Nädal, mis hellitab melomaane ja kultuurientusiaste sadade üritustega, on nüüd läbi ning selle järelkumas on igati kohane TMW kõrgpunktidest üks kokkuvõte teha.
Ka selle aasta muusikavalik pakkus muljetavaldavalt suurt osa laiast žanrispektrist ning kuulamas sai käia turvalist ja mahedat indie mussi, sügavaid ja raskeid metalhelisid, krõbedat elektroonikat, maailmarütme, lummavat avangardi ja ma võiksin jätkata lõpmatuseni. Selles tohutus valikus püüdsin läbi tuuseldada võimalikult palju erinevaid heliruume. Jõudsin kogeda palju ihukarvu aktiveerivaid hetki ja tutvuda värskete artistidega, kellest silmapaistvamatele ka Edasi ankeedi TMW versiooni täitmiseks ette söötsin.
Päev 1
Edasi alustas oma festivali neljapäeva õhtul Erinevate Tubade Klubis. Sammusime linnulaulu ja sooja-laadse õhu suminas Telliskivisse ning kui tossud tüütuteks sussideks olid vahetatud, avanes meile vanakooli psühhedeelse roki aken. Venemaalt pärit The Karovas Milkshake teleportis kuulajad kaleidoskoopilisse kulgemisse läbi psühhedeelsete võnkumiste.
Sealt tuli üsna rutakalt liikuda Philly Joe’sse, kus esines Taani elektroonika duo ÄTNA. Neid suundus kuulama pea igaüks, kellelt õhtu plaanide kohta pärinud olin, ning mul tekkis loomulikult “mina ka” sündroom ja väga hea, et nii läks. Philly Joe’s oli umbselt rahavst täis ja seda põhjusega. Usun, et ma pole ainus, kelle jaoks osutus ÄTNA selle aasta TMW üheks lemmikavastustest. Hõljuvad ja samas rikkalikud meloodiad laulja Inéz’i lummava vokaali taustal täitsid keldrikorruse jazziklubi imelise energiaga.
Päev 2
Reede palju migreerumist ei nõudnud, sest Funk Embassy kontsertõhtu oli kokku pannud üsna vastupandamatu valiku artiste ning nii ei raatsinudki sealt liikuda. Ka eelnevatel aastatel on just see showcase üks meeldejäävamaid olnud ning tundub, et hea sõna on levinud, sest seekord oli saba ukse taga lootusetult pikk ning paljud pidid oma õhtused funk’i plaanid millegi muu vastu vahetama. Meie õnneks mitte ning saime teiste seas näha Estrada Orchestra oivalist improvisatsiooni ning uue LP “Vaba” esmaettekannet, sensot hip-hopi poetessi Akua Narut ja Lexsouli oma tuntud headuses. Laval oli ka D/troit Taanist, kes jäi meelde ausa souli saundi ning solisti hingestatud vokaali ja veelgi hingestatumate puusadega.
Päev 3
Laupäevane kava oli tihe. Hommik algas Creative Impact konverentsi raames toimuvate muusikaturu ja kultuuritööstuse teemaliste loengute ning töötubadega Kultuurikatlas, kust oli hea, pea tarkust täis, edasi linnalavadele liikuda. Meie päiksepaistelisele trajektoorile sattusid Avoid Dave ja Elephants From Neptune. Ilm lubas ka õhtul rattasõitu, mis omakorda lubas mugavamat ja kiiremat liiklemist erinevate kontsertpaikade vahel.
Esimene peatus oli Vene Teatri peeglisaal, kus Lätist pärit Elizabete Balčusi publikut dream-popi ja omapärase ning performance tüüpi esinemisega võlus. Balčusi hõljus mustas trikoos läbi ruumi, jättes luuperisse kajama õhkõrnu flöödi helisid ning puudutades laval olevaid brokkolit ja ananassi. Küsisin neiult puu- ja juurviljade tähenduse kohta tema kunstis ning selgus, et neil on üsna praktiline funktsioon. Nimelt on tavaline sünt tuuritades kaasas kandmiseks liiga raske, kuid väikese midi boardi abiga saab ta puuviljad süntesaatoriks muundada ja pärast esinemist need ära süüa.
Järgmine lokatsioon oli Telliskivis asuv Kivi Paber Käärid, kuhu sõites jäid tee peale ka EKA tudengite poolt valmistatud installatsioonid. KPKs kuulasime soome etno-psühhedeelia grupeeringut Pekko Käppi & K:H:H:L ning kohalikku indie ansamblit Steps To Synapse. Kohe seal kõrval toimus Rohelises Saalis Sweet Spot Festivali lava, millel esines elektro poppi viljelev Hildur Islandilt, kelle kõla oli parajalt suvise festivali maitsega. Sellele järgnev reketi laiv oli üllatavalt nostalgiline rännak lähiminevikku. Samal ajal kui Florain Wahl tordi kohal kükke tegi, õõtsusime meie hoopis Erinevate Tubade Klubis Maailmamuusika lava helide keskel. Õhtu viimane peatus ja ühtlasi ka TMW ametlik jätk viis Sveta Baari, kus Timo Kaukolampi, Raul Saaremets ja low808 ehk Ildar Zaynetdinov plaate pannes rahvast keerutasid.
***
Edasi ankeet TMW artistidega
1. Kui saaksite valida vaid ühe loo, millega end uuele kuulajale tutvustada, siis millise valiksite?
- The Karovas Milkshake: See oleks “Factory”, mis peegeldab hästi meie sisemaailma ja loomingut.
