Henrik Kalmet on näitleja, lavastaja, ettevõtja ja loovagentuuri liige, kelle kaubamärk on tugev sotsiaalne närv. Näitlejate ületootmisest, ajakirjandusest, spordist ning enda jagamisest kõikide erinevate tegevuste vahel rääkis ta “Nädala intervjuus” Brent Perele.
Miks sa eriti intervjuusid ei anna?
Esiteks võib juhtuda, et neil ei ole vormiliselt võimalik kuhugi jõuda. See pole kellegi süü, aga mõni formaat on lihtsalt nii lühike, et sa tead juba ette, et see ei anna midagi sisulist ei küsijale, vastajale ega vaatajale. Eks selliseid intervjuid peab ka tegema, sest see on promo ning vahel on see sel juhul ka informatiivne. Teistpidi jõuavad intervjuud tihti sellisesse kohta, kus sa mõtled, miks? Ise võibolla tahad ühest konkreetsest asjast rääkida ja sisulist muljet jätta, aga lõpuks räägid ikka sellest, milline hommikusöök sulle maitseb.
Lugesid mu mõtteid praegu, vana hea hommikusöök.
Mingid sellised näited need üldiselt on jah. Sealt läheb see asi üldiselt vasakule, aga ma ei taha kedagi materdada. Lihtsalt ikka tekib tunne, miks? See võtab ju energiat. Kolmas põhjus on see, et kui satud lugema mingit head intervjuud, kus igas lõigus on tähtis mõte või kujund, siis tekib tunne, kas mul üldse on midagi peale hommikusöökide öelda? Vahel ilmuvad mõnes väiksemas väljaandes lood, mis ületavad üldise uudiskünnise nagu hiljutine Marju Lauristini intervjuu Müürilehele. See on lihtsalt nii hea! Sellisel hetkel tekib paratamatult võrdlusmoment. Keda kotib, mis ma arvan ja miks ruumi veel risustada?
Me võime proovi teha.
Proovi võime muidugi teha. Lõpuks pole keegi kohustatud lugema.
Samas meediat jälgid sa ju palju?
Jah, väga palju. Uudishimu ja huvi erinevate teemade vastu on mul juba ammu ja ma arvan, et see kasvab lumepallina. Kui sul juba algteadmine on, siis sinna külge jääb järgmisi infokilde ja see kõik paigutub kuhugi. Eesti väiksusest tulevalt oled sa ise ka kõigele suhteliselt lähedal ja saad pidevalt midagi ümbritseva kohta teada. Need inimesed on nii lähedal selleni välja, et me oleme kasvõi Kinoteatris mingit tükki tehes oluliste inimestega reaalselt ühendust võtnud ja nad on meile oma valdkonna tausta avanud. See on meeletu väärtus ja tekitab veel enam huvi, sest sa oled tarkadele inimestele nii lähedal. Mida rohkem eri teemadest midagi tead, seda rohkem tahad veel teada. See võib muidugi väsitavaks muutuda ja vahel tekib isegi meedia FOMO, et ma pole millegagi kursis ja midagi läheb mööda. Pool sellest kõigest on ikka meeletu vaht.
Sa kõlad nagu ajakirjanik.
Jah. Ma võin sulle avada oma ajakirjanduslikku kaart. Nooremana käis mul vanavanaema juures Postimees. Siis oli see veel pisut teistsugune leht, mitte nagu ta praegu on. Igatahes mõtlesin, et ma tahaks targaks saada ja kõigega kursis olla. Selle saavutamiseks otsustasin iga päev ajalehe kaanest kaaneni läbi lugeda. Ajaleht ju ometi koondab kõik tähtsad uudised, see valik on tehtud, ning siis polnud ka portaale. Ma lugesin absoluutselt kõik esiküljest lõpuni läbi. Tulin koolist ja hakkasin lugema. Kui vanem olin, siis sattusin Postimehe sporditoimetusse tööle ja nägin lõpuks toimetuse köögipoolt ning seda, kui suvaliselt asjad lehte jõuavad. Kui oli tühi koht, siis pandi sinna mida iganes. “Kas me sellesse usume?” “Vahet pole.” Sel hetkel meenus mulle lapsepõlv ja ma mõtlesin, et kas praegu on ka kuskil mingi väike poiss, kes loeb ajalehte ning mõtleb, et see koondab endas essentsi? Issand, kuidas teda on ninapidi veetud. See oli muidugi enne portaalide aega ja praegu seda võidujooksu niikuinii ei võida.
