Kui me lapsed saame, oleme üldiselt noored ja armunud, meil on palju energiat ja usku ning tundub, et armastus kannab meid igavesti ning keegi meist ei arva, et ühel päeval võime olla lapsevanematena väsinud ega oska enam vastuseid leida. Mina küll ei mõistnud aastaid tagasi, kui keegi ütles: “Väikesed lapsed, väikesed probleemid, suured lapsed, suured probleemid!” Ja nii ju ikka öeldakse. Aastaid hiljem hakkad mõistma, mis on selle ütluse taga.
Nüüdseks mõtlen ma, et loodusel on meile kaks riukalikku vingerpussi, mis puudutab järglasi. Esiteks muidugi see hormonaalne värk.