Pariisi Jumalaema kiriku ehk Notre-Dame’i katedraali 2019. aasta põlengust tekkinud emotsioon oli oma ulatuses etteaimamatu – ajaloomälestis sümboliseerib lääne tsivilisatsiooni ja selle säilitamine tähendab Euroopa identiteedi hoidmist muutuvas maailmas. Edasi Prantsusmaa kaasautor Tiina Richard annab ülevaate tänavu taasavatava kiriku tähendusest.
Rahvaste juurde kuuluvad harivad väärtused aitavad kasvada ja hoida pidepunkti mineviku ning tuleviku vahel, samuti on tähtis spirituaalne printsiip, mis kätkeb soovi jätkuvalt väärtustada saadud pärandit. Vaevalt saaks teadmatusest või ideoloogiast lähtuvalt eraldada kultuuri ja seda kujundavat keskkonda. Sõnadel “kultuur” ja “kultus” (ld k cultus – austus) on ühine algupära. Euroopa kultuuri seos kristluse kui selle sakraalse alusega on üks tähenduslikumaid. Kõige sellega seostuvad huvitavad mõtted Mihhail Lotmanilt tekstis “Kristuseta Euroopa”: “Kui Euroopa kultuur kaotab täielikult oma sakraalse tähenduse ja transtsendentsuse mõõtme – ja nimelt seda taotlevad Kristuse naeruvääristajad –, lakkab ta olemast. Euroopast jääb alles vaid geograafiline mõiste, kultuuriline tühermaa. […] Pealegi on siin üks huvitav aspekt: religioonist vabanenud ühiskonnad loovad otsekohe omaenda parareligioossed institutsioonid, talitused ja kombestiku.”