Sa mainisid ilmekalt Postimeest. Kuidas sulle tundub, kas meediamaastikul on väljaanded asunud oma selgeid pooli valima?
Tundub veidi küll. Igal pool on erandeid, mis kinnitavad reeglit ja mingid asjad lähevad läbi, aga pisut istuvad kõik ikka problemaatiliselt oma künka otsas. Teatud ideoloogilised traagelniidid jooksevad ka eri kohtades üpris varjamatult ja kuigi ma võiks ainult Postimehe välja tuua, siis see on kahjuks palju laiem teema. See ei pruugi ainult ideoloogiline olla, vaid ka äriline. Eesti on nii väike, et võimatu on paranoiliseks muutudes lõpuni kõiki suhteid välja juurida, aga samas see ei ole nagu korruptsioon, millest jäljed maha jäävad. Naljakas on mõelda, et oleme korruptsiooniga võitlemise edetabelites kõrgel kohal ja meil justkui pole sellega probleeme, aga siin on asi natuke teine. Ma ei usu, et meil meediamaastikul mingid maadevahetuse stiilis sahkerdused käivad, aga see toimub alateadlikult. Olukord pole muidugi ainult nii hull, häid ajakirjanikke on ka.
Sul on endal ka ju seda juhtunud, et tahaks mingil teemal arvamusartikli avaldada, aga ei lastud?
Jah, see on üllatav ja veider. See oli seoses eelmise aasta LGBT paraadiga. ERR polnud nõus seda avaldama, sest see oli üleskutse, mis tekitab muidugi küsimuse, et kust sa selle piiri tõmbad? Iga arvamus on millegi üleskutse ja see ongi maailmavaateline küsimus. Ühel inimesel on üks ja teisel teine arvamus. Sealt tekivad küsimused. Näiteks roheteema, mis kohe ERRiga seostub ja mingid teised asjad, mis ei sobi teistele. Samas mulle tundub, et meil veel päris nii hull olukord pole, et kui sa ühest uksest millegagi sisse ei saa, siis teine ka kinni jääb.
Mainisid, kui hea on helistada mingitele inimestele ja siis päriselt end otse allikast lavastuse jaoks teemadega kurssi viia. Kas kõik su lavastused, sketšid ja muu on pisut nagu ühiskonna peegelpilt?
Eks suvalist kräppi tuleb ka, mis on lihtsalt asi asja pärast. Kinoteatris on lihtsalt minu ja meie teema see, et päris elu on tihti nii palju huvitavam kui väljamõeldis ning seal on nii kohutavalt absurdi, et selle pealt on palju lihtsam haakuda, kui nullist genereerima hakata.
Sul tuleb see vist üsna hästi välja?
Nullist genereerimine?
Rahvakeeli kelbase ajamine.
Tuleb tõesti, aga seda on ka vaja.
Selle pealt koorub üsna palju?
Sõltub, kellega, kuidas ja mis hetkel. See on muidugi ka vorm. See on ka pisut platvormi küsimus ning tagasi alguse juurde tulles, kui sult keegi juba midagi küsib, siis võiks kasutada võimalust ka midagi asist öelda. Arusaam sõna jõust peab olema ning seda tuleb sisuliselt kasutada, mitte kelbast ajada, mida kahjuks ka vahel lihtsalt juhtub.
