Virtuaalne anonüümsus muudab ka jänese lõviks. Kurjad kommentaarid, ebaviisakas suhtlemismaneer, üleolev käitumine on asjad, mida me reaalses maailmas ei aktsepteeri. Miks me sellega kübermaailmas lepime ja mida me selles osas ette võtma peaksime? Oma arvamuse ütlevad muusik Mick Pedaja, Tallinn Music Week noorteprogrammi juht ja Eesti Õpilasesinduste juhatuse aseesimees Joosep Kään, Lastekaitse Liidu projekti Targalt internetis koordinaator Malle Hallimäe ja talupidaja Mart Kase.

Nelja nädala jooksul uurime erineva taustaga Eesti inimestelt nende mõtteid ja ettepanekuid, kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini. Kui lugejal on teemakohaseid asjalikke ettepanekuid, palume oma lühike kommentaar saata aadressil hello@edasi.org, märgusõnaga “Suhtluskultuur”, sisukamad kommentaarid võivad leida tee Edasisse. Kõiki sarja kuuluvaid artikleid saad lugeda siit.

Mick Pedaja: me kõik vajame lähedust

Meie kübermaailma galaktias elab palju loomi. Mõned on kergeloomulised arvajad, teised suureloomulised arvajad, eriti karud. Ise nende arvajate seas.

Sõnadel on väga suur tähendus, jõud ning vägi. Iga sõna, mida me välja ütleme hakkab kandma. Ei ole vahet, kas lausuda netimaailmas, telefonis või otse silmast silma. Vägi kandub edasi erinevaid teid ja energiaid pidi, lihtsamalt öeldes nii positiivselt kui ka negatiivselt. Negatiivsel tasemel jääb trauma, positiivsel lainel aga võib sündida midagi uut, kasvada midagi erakordset. Olete tähele pannud, et teiste öeldud žest võib teie päeva kauniks teha ning vastupidi? Muidugi on suur osa selles, kuidas me reageerime ja öeldut ning energiat vastu võtame.

Olen mõelnud vahel, et näiteks poe järjekorras olev mees, kes sulle naeratab võib olla vabalt just too mees, kes kirjutab minust juttu oleva artikli alla halvustava ja salgava kommentaari. Mõned aastad tagasi oleksid öeldud netiavarustes mind kõnetanud, kuid hetkes saanud teadlikumaks ja olles negatiivsest üle, need mind ei kõiguta ning sellistel mõtetel pole kohta mu peas. Olen harva sattunud kommentaare lugema, kuid pigem ajavad need heas mõttes naerma, samas teeb kurvaks just see, kuidas inimesed kirjutavad ning milline viha neis peitub? See on probleem. Lisaks koolivägivallale on lisandunud ka täiskasvanute netimaailma sõnade sõda.

Ma ei ole suur teadja või teadlane, vaid tavaline inimene ning räägin enda mõtetest, mis võiks mingil määral maailma paremaks teha.

Me kõik oleme olnud väiksed lapsed, kes vajavad lähedust, et neid hoitaks, tõstetaks sülle ja hellitataks.

Seekaudu tekib usaldus vanemate, maailma ja kodu vastu. Kodu, kus on avatud suhtlus, mõistmine, rääkimine, kuulamine ning armastus, saab juhtuma elu, mis kannab. Sealt saab areneda ka usaldus elu vastu ning muidugi ka austus nii enda kui ka teiste vastu. See, mis eksisteerib meie sees kandub kõik kodust välja: tööle, kooli, lasteaeda, kus iganes ruumis me oleme, ka küberruumidesse. Kui me saame olla kindlad, et meiega on kõik hästi, siis ei teki ka tahet teiste üle näägutamiste ning tögamisega endale “au” teenida. Me ei pea leppima näägutamiste ning sõna sõdadega. Võime otsida abi või rääkida, kui tunneme, et selleks on reaalne vajadus. Oluline on väljendada ja kuulata enda sisehäält ning leida kontakt endaga. Nii lastel kui ka täiskasvanutel. Nii koolis kui tööl, nii linnas kui metsas. Et saaks tekkida harmoonia ning koostöö on omavaheline suhtlus hädavajalik. Tänu mõtete vahetusele ning mõistmisele on võimalik jätkusuutlik koostöö meie vahel. Olen tänulik, et minu minevikus esinenud suhtlus- ja mõttemustritega on kaasnenud konfliktid, mis on õpetanud alandlikkust ning viinud edasi kõrgema mõistmiseni elu tervikust ning andnud uue tähenduse elamisest hetkes.

