Regulatsiooniväsimus on termin, mis iseloomustab üsna täpselt praegust Euroopat ja ka Eestit. Väsinud peaga aga häid tulemusi ei tee.
Leian end juba mõnda aega silmitsi seismas nõutukstegeva arenguga, kus osa meie ühiskonnaelu korraldama valitud inimesi tegutseb justkui üha kasvavas usus, et aina detailsemate ja arvukamate õigusaktidega on võimalik luua parem ja turvalisem ühiskond. Eesmärk on kindlasti õilis, kuid valitud abinõu on minu hinnangul paraku tänaseks juba väga küsitav. Viimasel kümnendil vohama hakanud ülereguleerimise käigus oleme sammhaaval liikunud hoopis elukorraldusse, kus piiratakse eneseteostusvabadust, kadumas on innovatsioonijulgus ning liiga suur osa meie ühisest väärtuslikust ajast kulub üksteisele aru andmisele.