Millise osa sinu tegemistest praegu üldse näitlemine moodustab?
Vabakutselise puhul on see täiesti ebakorrapärane. Kui mul praegu mingi tükiga proovid käiksid, siis see moodustaks praktiliselt kogu mu aja. Hetkel ta eriti suurt osa ei moodusta, sest proove mul pole ja mängin juba repertuaaris olevaid kolme tükki.
Aga kuidas aja jagamine käib, sest sa töötad ju ka loovagentuuris?
Selles suhtes on mul vedanud, et see kõik on ladusalt sujunud. Endalegi üllatuseks tegin praktiliselt eelmise aasta veebruarist detsembri alguseni proove, sest lihtsalt mitu projekti tuli järjest. Kogu selle aja olin mingil määral kogu aeg teatris tööl ning oli ilmselge, et midagi muud ma selle kõrval teha ei jõua. Sel aastal pole ma teatris eriti midagi tarka teinud ehk mul on palju rohkem aega loovagentuuri panustada. Kuna ma ei võta sealt konstantselt palka ja teen asju projektipõhiselt, siis ma aitan nii palju, kui ma sel hetkel saan. See on hea tasakaal, sest ma ei istu päris tühja ja mingi genereerimine ikka käib. Nii ei teki ka seda hirmu, et nüüd ongi kellad ja kõik.
On seda tunnet olnud? Osa vabakutselisi võtab asja ülivabalt ja ütleb, et küll saab.
Muidugi saab, aga oleneb ka, mida sa teha tahad. Stress on vabakutselise töös niikuinii sees. Kui sa teed meeletult tööd ja võtad endale aina meeldivaid projekte juurde, siis mõtled, et issand, millal puhata saab, aga kui sul see vaba hetk tuleb, siis tekib täiesti teine stress. Siis ei suuda sa vabaks lasta ja mõtled, et nüüd sõitis rong jaamast välja ja mina jäin maha. See erineb inimeseti. Oleneb, kui palju sul eri variante on ja kui palju sa ise genereerida saad. Meie oleme Kinoteatris endale tööd tekitanud. Ma pole piisavalt atraktiivne, et ilma selliste projektideta vabakutseline olla ja nagu lilleke oodata, kas nüüd midagi tuleb. Minu jaoks on vabakutselisuse väärtus näitlejana see, et tekib võimalus mõtestada seda, mida sa päriselt teha tahad ja kas sa seda päriselt teha tahad. Repertuaariteatris võib olla rahuolematu, aga sageli jääme seal passiivseks ega küsi endalt neid küsimusi. Töötus on kingitus.
Sa oled sel teemal ise sõna võtnud, et meil on näitlejaid liiga palju, aga kas see tähendab, et meil ongi tohutult vabakutselisi, kes ootavad rõõmsalt valget laeva?
Minu jaoks on see vastutustundetu nende noorte suhtes, sest me võtame need inimesed vastu, aga peame arvestama, et see on rakenduslik õpe teatritööks. See ei ole humanitaarharidus, aga lõppkokkuvõttes on kõrgharidust ju siiski vaja. Ma ei tea täpselt, millised viimased suunad lavakunstikooli õppes on, aga ma ei usu, et see võrreldes minu lõpetamisega palju muutunud on. Me õpetame need inimesed spetsiifiliselt välja, aga tegelikult rakendust neile pole. Kui me neid lõpetajaid üle aasta kahest koolist välja laseme, siis süsteem peaks sellele vastu tulema. Palju on räägitud, kuidas projektiteatreid tuleb juurde ja see ongi üks variant, sest olude sunnil peavad need noored seda sageli tegema. Samas rahastust ega midagi sellega ei kaasne. Me ütleme, et me ei tooda liiga palju näitlejaid, aga teistpidi meil pole neile midagi pakkuda. Mingi puudujääk siin on.
