Augustis tähistas 70. sünnipäeva legendaarne Ameerika jazzkitarrist ja helilooja Pat Metheny. Jazzkaare Sügisjazzi avakontserdil teevad elavale legendile kummarduse Eesti jazzmuusikud, esitades tuntud ja ka varju jäänud loomingut Metheny karjääri algusaegadest – debüütplaadist “Bright Size Life” (1976) kuni 80ndate keskpaigani.

“Pat Metheny on mitme põlvkonna muusikute iidol ja kitarrimaailma armastatuim muusik,” on öelnud Jazzkaare kunstiline juht Anne Erm. Sügisjazzi lavale jõuavad Metheny lummas kasvanud põlvkonnad – Jaak Sooäär soovis elavale legendile juubeli puhul au avaldada ning kutsus kampa Kristjan Randalu, Janno Trumbi ja Ramuel Tafenau. 

Kas mäletad, kuidas Metheny sinuni jõudis?

Ikka kassettidel. Keegi andis keskkooli ajal kuulata tema albumit “Letter From Home”. See oli aeg, mil mind kui kitarristi hakkas huvitama jazz. Siis oligi kolm tähtsat kitarristi, kes tulid ja on jäänud siiani – Metheny, Scofield ja Frisell. Nad keerasid jazzkitarri maailma pea peale ja muutsid seda täielikult. Nad kõik on jazzi mõistes elavad legendid ja superstaarid. 

Rääkimata sellest, et tema nimel on 20 Grammy auhinda ja 39 nominatsiooni! Milles seisneb Pat Metheny fenomen?

Metheny on erakordne muusik. Mind kui muusikut teeb kadedaks, et ta oli päris noorelt tark, laia silmaringiga ning oskas näha uusi võimalusi. Ta tõi jazzi sisse elemente kantri-, pop- ja klassikalisest muusikast. See kõik oli uus ja omanäoline, samas kuulatav ja meloodiline. Ma arvan, et see, et Metheny on elusolevatest jazzmuusikutest üks kuulsamaid, on tänu tema meloodiatele ja virtuoossele mängule. Ta on rääkinud, et talle pakuti võimalust salvestada igihaljaste jazzimeloodiatega plaate, aga ta keeldus ja otsis oma asja. Plaadid, mis on täna kultusstaatuses ja mis on ka meie kontserdi aluseks, tollal nii head vastuvõttu ei saanudki, see muusika oli ikkagi teistmoodi. Aga mida aasta edasi, seda rohkem jõudis publikule kohale, et tegemist on väärt kraamiga. Alles kolmanda-neljanda plaadiga tuli tuntus. Aga meloodilisus on tema trump. Lisaks on ta erakordselt töökas inimene ja töötas end üles vanakooli meetoditega, pikad sõidud tuuribussis algul väikestele ja hiljem järkjärgult suurematele lavadele. Mingeid shortcut’e polnud, kõva töö on selle karjääri taga. 

Kuidas tema mäng ja looming sind kui muusikut on mõjutanud?

Nagu varem mainitud, olid mu kujunemisaja algul kolm kitarristi, pärast keda jazzkitarr pole endine. Üks neist on Metheny ja ma arvan, et ta on mõjutanud enamust jazzkitarriste, kes pärast teda on tulnud. Tema ilus meloodiline fraas on see, mis on  mõjutanud nii mu mängu kui kompositsioone. Tema karjäär on nii pikk olnud, et ta on kirjutanud palju muusikat ja andnud välja paksu noodiraamatu. Juba noorena suutis ta teha hästi kõlavaid kompositsioone, mis struktuurilt ja sisult on põnevad ja tihti keerulised mängida. 

Tema geniaalsus seisneb selles, et see muusika on musikaalne ja kerge kuulata, aga selles on oma maitseained sees. Just see kompositsiooni osa on mind mõjutanud, Metheny võtmes lugusid on tulnud nii mõnigi. Aga neid, kes on tema tuules oma muusikalist helikeelt arendanud, on tuhandeid. 

