Tervishoiukriisi lahendamiseks peab tulema julge terviseminister, kes on soovitavalt just pensioniikka jõudnud ning viib ellu ebapopulaarsed muudatused ja pärast seda taandub poliitikast pensionipõlve pidama, leiavad Euroopa parimad terviseökonomistid juunis peetud konverentsi ühe lõppjäreldusena. Konverentsil kõlama jäänud mõtteid võimalike lahenduste osas vahendab Tartu Ülikooli terviseökonomist Andres Võrk.
Rubriigis “Tuleviku tervishoid” sõnastavad erinevate valdkondade eksperdid Eesti tervishoiusüsteemi probleeme ja pakuvad tulevikukindlust loovaid lahendusi. Ideekorjet korraldavad AstraZeneca Eesti esindus, Ameerika Kaubanduskoda ja Soraineni advokaadibüroo.
Nii Eestis kui kogu Euroopas on surve tervishoiusüsteemide efektiivsust tõsta. Tervishoiutöötajate arv on Euroopas juba praegu kõigi aegade suurim, aga teenuseosutajatest ja rahalistest vahenditest on ikka puudus. Tulevik on veel tumedam. Ühest küljest kasvab nõudlus tervishoiu- ja hooldusteenuste järele, sest Euroopa rahvastik vananeb. Teisest küljest aga ei kasva teenuste pakkumine sama kiiresti. Sest isegi kui mingi võluvitsaga saaks rahaprobleemidest üle, siis vananevad ka arstid ja õed.
Selle aasta juunis toimus Viini majandusülikoolis Euroopa Terviseökonoomika Assotsiatsiooni ehk EuHEA konverents, kus oli koos 800 parimat Euroopa terviseökonomisti. Konverentsi teisel päeval võetigi paneeldiskussioonis luubi alla võimalikud lahendused Euroopa tervishoius vastu kumavale kriisile, eelkõige oli fookuses tööjõud.
Millised olid siis väljakäidud võimalikud lahendused?
1. Tervishoiutöötajate produktiivsuse kasvatamine
Nagu majandusteadlastele kombeks, rõhutati esimesena, et arstide ja õdede aeg peab olema tulevikus paremini kasutatud. Selle peab saavutama uue tehnoloogia kasutuselevõtu, tervishoiutöötajate oskustekomplekti (skill mix) muutuse ja tervishoiuasutuste parema juhtimise teel.
Osades valdkondades, nt radioloogias, loodetakse, et tehnoloogia asendab inimese peaaegu täielikult. Teistes valdkondades aitab tehnoloogia aega kokku hoida: tervishoiutöötajad ei pea tulevikus enam käsitsi teksti ja andmeid arvutisse trükkima, vaid esmase sisestuse teeb arvutiprogramm juba kõne põhjal. Mittekriitilise patsiendiga suhtlebki esmalt virtuaalne avatar. Rõhutati, et kui kuskil riigis toimub tervishoiusektoris oluline innovatsioon, siis tuleb püüda see võimalikult ruttu kõikjal kasutusele võtta.
Tehnoloogia arenguga kaasneb ka vajadus teistlaadi oskuste järele arstide ja õdede töös. Seetõttu tuleb ümber vaadata nii õppekavad kui ka karjäärimudelid. Tervishoiutöötajate oskuste arendamise osas pakuti välja, et ameteid tuleb vaadata paindlikumalt kui vaid õe ja arsti jaotus. Vajalik oleks kahe ameti vahepealset kutset. Õed võtaksid aina enam enda kanda arstide ülesandeid, nt esmatasandil diagnoosimine ja lihtsamate raviotsuste tegemine või retseptide väljakirjutamine. Samal ajal saavad assistendid omakorda üle võtta õdede igapäevast tehnilist tööd.
Eesti tervishoius on kasvamas eriõdede roll, kes aitavad loodetavasti tuua leevendust muidu arstikesksele tervishoiule. Liigset arstikesksust Eesti tervishoius on rõhutanud Mart Kull oma kevadises ettekandes “Arstide puudus – aga kas ainult?”, aga ka “Haiglavõrgu arengukava 2040” raportid.
