” teine intervjueeritav, Maya Winkelstein veab tegevjuhina Open Road Alliance’it – USA fondi, mis aitab kõrvaldada ootamatuid takistusi vabaühenduste teelt. Siiski ei taha nad end näha alalise tulekahjude kustutajana. Et vajadus nende järele kaoks, selleks jagub fondil kriitilisi tähelepanekuid ja ideid muutusteks nii rahastajate kui ka vabaühenduste töö tarvis.

Mõned asjad algavad pauguga, teised arenevad vaikselt – milline oli Open Road Alliance’i algus?

Meie sünniloos on veidi mõlemat. Idee tekkis meie asutajal, filantroop Laurie Michaelsil ühe õhtusöögi käigus, kus ta sõbrad rääkisid oma tööst fondides ja vabaühendustes. Ning sealt hakkas välja tulema naeruväärselt tobedaid lugusid.

Üks oli näiteks organisatsioonist, kes kogus pool miljonit dollarit annetusi Keenia haiglale aparatuuri ostmiseks. See seisis aga juba kolmandat kuud laos, sest ei õnnestunud leida 25 000 dollarit, et see Aafrikasse kohale saata. Laurie küsis, et miks siis keegi seda ei anneta, oleks ju nii lihtne võimalus üks suur asi lõpule viia. Ja sõber pakkus, et äkki ta ise teeks seda ning Laurie ütles, et hea küll.

Aga seejärel veetis ta kaks aastat suheldes, et aru saada, kust need lood tulevad. Et kui sageli jäävad asjad seisma selliste takistuste taha? Ja tuli välja, et seda juhtub pidevalt. Vaevalt nüüd kedagi üllatab, et elu pole alati ette-ennustatav, vabaühenduste tegevusvaldkonnas veel eriti. Aga vabaühenduste rahastamine on sageli korraldatud nii, et kui midagi läheb valesti, pole neil kuhugi pöörduda. Neil võib olla lahendus, aga nad ei saa seda ellu viia, sest puudub see 25 000 lisaraha. Või 5000. Või 50 000. Igatahes väikesed summad võrreldes asja kogumaksumusega. Ja algatused jäävad seisma ning raha ja töö, mis neisse juba pandud, võib ka raisku minna, sest vajalikku mõju ei saavutata.

USA-s pole muidugi ebatavaline, et jõukas inimene heategevusfondi asutab. Aga et sellele eelneb nii põhjalik eeltöö, kuhu ja kuidas panustades enim kasu tuua, selmet südamelähedasel teemal lihtsalt raha jagama hakata – see vist nii levinud pole?

Me andsime esimesed toetused välja umbes aasta pärast info kogumisega alustamist. Aga ka need olid peamiselt idee testimiseks, siis töötasime veel aasta oma lähenemise timmimisega. Tänapäeval on mu meelest üha levinum, et kui sa annetad, siis tahad sellega mingit muutust saavutada. Sa tahad päriselt tulemusi. Seega, täpselt nagu äris, teed enne investeerimist oma kodutöö ära. Ka me tahtsime olla kindlad, et see lähenemine on vajalik ja töötab, sest muidu pole sinna mõtet raha panna.

Te olete siis justkui vabaühenduste hädaabi-number, aitate kõrvaldada takistusi suurte ja oluliste asjade teelt. Aga kust see vajadus tuleb? Rahastajatest alustades – miks nad on nii jäigad? Peaks ju olema endastmõistetav, et kui poolemiljoniline toetus võib raisku minna puuduva 25 000 pärast, siis on mõistlik aidata see leida?

Selle küsimusega me jätkuvalt tegelemegi, kogudes andmeid ja õppides nendest. Senise põhjal ütleks, et põhjusi on kaks.