Sügisjazzil kõlavas kavas on sinu kureeritud valik lugusid just Metheny karjääri algusaegadest, ECMi perioodist. Miks just selle ajastu loomingu fookusse võtsid?

Ma lugesin raamatut “Pat Metheny: The ECM Years, 1975-1984” tema varasematest aastatest. Seda lugedes hakkasin neid plaate kuulama ja seal oli palju tuttavat, aga oli ka tundmatuid lugusid, mille hulgas on üllatavaid pärle, mis tekitasid isu nendega rohkem tegelda. 

Selles varasemas perioodis on palju värsket materjali, millest osa on saanud hittideks ja mida ta on hiljem mänginud, aga millest paljusid ei teata, isegi muusikud mitte! Aga minu meelest võiks teada. See on ilus muusika, aga mitte banaalne, ja sobib igaühele. Algusaja plaadid on tehtud akustilise klaveriga või trios, pole metsikut süntesaatoriparki, mis 80ndate keskel tekkima hakkas. 

Kontserdil mängime lugusid akustilise kvartetiga jazzivõtmes. Me ei ürita Metheny kvarteti soolosid ja helikeelt üks ühele maha võtta, aga esitame neid ilusaid lugusid ja mängime neid nii, nagu meie mängime. 

Kas tribuute tehes tekib ka teatav aukartus eeskuju loomingu vastu?

Aukartust pole, see on lihtsalt hea muusika, mida tahaks mängida ja jagada. Mulle tundub, et see on tähtis. Ma olen tribuute teinud varemgi, see on endale olnud erakordselt hariv ja vajalik, aga mulle tundub, et neid peab tegema ka publikule tutvustamiseks. Muusikat on ümberringi nii palju, et muusikaajaloo pärlid lähevad vahel kaduma. Metheny varasemad plaadid kuuluvad kindlasti jazzmuusika varamu kullafondi. Esimest plaati “Bright Size Life” teatakse võibolla rohkem, aga ka sellest järgmised plaadid on suurepärased. 

On sul olnud õnne teda ka kuulamas käia?

Olen mitu korda teda kontserdil kuulamas käinud ja osalenud nullindate esimeses pooles festivali Jazz Baltica raames ka ühes tema workshop’is. See on olnud eredaim elamus. Kontserdil on ta ikkagi bränd ja viib ellu mingi toote, aga workshop’is ta lihtsalt mängis vabalt muusikutele kui kolleegidele. Võimas oli tema mängu lähedalt näha.

Metheny muusika ühendab põlvkondi ja nii ka Sügisjazzil. Kuidas just selline koosseis Metheny muusika esitamiseks kokku sai?

Ma valisin muusikud, kellega ma ei ole koos mänginud. Tahtsin teistsugust bändi teha ja tundus, et neile see muusika meeldib ja meeldibki. Me kõik oleme eri kombel Metheny muusika suured austajad eri põlvkondadest ja seltskondadest, aga Metheny muusika ühendab jazzmuusikute erinevaid generatsioone ja paljud on tema loominguga üles kasvanud. Minuni jõudis ta teismelisena, minust nooremateni varem. Metheny ja tema muusika on selline, et neid, kellele ta ei meeldi on vähe. Tema loomingus on erinevad kihid ja igaüks leiab, mida ta tahab. Ja selle projekti protsess on olnud ülitore, meil on olnud kontserdid Hiiumaal ja Saaremaal, seega Sügisjazzil on meie esimene ja viimane kontsert mandril.

Sügisjazz toimub 7.–29. septembrini, kontserdid Tallinnas ja Tartus. Lisaks “Pat Metheny 70” kontserdile jõuavad lavale värske ja unenäoline koosseis Alonette, prantsuse tšellovirtuooside duo Courtois & Couturier ning Ungari koosseisu Balázs Bágyi New Quartet tõlgendus pianist Erik Satie’ loomingust. Rohkem infot leiab Jazzkaare kodulehelt.