Tervishoiutöötajate produktiivsust ületundide arvel kasvatada ei ole võimalik. Kuigi koroonaajal seda tehti, siis ületöötamisele järgnes tagasilöök. Nüüd vähendavad kogu Euroopas õed ja arstid töökoormust või lahkuvad üldse sektorist, allesjäänute koormus kasvab aga veelgi.
Tervishoiutöötajate ületundide kasvu on näha ka Eestis. Tervise Arengu Instituudi andmete põhjal on viimastel aastatel kasvanud tervishoiutöötajate ületundidest tingitud täiendav täidetud ametikohtade arv. Kui 2018. aastal oli see 560,4 ametikohta, siis 2023. aastal oli tõusnud juba 873,1-ni. Seega on selgelt näha, et tervishoiutöötajate töökoormus on suurenenud.
2. Suurem koostöö tervishoiusektori ja sotsiaalvaldkonna vahel
Tervishoid on viimane ots, kuhu sotsiaalvaldkonnas tegemata jäänud töö lõpuks välja jõuab. Varbad ära külmetanud kodutule võib ju kalli operatsiooni teha, kuid kui pärast puuduvad vajalikud sotsiaalteenused ja inimene satub uuesti kodutuna tänavale, siis võib tervishoiuteenusest vähe kasu olla. Või kui sotsiaaltransport puudub, siis peab selle rolli täitma kiirabi. Parem koostöö, vajadusel rohkem raha sotsiaalvaldkonnale, aitab tervishoius raha kokku hoida.
Kasvab vajadus töötajate järele, kes olekski sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna vahepeal ehk nn kogukonna õed või nagu Eestis koduõed. Taolised ametid võivad aidata vähendada ka paratamatult kasvavat pereliikmete koormust oma eakate vanemate hooldamisel, sest tulevikus ei ole lihtsalt piisavalt õdesid ja hooldajaid, kes jaksaks kõigi eakate eest hooldekodudes hoolt kanda. Seega jäävadki nad osaliselt pereliikmete hooldada. ERR kirjutas juba tunamullu, et järgmise kümne aastaga on meil näiteks hooldekodudesse vaja juurde tuhatkond hooldajat.
Ehkki Eestiski rõhutatakse kõikides visioonidokumentides vajadust suurema koostöö järele tervishoiusektori ja sotsiaalvaldkonna vahel, siis praktikas on see jäänud tagasihoidlikuks killustatud rahastamissüsteemi, tööjõu nappuse ning piirangute tõttu andmete kogumisel ja liikumisel.
3. Tervishoiusektori tsentraliseerimine ja integreerumine
Selleks, et teha tööd tulemuslikumalt, on paratamatu tervishoiuasutuste, eelkõige haiglate, koondumine keskustesse. Jah, see vähendab maapiirkondades tervishoiuteenuste kättesaadavust, kuid seda saab kompenseerida teiste, odavamate meetoditega, nt spetsiaalse sotsiaaltranspordi pakkumisega. Väiksemate haiglate sulgemist või ümberprofileerimist soovitati nii Saksamaa kui Norra näitel.
Ka Eestis on taas päevakorral haiglavõrgu korrastus. Eksperdid, nt Toomas Palu intervjuus ERR-ile ja “Haiglavõrgu arengukava 2040” töögrupp, soovitavad vähendada Eestis haiglate arvu ja osad haiglad ümber kujundada esmatasandi süsteemi kuuluvateks kogukonnahaiglateks.
4. Tervisetehnoloogiate hindamise (HTA) protsessi kiirendamine
Tehnoloogia vilgas areng tähendab, et tavapärane hindamisprotsess on sageli liiga aeglane või liiga reguleeritud. Me saaksime mitmete tehnoloogialahendustega patsiente juba kiiresti aidata, aga regulatsioonid on liialt jäigad. Ideaalne oleks muidugi teha randomiseeritud uuring ja siis viis aastat patsiente jälgida, et saaks kindla veendumuse tehnoloogia mõjudest. Aga otsima peaks kiiremaid viise ja tõendusmaterjali igapäevasest praktikast tehnoloogiate kuluefektiivsuse kohta. Aina rohkem räägitakse reaaleluandmete (real-world evidence/data) kasutamisest tervisetehnoloogiate hindamises.