Joosep Kään: eeskuju nakatab

Sotsiaalsete olenditena vajame me alati teiste heakskiitu ja poolehoidu, nii ka virtuaalmaailmas. Seega kui mõtleme, miks mõni inimene muutub internetis järsku jänesest lõviks, siis ikka ja jälle on põhjuseks teiste tagasiside. Kui päris elus nõuab tagasisidestamine palju rohkem energiat ja pingutust, siis internetis piisab meeldimisest või jagamisest.

Tagasiside ja heakskiit meie sõprade ja ka võõraste poolt on see, mis meid edasi viib, nii heas kui halvas. Ja olgem ausad, kui inimesel, kes lõvi kombel teisi internetis sõnadega ründab, puuduks teiste poolt heakskiit, poleks tal ka motivatsiooni mõnele „jänesele“ kõrri karata ja viimast haavata. Peame seega ka ise hoidma teineteist ja töötama kui ühe ühiskonna liikmed, et meie ümber valitseks harmoonia ja kord. Seda ka virtuaalmaailmas.

Kui me tahame, et inimesed meie ümber oleksid viisakamad, sõbralikumad ja tsiviliseeritumad, siis peame seda sõnumit ka ise kogu aeg levitama. Kübermaailmas on see raskem, kuna infomüra on suurem ja meie tähelepanuvõime hajutatud. Selleks, et aru saada, mismoodi suhtlus kübermaailmas meid mõjutab, peame ka ise aru saama, kuidas me infot tarbime ja millise jälje internetis maha jätame. Olen mõelnud, et tänapäeva noortele on kerge nende kapsaaeda kive visata, kuid võib-olla peaksime me endalt küsima, et kas ja kuivõrd on nad selleks mujalt eeskuju saanud. Ebaviisakas suhtluskultuur kübermaailmas pole tänapäeval ju ainult noorte probleem.

Internetis kaob meie südametunnistus lihtsamini, kuna me ei näe, kas ja kuidas keegi haiget saab. Tegelikult võiksime aga rohkem mõelda selle peale, kuidas meie sõnad teistele inimestele mõjuvad. Ka kübermaailmas peaksime me empaatilisemad olema. Selleks, et tahtmatult valu mitte põhjustada, tuleb veidi ette mõelda. Ja tegelikult on nii ka võimalik iseennast ebavajalikust ebamugavusest säästa. Kui muidu on teada-tuntud väljend enne mõtle, siis ütle, peaks tänapäevases maailmas igaüks enne mõtlema ja alles seejärel postitama. Mida valvsamad me ise oleme sõnumite osas, millele digitaalses maailmas alla kirjutame, seda rohkem on seda ka teised inimesed.