Kõigepealt struktuursed – fondid on sageli väga bürokraatlikud ning see tähendab palju reegleid ja vähe paindlikkust. Paljudel näiteks on ainult üks rahastusvoor aastas, pärast mida tuleb järgmist jälle 364 päeva oodata. Seega kui 98. päeval juhtub mõni ootamatus, ei lase protseduurid sellele reageerida. Ka pole fondidel tihti “polstrit”. Eelarved tehakse dollaritäpsusega, kõik raha antakse välja ja kui selgub mingi lisavajadus, pole selle jaoks enam kusagilt võtta.

Samas sageli tunduvad need ikkagi ettekäändena, sest eelarved ja reeglid ei ole ju mingi 10 käsku. Neid saab muuta. Nii et küsimus on tegelikult, miks rahastajad seda ei tee. Ja siin jõuame inimpsühholoogia ja emotsioonideni. Muidugi tahavad kõik end kaitsta väärkasutuste eest ning tundub, et selleks tuleb kehtestada palju piiranguid – mis tegelikult võib hoopis kahju teha.

Sügavam põhjus selle taga on aga usaldamatus ning eeldus, et heategevuses peab kõik olema perfektne, riskivaba. Et kui sa oled taotluses lubanud toitlustada 100 last, siis väiksem tulemus tähendab, et kukkusid läbi. Tegid vigu, oled järelikult ebakompetentne. Mis on väga erinev suhtumisest ärisektoris. Näiteks kui äriplaan näeb ette 100 klienti, aga kvartali lõpus selgub, et neid oli 86, võid sa investorina muidugi olla pettunud, aga üldiselt ju tead, et äris võib ka nii minna – ja sa siis analüüsid ja tegutsed, et tulemusi parandada. Äris peame riski igati loomulikuks, aga miskipärast muutub see suhtumine vabaühenduse uksest sisse astudes.

Oletan, et rahastajatele vist väga ei meeldi sellist juttu kuulata?

Paljud neist leiavad, et see pole nende mure. Et nemad on raha andnud ja sellega oma töö teinud – kui midagi läheb valesti, on see juba toetuse saaja vastutus. Ja lõppeks muidugi ongi. Ma ju ei arva, et vabaühendused ei peaks lepinguga võetud kohustusi täitma. Seega rahastajal on õigus niimoodi suhtuda, aga mu meelest ei too ta sellega maailmale just palju kasu.

Pigem on see väga lühinägelik vaade heategevusele. Ma ütleks, et tõhusam on läheneda investori kombel. Esiteks: olgu jutt heategevusse või väärtpaberiturule investeeritud rahast, teadvusta, et sellega kaasneb alati risk. Ja teiseks: kui näed, et asjad ei lähe soovitult, siis tee midagi. Ning see “midagi” tähendab tavaliselt paindlikkust, loovust ja koostööd toetuse saajaga, mitte vastupidi.

Teisalt poleks teie järele ilmselt vajadust, kui vabaühendused ei oleks rahastajatest nii sõltuvad ning seetõttu abitud, kui miski hakkab viltu vedama.

Nõus – see pole ainult lugu ignorantsetest rahastajatest, vaid kehvasti toimivast suhtest, kus vastutus on mõlemal poolel. Vabaühenduste poolt on sageli probleemiks kommunikatsioon, eelistatakse rääkida seda, mida rahastaja kuulda tahab. Aga sind ei saa aidata, kui sa tõtt ei räägi. Ja kui ütled, et saad mingi teenuse osutatud 100 000-ga, ehkki tead, et tegelik hind on 150 000, ei tee sa sellega küll kellelegi head. Võid ju mõelda, et parem on saada see 100 000 kui mitte midagi, aga see on nagu kohtinguportaali võõra pildi üles laadimine. Jah, niimoodi võib tulla rohkem deite, aga need kujunevad mõlemale pettumusteks.

Pidasin silmas ka seda, et projektitoetus, tulgu see annetajalt või mujalt, on juba olemuselt kõige piiravam sissetulekuallikas ning vabaühendus, kes ainult sellest sõltub, kutsub mu meelest endale ise häda kaela.

