Kas nimetada seda uneks, maagiaks või saatana riugasteks? Kollektsioon tähelepanekuid lähiminevikust. Nii unes kui ilmsi.
Lamasin patjades ja lugesin öökapil virnuvate raamatute pealkirju. Teki alt jalutas kiirel sammul välja keskmist kasvu must ämblik. Pole nagu ämblike vastu midagi, aga pole ka ammu näinud ühtegi. Mingist instinktist annan talle telefoniga veits hoogu, et ta rutem põrandale jõuaks. Telefon lendab hooga koos ämblikuga, samal ajal astub tuppa must kass, kes elab siin, mitte ei ilmu üllatuslikult nagu Peemot. Kõik kolm tarduvad paigale. Näitan näpuga ämblikule, noh, kass? Äkiline osutamine elavdab kassis hetkeks kiskjasammud, aga ta piirdub nuusutamisega ja viskab mulle kriitilise pilgu. Lollakas oled, inimloom? Ämblik läheb rahulikult voodi alla omi asju ajama. Vajun patjadele ja loen sportlikust huvist, kass jalgevahel keras, mis Google’i mütoloogiamaailm arvab. Must ämblik voodis – kohe esimene vastus: suur õnn ja õnnistus. Must kass samuti. Ei maksa üleõlasülitajate mulli uskuda. Koputage kuskil mujal oma lauale, astuge ise endale varbale. Kui üldse mingeid märke ennastveenvalt lugeda, siis pigem optimistlikke. Nädal varem päikest võttes parkis end mu kehale kaks musta liblikat, kes ei tahtnud ära minna. Lasid lausa katsuda ennast. Jah, nendega on sama õnnelikud lood. Vajun sügavamale valgete patjade hunnikusse, süvenevasse hommikukurbusse. “Püha veri, Püha graal”, “Surm Veneetsias”, “Vihakobarad”, “Kompromiss”, “Hälin ja raev”. Need on juba läbi kõik, peaks uue hunniku teisest toast tooma. Õnnelikuma? Õnn on filosoofiline mõiste, mitte vastus internetis.