Tundub, et mingi raha jääb saamata, kui vähem üliõpilasi vastu võtta?
Seda ka ja see on nagu töökoha koondamine. Meil on Eestis inimesi nii vähe, et peaksime nad kõik maksimaalselt ära kasutama. Säravad noored võiks teha mida iganes, aga siis on nad lihtsalt vabakutselised näitlejad, mis kohe peale kooli on nukker positsioon. Sul on raske sealt välja rabelda ning see maailm on üsna halastamatu. Ma ei ütle, et teine ülikool talle töökoha garanteerib, aga kuna see on nii rakenduslik, siis peaks sellest rohkem rääkima või haridust muutma. Muutma ka selles mõttes, et minu meelest oleks lavakoolis vaja korralikku produtsendiõpet. Need noored jäävad enda eest majandama ja oleks hea, kui nad oskaksid kasvõi projekti algusest lõpuni viia või lihtsalt osaühingu teemade ja õiguste kohta teada. Meil seda pole. Meil eeldatakse, et sealt tulevad välja ilusad ja treenitud turteltuvid, keda siis ilusti hoitakse. Tegelikult pead olema praegu ühemeheorkester, sest muidu vajud lihtsalt põhja.
Sa ise oled vist üsna tugeva ettevõtja geeniga?
Ma arvan, et see on juhtunud olude sunnil ning õnneks on mul olnud kõrval ettevõtlikud inimesed, kes on mind käivitanud ja kelle pealt olen õppida saanud. Me hakkasime ju Kinoteatrit ka veel enne lavaka lõppu tegema ning sealt jäi kohe sisse harjumus midagi ise teha. Ma ei pea ootama, et kellelgi mõte tuleks, vaid kui meil tekib mõte ja inimesed on piisavalt võimekad, siis saame selle ära teha. See on paljuski seotud teise inimestega ja kui nende kõrval seda piisavalt kaua teha, siis lõpuks saad ise ka abirattad küljest ära võtta. See käib vabakutselisusega kokku, sest sul lihtsalt ei jää selles olukorras muud varianti. Ma näen teiste inimeste puhul ka, et vabakutselisuse juures on mingi lisakiht või kogemus, ka neil, kes on tagasi repertuaariteatrisse läinud.
Sul on peale Kinoteatri veel palju tegemisi. Kui keeruline sul on inimesi punti saada, kui idee tuleb või üldiselt jäävad asjad ikka toppama?
See on Eesti pluss, et kui sul tekib mõte, millesse sa usud ja mida sa teha tahad, siis lõpuks sa leiad selle jaoks inimesed, kes samuti põlevad. Lisaks oled niikuinii teistele inimestele taustainfo või muu vajaliku jaoks lähedal. Meil on Eestis kindlasti palju vähem sahtlisse kirjutatud geniaalseid mõtteid kui kuskil mujal. See on tugev pluss, millel on muidugi ka varjukülg, et palju paska võinuks sahtlisse jääda. Loominguline lävend on ülimadal. Igaüks võib otsustada, et tahab kirjanikuks hakata või midagi kolmandat teha. See risustab üldpilti ja jätab mulje, et tase on madalam, kui tegelikult on.
Mis su enda tegemistes täispask on olnud?
Ma ei tea, aga ma olen seda kindlasti teinud. Mult küsiti hiljuti ühes vestluses, et millised projektid sa enda jaoks tagasi mõeldes välja lülitaksid. Ega mul ei tulnud kohe midagi pähe. Mitte, et oleksin nüüd ainult kvaliteeti tootnud ja klaaspärlimängu kõlistanud. Võibolla on see lihtsalt enesekaitse, aga eks kõigil neil asjadel on ju mingi omaette väärtus. Kui keegi projekte pakub, siis maalitakse neist alati võimalikult ilus ettekujutus ja sul tekib see endal ka. Keegi ei tule ütlema, et üritame teha hästi odavalt ja väikse vaevaga enam-vähem asja, mis poleks täispiinlik. Ikka öeldakse, et see on parim asi.