Tänaseks on võimalusi tõesti oluliselt rohkem – sotsiaalne ettevõtlus, hübriidmudelid, kus vabaühendus saab nii annetusi kui ka teenib oma toodete või teenuste müügist, olgu siis avalikule või ärisektorile. Äriettevõttena sa ilmselt ei tahaks olla olukorras, kus sul on ainult üks klient või ainult üks toode, sest kui nendega peaks midagi juhtuma, on ka firmal kriips peal. Selles ongi hübriidmudelite mõte. Sa vaatad, kas sul on võimalik koguda kapitali fondidest, annetustest, aga ka turult. See on üha levinum ja mu meelest vabaühendustele õige tee.

Samas muidugi on vabakonnas suuresti puudu see, mida äriettevõtetele pakub finantssektor. Kui sa oled 200 000 dollarilise käibega firma, saad pangalt küsida väikeettevõtte laenu. Sul on võimalik rääkida äriingli või riskikapitalifondiga, siis taotleda mezzanine-laenu, investeeringuid erinevatesse kasvufaasidesse… Kuni lõpuks võid minna oma plaanidega JP Morganisse, ja kui nad ütlevad sulle ära, on kohe nurga taga Goldman Sachs või Morgan Stanley. Ühesõnaga, sul on erinevaid võimalusi, aga vabakonnas on see kõik puudu. 200 000 dollarilise käibega MTÜ ei saa paluda pangal oma rahaasjadega tööle hakata, filantroopia riskikapitaliste sama hästi kui pole. Ja nende võimaluste nappus tõsiselt pärsib vabakonna arengut, täpselt nagu äriettevõttelt ei ootaks keegi suurepäraseid tulemusi, kui ta saab kasutada ainult üht liiki kapitali. Vabaühendused on sellises olukorras pidevalt.

Rääkisite rahastajatest, kes ütlevad, et “pole meie mure”. Sama võib tegelikult kuulda ka vabaühendustelt. Et see finantsjuhtimine, omatulu teenimine ja muu – jah, jutuks hea küll, aga “kas te ei näe, kui koormatud ma olen? Ma olen lihtne inimene, jätke mind rahule! Mis mezzanine-laenust te räägite, andke raha ja laske mul oma projekte teha!”

Tean. Olgu see siis rahastaja või vabaühendus, mina küsin sellise suhtumise peale, et mis teie tegutsemise eesmärk on.

Kui mõelda ajas sadu aastaid tagasi, kui heategevus tähendas kirikus vaestele almuse andmist, siis miks inimesed seda tegid? Mitte sellepärast, et kaotada vaesust. Nad andsid, et tagada pärast surma oma hingele koht paradiisis. Ja kõik. See oli kogu asja mõte. Sel polnud mingit pistmist probleemi lahendamisega, maailma paremaks muutmisega; mitte mingit pistmist abivajajaga, vaid ainult andja endaga. Mitte sellega, et teha head, vaid tunda end hästi.

Viimase mõnekümne aastaga on heategevus muutunud. Inimesed annavad raha, olgu siis 5 dollarit või 5 miljardit dollarit, sest nad tahavad tulemusi, probleemide lahenemist. Bill Gates tahab, et inimesed ei sureks malaariasse. Kui me annetame vähifondile, siis selleks, et näha päeva, kus vähile on olemas parem ravi. Me oleme almuste andmise mudelist liikunud filantroopias investeeringu-mudelisse.

Kindel? Mulle meeldiks mõelda, et see on nii, aga pigem usun, et see enda hästi tundmine on suuremale osale annetajatest jätkuvalt kõige olulisem.

Hea küll, kindlasti on annetajaid ja fonde, kus see endiselt domineerib, ja neile jääbki heategevus eelkõige endale nii-öelda paradiisis koha kindlustamiseks. Ja olgu peale, ka äris on alati neid, kes investeerivad ettevõttesse selle pärast, et nende täditütar seda palus või nii.

