Accra, Ghana. 3. juuni 2015. “Sir, kas te mu õega ei sooviks kohtuda”, küsis taksojuht. “Ta on väga ilus”. Sõidame mööda Oxford Streeti, mis peaks Lonely Planeti andmetel olema Accra elav kaubandustänav. Aga praegu sajab vihma ja tänav jätab nukra ja mahajäetud mulje. Taksojuhi nimi on Kofi, mis tähendab ashanti keeles reedet. Nii et kindlapeale on tegu reedel sündinud mehega.
- “Mul juba on naine.”
- “Aga mu õde on väga ilus, vaadake!”
Taksojuht näitab mulle oma iPhone’ist sinises kleidis umbes 20-ndates aastates naise pilti. iPhone tundub uus ja särav, kui see oleks originaal, siis maksaks see ilmselt rohkem kui see Corolla- romu, millega ta taksot sõidab. Aga ma juba teadsin, et tänavanurkadel pakutakse saja dollari eest müüa ehtsaina tunduvaid Apple’ i ja Samsungi telefone, mis tegelikult on kusagil Indias piraatide poolt kokku pandud.
- “Kõigil mu õe sõbrannadel on valged boyfriendid”, ei jäta taksojuht ikka järele. “Ainult minu õel ei ole.”
- “Miks nad just valgeid mehi tahavad?”
- “Valged mehed kohtlevad naisi hästi. Meie, Aafrika mehed oleme vägivaldsed.”
- “Miks siis?”
- “Me lihtsalt oleme sellised”
Õnneks Kofi liiga pealetükkiv pole ja kui ta aru saab, et pruudikaupa siit ei tule, viib ta mind tagasi African Regent hotelli, kus suhteliselt tagasihoidliku toa eest tuleb maksta 170 dollarit. Accra on kallis linn, eriti kui asi puudutab välismaa ärituristide teenindamist
***
Järgmisel hommikul sadu jätkub. Mu äripartner, kelle nimi on ka juhuslikult Kofi, tuleb mulle oma Pajeroga hotelli vastu. Lendan juba õhtul tagasi koju ja tänase päeva eesmärk on kliendilt, milleks on Aafrika üks suuremaid meediakontserne, oma konsultatsioonitöö eest raha kätte saamine. Sisetunne ütleb, et pangaülekandele lootma jääda ei saa. Ghanas on targem üldse ettemaksu küsida, aga sellega olin juba hiljaks jäänud. Kofi ütleb, et vaja on veel ühte allkirja, ja raha ongi käes.
Istume finantsdirektori kontoris ja ootame. Kuna vihm on suure osa Accra tänavatest üle ujutanud, on suure meediafirma kontoris vähe rahvast. Äkki tormab sisse räsitud olemisega naine, kes hüsteeriliselt nuttes midagi seletab. Kofi tõlgib, et naine kaotas üleujutuse käigus kogu oma maise vara. “Kõik – riided, kodumasinad, toidunõud – kõik on läinud!”
Kuna Accras puudub kanalisatsioon, on üleujutused kerged tekkima. Vihmavesi voolab kõige lühemat teed mööda Guinea lahte ja viib kõik lahtised esemed endaga kaasa.
Lisaks kollitab Accrat krooniline elektripuudus. Ghanal on Burkina Fasoga kahe peale Volta jõel hüdroelektrijaam, aga kuna Burkina Faso territooriumi ülemjooksul kummitavad sageli põuad, siis suunatakse jõevett põldude niisutamiseks ja see omakorda nõrgendab hüdroelektrijaama tööd. Nii et black-out on Accras igapäevane nähtus.
Umbes kolme tunni (kahe? nelja? Aafrikas on ajal teine mõõde) pärast on allkiri käes ja kiirustame panka. Meil veab, sest jõuame kohale vahetult enne sulgemist. Alguses tundub kõik sujuvat, aga siis selgub et soovitud kogust eurosid neil päris kohe võtta pole. Sada eurot jääb puudu, aga hea et niigi läks. Kofi on aus mees ja annab puuduoleva summa mulle ise oma isiklikest dollarivarudest.