5. Regulatsioonide ja tervishoiuametiühingute lobitöö vähendamine
Võimaliku takistava tegurina näevad majandusteadlased oma aja ära elanud regulatsioone ja tervishoiusektori tugevaid ametiühinguid. Ühesõnaga pole arstid nõus loovutama oma tööülesandeid õdedele. Õed omakorda pole nõus loovutama enda ülesandeid assistentidele. Ka apteekritele ei olda nõus rohkem õigusi andma. Lisaks on suur vastumeelsus haiglate kinnipanemise või keskhaigla ja kohaliku haigla vahel teenustepaketi muutuste suhtes. Näiteks Eestiski käib vaidlus, kas ortodondid peaksid andma osa teenuseid hambaarstidele, et paraneks teenuste kättesaadavus ja loodetavasti alaneksid ka hinnad.
Tervishoiutöötajate lobitöö poliitikute seas võib sektorile olla kasulik, sest aitab tervishoiuteemad päevakorda tuua. Näiteks hakkas Eesti tervishoid saama lisaraha tänu 2016. aasta tervishoiutöötajate streigile, kus nõuti tervishoiusüsteemi rahastamise suurendamist. Samas takistatakse lobitööga ka selliste muutuste läbiviimist tervishoius, mis võimaldaks tõsta efektiivsust.
6. Üleravimise vähendamine elu lõpufaasis
Terviseökonomistide konverentsil pakuti ühe ideena välja teha ühiskondlik kokkulepe, kui palju peab elu lõpufaasis inimestele pakkuma kallist, kuid elule vähe kvaliteetset lisaväärtust andvat ravi. Üleravimise kohta tõi näite professor Christian Karagiannidis koroonaaegsest Saksamaast, kus üle 80-aastaste kunstlikul hingamisel olnud COVID-patsientide osakaal oli kaks korda suurem kui Suurbritannias ning ka suremus oli seal suurem.
Mullu maksis Tervisekassa üle 85-aastaste eakate statsionaarse ravi eest (ilma õendusravita) ca 30 miljonit eurot, millest intensiivravi oli neli miljonit eurot. Kui palju kvaliteetseid eluaastaid eakad selle eest said, on teadmata.
7. Ennetus ja tervisekäitumise parandamine
Loomulikult aitaks tervishoiusektorit palju see, kui saaks vähendada inimeste suitsetamist, alkoholitarbimist, hasartmängusõltuvust, vähest liikumist, ülekaalu jne. Majandusteadlased teavad, et enamasti on kõige kulutõhusamad meetodid maksutõusud, kuid poliitikud ei suuda neid alla neelata. Ja siis tegeletaksegi tervisepoliitikas pigem ohutumate asjadega, nt rõhutatakse geeniinfo või uute nutiseadmete tähtsust haiguste ennetamisel, kuid haiguskoormust oluliselt mõjutavad tegevused jäävad sageli tagaplaanile. Terviseökonomistid rõhutasid, et koos kõlava personaalmeditsiiniga ei tohi ära unustada ka inimeste endi personaalset vastutust oma tervise hoidmisel.
Terviseökonomistid viitasid isegi kuulsale Grossmani tervisenõudluse mudelile, kus arstiabi on vaid üks komponent tervise “tootmisel”. Teised kaks tegurit on inimese enda aeg ja haridus. Seega – mida teadlikumad inimesed on ja mida rohkem on neil aega oma tervisesse panustada, seda enam suudavad nad “toota” endale paremat tervist. Niisiis ei sõltu tervise hoidmine ja parandamine ainult tervishoiuteenuste olemasolust, rolli mängivad enamuses individuaalsed valikud ja võimalused.
Terviseökonomistid nentisid, et kõigi ülaltoodud lahenduste elluviimisel ei tasu loota alt üles lähenemisele: et tervishoiutöötajad tulevad ise kokku ja otsustavad vajalikud reformid ära teha. Seega on vaja ülalt alla lähenemist. Peab tulema julge terviseminister, kes on soovitavalt just pensioniikka jõudnud ning viib ellu ebapopulaarsed muudatused ja pärast seda taandub poliitikast pensionipõlve pidama.