Malle Hallimäe: võtmesõnaks on julgus

Idealistina võiks internetti näha sõnavabaduse etalonina, kus igaüks meist saab vabalt väljendada oma mõtteid ja tunda kuuluvust mõnda kogukonda ja ühiskonda laiemalt. Samas ei ole interneti kasutajaskond homogeenne. Nii võib juhtuda, et arvamus, mis avaldaja poolt on mõeldud konstruktiivse kriitikana, mõjub teisele otsekui kõrvakiil. Kui silmast silma suhtlemisel on võimalik näha või tajuda teise inimese reaktsiooni, siis virtuaalruumis see puudub, kui just ei suhelda kaamera vahendusel. Teine lugu on siis, kui eesmärk ongi kedagi solvata ja alandada. Kui vahetul suhtlemisel võib see tegemata jääda kartusest endast halba muljet jätta, siis võibki taoline väljaelamine teoks saada anonüümselt kommentaariumis. Anonüümsus, mis tegelikult on internetis suhteline mõiste, loob illusiooni, et kübermaailmas võib väljendada mida iganes, võtmata selle eest vastutust. Samas ei pruugi anonüümsus olla vaid negatiivne, vahel ei juleta või ei taheta oma nime alt pöörata tähelepanu probleemile, mis tegelikult vajab tähelepanu.

Seega on võtmesõnaks julgus. Julgus välja öelda oma arvamus ilma, et peaks kartma tagajärgi sellele. Julgus võtta vastutus oma sõnade eest. Kuidas seda julgust koguda? Pakuksin välja, et oleks rohkem avatud dialoogi teemal, millist suhtluskultuuri me tahame. Saame ja peame esile tõstma neid meie endi veebikeskkondi, kus avaldatavad arvamused ja kommentaarid on austavad, ausad ja vastutustundlikud. Leian, et oluline on oskus osata panna end teise inimese kingadesse, et püüda mõista, mida ta võiks tunda. Selle oskuse valdamine aitaks ära hoida liialt vihaseid, salvavaid ja solvavaid kommentaare mitte ainult virtuaalmaailmas, vaid ka reaalses maailmas toimuvates mõttevahetustes.

Mart Kase: “jälgige” reaalseid inimesi

Anonüümsus netis ehk jänesest lõvid on teema, mis sõltub keskkonnast. Mõnitaja või räuskaja anonüümsus ei ole sama sotsiaalmeedias ja online uudisteportaalides. Samuti ei ole nn “halvasti ütleja” eesmärgid samad erinevate teemade puhul – poliitika, maailma rahu või ka see, et kas maa on ümmargune, on teemad, mis tänu lihtsale postitamisvõimalusele kuuluvad nagunii parteide trollidele ja vandenõusid armastavaid inimestele. Internet on Eestis koht, kus tegelikult anonüümse kommenteerimise või arvamisega pole võimalik mõjutada jätkusuutlikult suurel hulgal inimeste arvamust, aga seda üritatakse jätkuvalt. Üksiküritaja tahab oma Facebooki lehega tõestada vandenõusid ning parteid suruvad oma arvamust peale trolliarmee artiklikommentaaridega, mida loeb üha vähem neist erinevaid inimesi. Eesti inimesed on skeptilised ja seetõttu on netis tegutsedes inimeste suurte arvamuste muutmine võimatu.

Kui rääkida küberkiusamisest teismeliste tasandil, siis see toimub vast hullemini mitteanonüümselt kui anonüümselt. Kes on populaarne, kelle pildi alla kirjutatavad populaarsed kontod kommentaare, kes ei saa üldse jälgijaid ja retweete. Küberkiusatuna tunned end siis, kui sind jäetakse kõrvale ehk kui sa ei saavuta mingitki populaarsust nii oma tuttavate kui ka võõraste inimeste/kontode seas. Netielu on selline, et lõvid on lõvid populaarsuse tõttu nagunii ja pigem oleks nende lõvide ülesanne ka oskamatuid jäneseid aidata oma populaarsusega.

Aga põhisoovitus ongi see, et pange “like” või “follow” inimestele ja kommenteerige asju, mida postitavad reaalsed inimesed ja mis sulle korda lähevad. Ja loomulikult on tähtis ka see, et oled ka ise reaalne inimene.

Artiklisari “Vox populi: kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini?” ilmub Edasi ja Telia koostöös ning selle eesmärk on kutsuda teema üle kaasa mõtlema, mida saab igaüks selle nimel teha.