***
Konverents läks muidu väga hästi. Kui mujal alustame selliste üritustega hommikul kell 10, siis Accras oli algusajaks määratud kell 18.00
Kell 19 hakkasid esimesed külalised saabuma ja kella kaheksa paiku jõudsid pärale ka korraldajad. “Traffic jam!” sobib hilinemise vabandamiseks sama hästi nii Tallinnas kui Accras. Aga kuulajate huvi on siiras ja kui meil Eestis tuleb saalisolijatelt küsimusi NKVD ülekuulaja taktikat kasutades välja pressida, siis ghanalased armastavad rääkida. Mikrofon käib saalis ringi ja iga osaleja kasutab juhust midagi öelda. Küsimusteks neid repliike päris nimetada ei saa, pigem on tegu lühikeste sõnavõttudega.
Ghanalased kasutavad üksteise poole pöördumiseks üsna familiaarseid tiitleid – “uncle”, “auntie”, “sister” ja “brother”. Näiteks umbes 50-nene Kwakye pöördub 30-ndates Shirley poole väljendiga “auntie”, mis jäi mulle nende vanusevahet arvestades veidi arusaamatuks.
***
Enne äralendu põikan veel läbi suurest kaubanduskusest nimega Accra Mall. Kaubanduskeskuse ümber on turg, kus vaesem rahvas oma asju ajab. Majja sisse pääseb läbi turvakontrolli, mis paistab töötavat ka kui nägude või õigem oleks öelda, staatuse kontroll.
Accra Mall on seestpoolt mõnus ja jahe, ringi liiguvad ilusad hästi riietatud inimesed, kellel on elus silmnähtavalt hästi läinud. Kui inimesed kõrvale jätta, võiks selline keskus asuda ükspuha millises maailma linnas. Ma kahtlustan, et ongi olemas umbes 5-6 põhiplaani, mille järgi kõik maailma kaubakeskused on ehitatud.
Mul on plaanis osta kaasa kakaod ja šokolaadi – Ghana on maailma suuruselt teine kakaotootja. Lõuna- Aafrika ketti Shoprite kuuluvas toidupoes on küll suures valikus LAV-i rooiboisi teed ja Nesquicki kakaod, aga Ghana kakaod ei ole. Ilmselt viiakse kakao Ghanast Nestle tehastesse kusagil Euroopas ja segatakse kokku mujalt maailmast tulnud kakaoga ja siis transporditakse Shoprite’i logistikakeskusesse Johannesburgis ja sealt veidi maad veel ja ongi kakao Nestle pakendis oma kodumaal tagasi! Etteruttavalt võin öelda, et päris Ghana kakaod saan lõpuks osta lennujaama suveniiripoest.
***
Sihtkoht:
Accra on Ghana Vabariigi pealinn, elanike arv on ca 2 miljonit. Umbes 30% elanikest ei ole kodus tualetti. Samas on 21% Accra elanikest kõrgharidusega.
MasterCard’s African Cities Growth Indexi järgi on Accra kõige suurema äripotentsiaaliga Aafrika linn.
Turkish Airlines lendab Istanbulist Accrasse päevasel ajal. Kindlasti tuleb valida aknaalune koht, sest vaated on lummavad. Vahemere kohal on enamasti selge taevas ja Maltast üle lennates näeb kõiki kolme saart täiuslikus detailirohkuses. Tuneesia kohal jõuab lennuk Aafrika rannikule ja siis on tore vaadata seda, kuidas ülikitsas roheline riba mere ääres läheb üle Sahara kõrbeks. Ka kõrbe kohal on tavaliselt (alati?) selge taevas ja siis saab nautida kollase, pruuni ja punase liiva viitkümmet varjundit. Päikeseloojang muudab liivadüünide varjud pikaks ja peagi on Sahara täiesti must.
Praktiline info:
- Viisa: Ghanasse sõiduks on vaja viisat, mille saamine on tülikas ja aeganõudev. Pass tuleb saata Berliini saatkonda. Ühe korra on mul õnnestunud viisa saada ka piirilt, aga see ei pruugi alati töötada;
- Lend: Turkish Airlines lendab Tallinnast läbi Istanbuli, hind ca 700- 800€ edasi-tagasi
- Hotell: African Regent, hind ca 160 EUR/öö
Kus ma käisin:
- Restoranide ja meelelahutusasutuste tänav Oxford Street
- Accra Mall
***
Reisitähestiku teekond punktist A punkti Y:
- A – Accra, Ghana
Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.