- ÄTNA: Tahame, et kuulaksite neid kõiki! Kuid, kui peaksime ühe valima, siis oleks selleks “Shut Your Mouth”. See on selline impulsiivne ja elav ning tekitab huvi selle vastu, kuidas teised meie lood kõlada võiksid.
- Estrada Orchestra: Meie viimane album, “Vaba”, mis ongi justkui üks pikk lugu.
- Elizabete Balčus: “Purple & Gold”, selles peitub kõige paremini minu hetke perspektiiv maailmas toimuva osas.
- Hildur: Esimesena mängiksin vist lugu “Walk With You”. See tekitab alati hea tuju ja, noh, see on ju minu võidulugu; sain selle eest Islandi Muusikaauhinna ja ma olen selle üle uhke!
- Steps To Synapse: Lugu, mida esimesena laseksime oleks “Fire”, mis on ühtlasi ka meie viimane singel, mis ilmus muusikavideoga. See lugu hõlmab energiat, mis me lavale toome, ning paneb ikka puusad korralikult nõksuma.
2. Kõige veidram koht, kus esinenud olete?
The Karovas Milkshake: See oli Togliattis ühel soojal suve päeval. Klubi, kus esinesime oli justkui peidetud punker ja loomulikult polnud seal mingisugust ventilatsiooni. Koht oli rahvast täis ja me siiani ei tea kuidas me selles saunas oma seti lõpuni mängisime, olime läbimärjad.
ÄTNA: Meie laiv selle aasta TMW’l Solarise keskuses oli üsna eriline. On väga keeruline ostukeskuses õiget kontserdi atmosfääri tekitada, kuid kohal olnud publik elas meile väga kaasa.
Estrada Orchestra: Esinesime kaks aastat tagasi suure bussi katusel, ja, muide, ilm oli väga külm.
Elizabete Balčus: Riias toimus selline audio-visuaalne seiklus nimega “White nights”, mille raames esinesin liikuvas trammis. Tundsin end justkui millimallikas trammi ühest otsast teise hõljudes, iga kord kui ta pöörde tegi.
Hildur: Neid on olnud päris palju, kuid meenub esinemine ühes Bratislava klubis. See oli üks lõbusamaid laive. Mind lennutati sinna kontserdi andma ühel privaatsel sünna peol, mille teemaks oli “seksikas sõbrapäev”, kuid kõik olid lihtsalt teksades. Väga random, aga äge!
Steps To Synapse: Veidraim koht, kus esinenud oleme peab olema Hiina linn Pidu. See oli tõeliselt suure produktsiooniga ning lava oli keset ristmikku. Terve päeva ei näinud linnas ringi käies ühtegi tavainimest, ent õhtuks oli kohal üle 5000 inimese. Me siiani ei tea, kus nad tulid ja kas nad olid päris inimesed.
3. Kus sooviksite kindlasti tulevikus esineda?
The Karovas Milkshake: Me oleksime väga tahtnud esineda kohtades nagu Andy Warholi Facotry või Cavern Club, kuid tänapäeval näiteks Glastonburyl koos Rolling Stonesiga.
ÄTNA: See on raske küsimus, huvitava ajalooga teatreid, klubisid ja kontsertkohti on nii palju, kuid kui mõned sellest soovinimekirjast välja tuua siis Palladium, Varssavis; The Bowery Ballroom, New Yorgis; Roundhouse, Londonis ja Paradiso, Amsterdamis.
Estrada Orchestra: Aafrika savannis.
Elizabete Balčus: Antiiksetes termides Budapestis, Brasiilia karnevalil, Dead Vleisis Namibi kõrbes, Taj Mahalis ja paigas nagu Babüloni rippuvad aias, mis on täis viinamarjavääte, puuviljapuid, linde ja ponisid.
Hildur: Igalpool maailmas tegelikult ja mul polegi konkreetset unistuste esinemispaika, kuid festivalid, kus tahaksin kindlasti lavale astuda on näiteks Roskilde Taanis, Coachella USA’s ja Fuji Rock Jaapanis.
Steps To Synapse: Festival, kus tahaksime esineda oleks Glastonbury. Kindlatest areenidest tahaks oma muusikaga täita O2 Arena, New York City Radio Music Hall ja Sydney ooperiteater.
4. Millised teised artistid teile endale kõige enam selle aasta TMW’lt silma jäid?
The Karovas Milkshake: Andres Roots ja Anneli Kadakas olid ühed, keda me kindlasti näha soovisime, samuti jäi silma The Queen of Spades oma muljetavaldava trummisoolo ja üldse hea mängu poolest. Oleksime tahtnud Tallinnas veelgi enam aega veeta ja artiste näha, peame kindlasti järgmine aasta tagsi tulema!
ÄTNA: Meile hullult meeldis Akua Naru, tema looming ja lavalolek on fantastilised. Teine kelle välja tooks, kes meile väga muljet avaldas, oli Sander Mölder.
Elizabete Balčus: Minule jäi enim silma Intourist ja kuigi nägin tema laivist vaid viimase laulu, piisas sellest arusaamaks, kui andekas artist ta on. Veel meeldisid Karpov not Kasparov, Lynch ja Mart Avi.
Hildur: Akua Naru ja GNUČČI olid mõlemad fantastilised; nende publikuga suhtlemise oskus ning feministlik ja inspireeriv energia on imetlusväärsed!
Steps To Synapse: Eraldi tooks välismaalt välja Hollandi kollektiivi The Cool Quest ja Eestist Mees Inc.
Johanna Maria Mängel
Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (64)
