Tervisekassa ja valitsus on selgelt välja öelnud, et Eesti tervishoiusüsteem vajab lisarahastust ja kiiresti. Rahastus on aga vaid üks pool tervishoiusüsteemi päästvast võrrandist – on viimane aeg süsteemi ennast muutvateks reformideks, leiab advokaadibüroo Sorainen regionaalse tervishoiu ja meditsiini valdkonna juht vandeadvokaat Lise-Lotte Lääne.
Rubriigis “Tuleviku tervishoid” sõnastavad erinevate valdkondade eksperdid Eesti tervishoiusüsteemi probleeme ja pakuvad tulevikukindlust loovaid lahendusi. Ideekorjet korraldavad AstraZeneca Eesti esindus, Ameerika Kaubanduskoda ja Soraineni advokaadibüroo.
Ideed süsteemseteks muutusteks on rakendamiseks valmis
Platvormil www.tulevikutervishoid.ee kogutakse ideid, et ärgitada ühiskonda kaasa mõtlema Eesti tervishoiu tuleviku kujundamises. Neid on kogunenud omajagu ning väga erinevaid. On konkreetseid ettepanekuid, mis keskenduvad spetsiifilise probleemi lahendamisele (näiteks Ruben Rembeli idee “Kiirabikopteri teenus Eestisse”), aga ka ideid, mis proovivad haarata laiemat pilti ja pakkuda välja süsteemi terviklikumalt muutvaid ettepanekuid (näiteks Priit Tohveri “Parem juhtimine, parem tervishoid”).
Ideid on tänaseks kogunenud 43 ja igaüks neist annab kinnitust sellest, et tervishoiusüsteemi ei tee korda üksnes võrrandi ühe poole parendamine, vaid eduka tuleviku-tervishoiu ehitamiseks tuleb see korraks piltlikult öeldes pulkadeks lahti võtta ja seejärel taas kokku panna.
Miks süsteem ei toimi?
Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud väga lihtsasti selgitatuna nii, et suurimat raskust peaksid kandma esmatasandi tervishoiuteenuste osutajad (st perearstid), kellega Tervisekassa sõlmib vastavad rahastuslepingud. Seejärel on endale avalikest vahenditest rahastuse “kindlustanud” haiglavõrgu kavva kuuluvad haiglad ning viimases järjekorras pretendeerivad Tervisekassa rahastusele ülejäänud tervishoiuteenuste osutajad (n-ö Tervisekassa valikupartnerid) vastavalt nii enda kui ka Tervisekassa vajadustele ja võimalustele.
Ideaalis peaks patsienditeekond algama esmatasandist ning eriarstiabi osutaja juurde peaks inimene jõudma alles siis, kui selleks on tõesti vajadus ja näidustus. Kogu patsienditeekond peaks olema perearsti hallata, kellele on antud ennetava tervishoiuteenuse osutaja roll. Reaalsus nii särav ei ole: perearstile minnakse viimases hädas või üldse mitte, proovides EMO järjekorras oodates abi saada. Perearst aga ei pruugi teadagi, kui patsient on haiglast koju saanud ja vajaks järelravi. Süsteem, mis peaks toimima tervikuna, on tegelikult üksikute ettevõtmiste kogum, mis on killustunud ega tee omavahel koostööd.
Koostöö puudub suuresti põhjusel, et tervishoiu rahastus Eestis on üles ehitatud fee-for-service-põhimõttel (tasu teenuse eest). Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu, ravimite loetelu ning meditsiiniseadmete loetelu määratlevad teenused ja tooted, mille eest tasu maksmise kohustuse võtab enda kanda Tervisekassa. Sisuliselt ostab Tervisekassa tükke. Seni, kuni rahastame “tükke”, puudub paraku tervishoiuteenuste osutajatel motivatsioon seada eesmärgiks hoopis patsienditeekond tervikuna – tulemus.
Samas on ühiskonna ja inimese vaatest just tulemus oluline. Et meie inimesed elaksid võimalikult kaua ja võimalikult tervena. Selle tulemuseni jõudmiseks peaksid kõik patsiendi teekonda kuuluvad osapooled teadma, milline on tema roll teekonnas ja mida teevad teised osapooled teekonna raames. Seejuures ei piirdu terviseteekond kindlasti vaid klassikaliste tervishoiuteenustega, vaid siia hulka tuleb arvata ka sotsiaalhoolekande süsteem, mis täna vajaks samamoodi süsteemseid parandusi. Lisaks on teekonnas suur roll inimesel endal – seda aga suur osa ühiskonnast siiani ei teadvusta (vt nt Vahur Lauri, “Alkoholi tarbimine on Eestis kasvanud”) ning ka tervishoius on ennetus kahjuks pigem vaeslapse rollis (Pille idee “Ennetus”).
