Dokumentaallavastusi usun ma automaatselt rohkem, seega luban ka kergemalt oma tunnetel mängida. Siiski olen viimasel ajal hakanud end rohkem selles osas kontrollima ja kuna see tuli lihtsamini välja kui arvasin, hakkasin ma juba peaaegu pettuma teatris, justkui nemad on süüdi, et ma ei viitsi süveneda. Seegi kord võtsin rahulikult. Jätsin enne teatrist sõbrannaga hüvasti ja ütlesin et ‘’nüüd saab mõnusalt täis kõhuga kaks tundi magada’’ ja selleks ma ka valmistusin.

Lavastus: Jaanipäev
Lavastaja: Tõnn Lamp
Teater: Eesti Draamateater
Kestus: 2 tundi 25 minutit
Esietenduse kuupäev: 29. märts
Külastuse kuupäev: 13. aprill

Algus tõotas head. Istusin õnneks veel kõige ääres ning sain mõnusalt toetuda käetoe peale, minu ees oli vaba ruumi, mis lubas jalgu sirutada (füüsilised tingimused mõjutavad mu kogemusi väga). Kõik mida ma eelnevalt teadsin oligi see, et Paavo Piik ja Mari-Liis Lill käisid lavastust ette valmistades Siberis.

Esimese mälupilt on taeva raamat. Tegelikult püüti mind haarata juba saali sisenemise hetkest, aga ma hoidsin ennast tagasi. Lugu taevaraamatust tundus mulle rumalalt primitiivne. Nad tahtsid väita, et eredamad tähed on rikkamate tähed ja need tähed, mida pole eriti näha, on vaeste omad. Muidugi oleneb kõik rikkuse ja vaesuse tõlgendusest, aga selle põhjal, mida ma kuulsin, need rahvatarkused minus huvi ei äratanud. Üritasin seda aega ja ruumi ette kujutada ja tunda, aga üldse ei õnnestunud. Tundub, et see pingutus läheb ootustega samasse riiulisse (liigne püüdlus aru saada). Aga võimalik, et ka näitleja polnud ise päris situatsioonis sees ja ei suutnud seda hingestada.

Terve see aeg oli ruum tühi, vaid üks inimene vestmas. Ja jälle, täpselt siis, kui mina olin leppinud rahu ja igavusega, hakkas liikumine pihta. Sujuvalt tekkis lavale atmosfäär kevadise aiaga, järeldasin seda nööridel kuivavast voodipesust ja paarist metskitsede kujutistega voodikattest. Viimased muutsid mind eriti emotsionaalseks, sest minu vanaisa voodi kohal oli ka üks vaip metskitsedega, millel oli rohkem kui sada märgikest (enamasti ümmargused haaknõelaga kinnitatavad). Ka etendsue kulgedes leidsin mitu meenutust mõnusast lapsepõlvest.

Nüüd, kui olin avanenud, oskasin loodud tmosfääri hinnata. Järgmisteks vestjateks oli keskealine naine oma emaga. Ema meenutas oma noorust ja siis pulmi. Olen märganud, et minu meeldivuse edetabelis on naisnäitlejatel suurem roll. Võibolla selle pärast, et neile on mul mugavam kaasa tunda ja mõelda.

Kokku oli umbes 6 karakterit ning igal neist oli jutustada omamoodi, kuid samas üsna tüüpilisi lugusid. Ma ei ütleks, et sain teada midagi uut või tunda varem tundmatut. Räägiti vabast ajast ja igapäevategevustest väikses külas, kus nad elasid; oma kodust ja rahvusetunnetusest ehk sellest, kuidas nad ei ole ei eestlased ega venelased ja samaaegselt on nad mõlemat (nagu mina – venelane, kes peab end eestlaseks, kuna olen siin sündinud ja tegelikult pole ma Venemaal veel kordagi käinud, kuid samas iseloom ja see sisemine tunne on ju sees; aga nüüd on kõik palju toredam ja ma olen otsustanud, et ma ei taha end rahvuse poolest liigitada); veel rääkisid nad halbadest aegadest, millest mulle jäi meelde ainult ‘’need mehed olid sama palju spioonid nagu mina olen baleriin’’, sest mäletan, kuidas see kõlas mu vanaisa suust, kui olin väike.

Teine stseen nägi välja uskumatult ehtne, oli see pulmalaud või niisama pidu. Ma olin kindel, et nad valmistavad kartulisalatit, kuigi seda vist välja ei öeldud. Õues grilliti liha ja kõik olid suure kambaga laua ääres toimetams. See läks nii hinge, et vaheajal helistasin emale ja ütlesin, kui väga ma teda armastan ja järgmisel hommikul sõitsin pere juurde koju grillima ja salatit tegema.

Peale pidu, nagu ikka, oli järele jäänud see kõige vastupidavam, sügavaltmõtleja tüüp. Natuke filosofeeriti ‘’kodu’’ mõiste üle ja teemal ‘’inimene on ise endale jumal ja kurat’’, mis sobis ja täiendas kenasti kõneainet.

Kui kõrvalt vaadata, siis ei olnud neil ‘’venemaa eestlastel’’ midagi nii erilist. Elasid üsna rahulikku külaelu, oma rõõmude ja muredega, mis on niikuinii kõigil sarnased ja erinevad.

Mul on tihti raske meenutada tegevuste järjekorda ja/või kokku viia jutt ja nägu. Ma arvasin, et probleem on minus, kuigi täiesti vabalt võib olla, et probleem ei ole minus. Sest näiteks vanaema jutud tema noorusest on mul hästi meeles ja see joodikfilosoof ka. See, mis kõnetab. Ja ma enam ei koorma end mõttega, et kõik peab meelde jääma (kuigi ma pole kindel, kuivõrd see mu praeguse ameti juures sobilik on). Nii tore on mõnda lavastust lihtsalt vaadata ja mitte mõelda selle peale, mida ma nüüd sellest kirjutan.

Väga tänulik olen muusikalise lisandi eest. Ma siiani vahel mängin ‘’Dorogaja, sind jätan maha’’ meloodiat oma peas.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)