Aga igatahes, oluline nihe probleemide lahendamise mõtteviisi suunas on toimunud. Ja kui su eesmärk on saavutada muutusi, siis pole mõtet end petta, et neid saab saavutada vanaviisi tegutsedes. Võtame teadmiseks, et teistsugune eesmärk vajab ka teistsuguseid tegevusi.

Teie fondi juurde tagasi tulles – mida esimesed tegevusaastad teile enda kohta on õpetanud ja mida olete selle põhjal muutnud? Ehk et siis kui paindlikud te ise olete?

See on meile hästi oluline, sest viimane, mida tahaksid, on olla kriitiline teiste suhtes ja siis avastada, et teed ise samu vigu. Nii et pidev õppimine on meie reeglitesse, nii palju kui neid üldse on, tihedalt põimitud. Muutused ei ole käinud strateegia kohta, aga vaatame, kuidas tegevused toimivad ja kuidas saame olla kõige vajalikumad. Mis meid võib-olla teistest fondidest eristab, on see, et kui midagi muudame, siis teeme seda mitte enda, vaid oma taotlejate tagasisidest tulenevalt, et kuidas nende jaoks parem olla.

Kas sellise vastutulelikkusega ei või ka liiale minna? Eestis näiteks kuulen ikka, et oleks vaja rohkem nõustamist, kuidas organisatsiooni asutada. Samas on kõik see info lihtsas keeles ja samm-sammult lahti kirjutatuna internetis. Raske uskuda, et mingi oluline ühiskondlik muutus võiks 21. sajandil tulla eestvedajalt, kes guugeldamisega hakkama ei saa.

Meilt küsitakse ka asju, millele kodulehelt vastused leiaks. Ja muidugi võib see närvidele käia, aga tuleb end partneri kingadesse asetada. Mulle pole oluline, et nad infot otsiksid, vaid et nad selle kätte ja sellest aru saaksid. Ja mul ei võta tükki küljest neile vajalik link saata.

Üks muutus, mis kohe meelde tuleb. Loomulikult on ka meile hindamisel oluline taotleja usaldusväärsus, et kas nad teevad head tööd, saavutavad mõju. Ja ühe kriteeriumina palusime välja tuua auhindu ja meediakajatusi – no et kui neid on, siis järelikult on nad väärt tegijad, eks? Kuni saime tagasisidet organisatsioonilt, kes just oli võitnud prestiižse auhinna ja ütles, et võttis selle küll tänuga vastu, aga teab, et see ei tähenda midagi, sest ei nende ülesseadja ega hindajad ole nende tegevusega tutvumas käinud. See oli meile näiteks üks väike ahaa!-moment.

Kriteeriumitest rääkides – teie puhul on toetuse andmisel üks peamisi mõju, mida see takistusele põrganud ettevõtmine omaks. Kuidas te aga enda mõju mõtestate? See ei saa ju seisneda ainult hädalistele appi tõttamises?

Raha andmine, et takistused saaks ületatud ja töö tehtud, on osa meie tegevusest. Aga selle kõrval on huvikaitsetöö. Toetused on nagu plaaster haavale – vajalik, aga kui ikka laev lekib, siis paljalt plaastritega seda ei paranda.

Muide, kui kauaks teil neid “plaastreid” jagub?

Isegi Bill Gatesi ressursid, olgugi tohutud, on lõpuks ikkagi piiratud, ammugi siis meil, kelle vahendid pole kaugeltki sama suured kui Gatesil või mõnel teisel. Siiski, rahaliselt võiksime oma tegevust jätkata seni, kuni vaja, ikka veel päris pikalt. Aga me ei taha. Me tahame, et vajadus meie järele kaoks kiiresti.

Ja ma arvan, et see on midagi, mis vabakonda ja ärisektorit eristab. Vabaühendus peaks tegutsema selle nimel, et teda poleks enam vaja, et probleem saaks lahendatud. Kui sa kogu hingest selle nimel ei pinguta, siis järelikult tegutsed sa valesti.