Kindlasti ei saa väita, et Eestis puudub kõrgetasemeline arstiabi, kuid ühiskonna hüvanguks oleva tervishoiusüsteemi toimimiseks ei piisa paraku kallite meditsiiniseadmetega ilusatest ruumidest.
Raha üksi ei päästa, vaja on kogu tervishoiusüsteem taasleiutada
Inglise ja ka eesti keeles on üks tore tegusõna, mida ettevõtjad kasutavad üsna tihti, et näidata vajadust suunamuutuseks või uuteks eesmärkideks: to reinvent ehk taasleiutama. Julgen väita, et peame Eesti tervishoiusüsteemi samamoodi taasleiutama ja toetan platvormilt läbi käinud mõtteid, kus suurtele muudatustele üles kutsuti.
Eesti tervishoiusüsteemi reguleerivad õigusaktid, milles kehtestatud põhimõtted pärinevad enam kui kahe kümnendi tagusest ajast. Selle ajaga ei ole muutunud mitte ainult ühiskonna vajadused, vaid ka võimalused. Seega alustuseks vajaks tervishoiusüsteem õigusreformi, mis küll ilmselt raputaks juurdunud süsteemiga harjunud ettevõtjaid ja ühiskonnaliikmeid, kuid aitaks meil minna edasi tulemuspõhise tervishoiusüsteemiga.
Tulemuspõhise rahastussüsteemi loomine ei ole kahtlemata lihtsate killast, nagu tõdeb Priit Kruus oma idees “Lõpetame (kindlustusmakse maksjana) mahu ostmise ja hakkame ostma tulemust”: “[…] selle muutuse tekitamine on keeruline ja vajab tohutult julgust, süsteemsust. Väga palju asju tuleb samal ajal ümber korraldada. Küsimus jääb, kas meil on julgeid, kes seda ette võtavad. Muidu jääb arutelu sisuliselt peenhäälestamise tasandile (maksumäärad, maksuvabastused, lepingumahud, koolitusmahud). Aga elevant on ruumis ning sellest ei räägita, sest see on liiga keeruline ja liiga palju muutusi nõudev küsimus.” Arvamusfestivalil toimunud arutelul “Eestlane kannatab, aga kaua ikka ei ela?” nõustusid panelistid suures plaanis, et tulemuspõhisuse suunas saab liikuda ning tulemusi on võimalik ka mõõta ravijuhiste ja andmete parema kasutuse korral.
Andmete parem ja targem kogumine ning kasutamine on seejuures tervishoiu taasleiutamise üks võtmekohti. Platvormil üks populaarsemaid ideid – Mikk Toomingu “Kõigil Eesti haiglatel üks IT-süsteem” – pakub välja, et kõik Eesti haiglad peaksid töötama ühtses IT-süsteemis. Ei vaidle mõttele vastu, kuid läheksin veel kaugemale. Tegelikkuses peaksid ühtses inforuumis olema kõik inimese terviseteekonnas rolli omavad asutused (sh perearstid, Tervisekassa valikupartnerid, sotsiaalhoolekande teenuse osutajad). Siit omakorda tõuseb küsimus, et miks ei täida seda ülesannet praegune riigi infosüsteemi juba kuuluv tervise infosüsteem. Jällegi koht, mis tuleks üle vaadata ja läbi mõelda.
Kindlasti ei saa tervishoiusüsteemi taasleiutamisel üle ega ümber olemasoleva haiglavõrgu ümberkorraldamisest ja võidurelvastumise lõpetamisest (vt Johanna Hade idee “Optimeerimine”). Sellekohased ideed on ju tegelikult Sotsiaalministeeriumi laualgi, kuid nende elluviimine seisab veel ootel. Kastist välja võiks mõelda ka tervishoiuteenuste osutamisest üleüldiselt: kas perearstide tööd saaks osaliselt asendada tervise-coach’id (nagu pakkus Priit Tohver oma idees) või kas oleks võimalik proovida uudseid lahendusi koduõenduses, nagu seda on suutnud teha Buurtzorg Põhjamaades?
Alles siis, kui põhimõttelistes muudatustes on soovutatud kokkulepe ja jõuame süsteemi taasleiutamisega detailidesse, saame süsteemi lisada tulemusele orienteeritud tervishoidu toetavaid üksiklahendusi ning tegeleda peenhäälestamisega. Eesti on liialt väike, et olla paindumatu uute ideede suhtes. Vaja on tahtmist ja visiooni, et luua tervishoiusüsteem, mis suudab pakkuda kvaliteetset tuge, abi ning hoolt meie väikesele ühiskonnale ka järgmistel kümnenditel.