Kui meilt küsitakse, et mis on meie jaoks edu, siis oleks see, et rahastajad muutuksid paindlikumaks, hakkaksid arvestama riskidega ja vabaühendustega paremini koostööd tegema. Paarkümmend aastat tagasi ei rääkinud keegi heategevuses õieti veel tulemustest ja mõjust ja mõõdikutest. Nüüd on see tavaline. Kõigile küsimustele pole veel rahuldavaid vastuseid, aga igaüks saab aru, et see on oluline. Tahame, et ka ootamatuste ja riskidega arvestamine muutuks vabaühenduste rahastamises sama enesestmõistetavaks. Et see oleks nähtav ja loomulik osa rahastaja ja vabaühenduse suhetes, mitte midagi, mida ignoreeritakse või millega tegeletakse alles tagantjärele.

Kuidas te sellist huvikaitsetööd teete?

No ma teen seda ka näiteks praegu. Palju ongi rääkimine, teadlikkuse tõstmine.

Ja tõesti, ma loodan, et see mõjub ka Eesti rahastajatele, olgu nad siis annetajad või avaliku sektori fondid. Sest kuigi summad meie vabakonnas on USA-ga võrreldes palju väiksemad, on kõik need teemad ka meil täiesti asjakohased. Nii et siis intervjuud ja artiklid on osa teie huvikaitsetööst, aga mis veel?

Kõige rohkem on 1:1 suhtlemist fondidega. Kui enne oli juttu sellest almuste andmise mõtteviisist, siis see ei pruugi üldse tahtlik olla – nii on lihtsalt alati tehtud. Nii et sellest kõnelemine, selle teadvustamine, on esimene samm.

Teine on uurimistöö, et koguda andmeid, mida fondid ja vabaühendused saaksid kasutada targemate otsuste tegemiseks. Hiljuti lõpetasime uuringu 400 osalejaga, neist pooled rahastajad ja pooled rahasaajad, kellelt küsisime takistuste sageduse, põhjuste ja tagajärgede kohta nende töös. Selle põhjal saame öelda, et tõenäosus, et ettevõtmine mõnele niisugusele takistusele põrkab, on umbes 1:5. Mis on hea uudis – kaugeltki mitte enamik algatusi ei jookse rappa. Aga viiendikuga juhtub midagi. Mitte ilmtingimata suur ebaõnnestumine, aga mingit sorti probleem. Rahastaja saab võtta selle teadmiseks ja arvestada, nagu kindlustuse puhul, et osa rahast on vaja plaanida selliste juhtumitega tegelemiseks. Samamoodi vabaühendused.

Näeme ka, kuidas mõned probleemid korduvad teistest sagedamini. Näiteks – see kipub rohkem juhtuma valitsusasutustest rahastajatega – projekt kiidetakse heaks, aga hiljem vähendatakse rahastust, kuid eesmärgid jäetakse endiseks. Või see, et tingimustes nõutakse koostööd kohalike partneritega, aga ei arvestata kulu, mis kaasneb nende leidmise ja koolitamisega.

Jätkates info kogumist, tahame jõuda sinna, et saaksime ka eri valdkondade ja piirkondade puhul välja tuua suuremad ohukohad. Ning meie tegevuse kolmas suund ongi luua tööriistad, mille abil saaksid nii rahastajad kui vabaühendused hakata paremini oma riske hindama ja tegevusi plaanima.

“Tark annetaja” on rubriik, kus soovime lugejani tuua ideid ja andmeid, mille abil oma heategevuskäitumist läbi mõelda ning aidata niimoodi kaasa sellele, et Eesti oleks ühiskonnana õnnelikum, jõukam, targem ja tervem. Kaastööd ja ettepanekud on oodatud rubriigi toimetaja Urmo Kübara e-posti aadressile urmo@heakodanik.ee.

Rubriiki “Tark annetaja” toetab Swedbanki annetuskeskkond “Ma armastan aidata”.