Või sa pole lihtsalt haletseja?
Sa lihtsalt saad aru, et isegi, kui see tulem polnud päris see, siis sel hetkel mul polnud ehk isegi muud varianti. Teistpidi paneb see eriti hindama sisu, mis kõnetab, mis on vormiliselt tugev, kus on märgiline protsess. See on haruldane ja seda ei saa võtta endastmõistetavalt. Võibolla keegi paneb ainult kulda, aga pigem on see ikka haruldane. Nimesid ei hakka nimetama, aga võin öelda, et täispaska olen kindlasti teinud. Muidugi saab küsida, et täispaska kelle jaoks? Mõne jaoks tegime ETVs ka täispaska, mille nad ütlesid ka otse välja. Ega me ei saagi sellele midagi vastu öelda. Nende jaoks tegime, kellegi teise jaoks mitte.
Hinnangute küsimus?
Jah…
Vaatasin, et teises väljaandes oli üsna populaarne?
Jah. Jama olen igatahes kindlasti teinud ja need viis inimest, kes seda artiklit loevad, saavad siinkohal mõelda, et ma tean küll, mis see oli. Nemad mõtlevad ühte ja mina samal ajal mõtlen, et issand, õnneks ma ei öelnud seda välja, sest ma kujutasin ette, et see on mu parim töö.
Viie lugeja puhul võib vist saata tervitusi peatoimetajale!
Jah, see karastab.
Enda üle tuleb ka huumorit teha.
Seda kindlasti, ei tohi end liiga tõsiselt võtta.
Suur spordisuvi on tulemas, kas sul spordisõbrana on unelmate suvi?
Suhteliselt jah. Selles mõttes ka, et üsna vaba suvi tuleb. Saab jalgpalli EMi ja olümpiat vaadata ning midagi oli veel.
Kergejõustiku EM?
Olümpiasuvel see nii tähtis asi pole, aga tennist on pidevalt ja suvi on tõesti tihedalt täis.
Kui sul ettevõtteid nii palju on, siis millal spordiettevõte tuleb?
Jah… Mul on isegi mõte olemas.
Nonoh.
Ma mõtlen spordiettevõtet isegi natuke teise nurga alt, mitte niivõrd…
Hakata kitsi müüma? (Situatsioonikoomika, kus intervjueerija mõtles öelda “ketse”, aga sealt see läks.)
Oma disainitud kitsed jah. Päris hea idee, aga ära seda intervjuusse sisse pane, sest võibolla hakkad mult pärast raha nõudma, kui uued ergonoomilised kitsed tulevad. Väike kõrvalepõige. Oi, kuidas mulle see hobune koolis ei meeldinud. Kitsega mul probleeme polnud, aga mäletan, kuidas mõned mehed maandusid hobusele selga ja mõned sisse. See oli ikka õudne. Mõni oli juba üle hobuse saanud ja siis maandusid lõpus veel täiega sisse. Haridussüsteemis tehakse ikka inimestele õudseid asju. Hüpake üle selle pika juraka! Miks, milleks?
Kui tõsiselt rääkida, siis seondub see mõte erinevate teemadega. Meil on Kinoteatris Peaasjaga hea koostöö ja praegu tundub spordipsühholoogia huvitav teema, mida arendada. Tundub, et Eestis on see alles lapsekingades. Sellele pääsevad ligi küll tippsportlased, aga selleks ajaks on tal ka mingid harjumused juba sisse jäänud. Pigem liikuda selles suunas, kui oma jalgpalliklubiga välja tulla. FC…
Pohlak?
FC Pohlak jah, mis iganes. Ikkagi kitsed siis. Disainitud ergonoomilised rohelised ja iselagunevad kitsed. Peale mingit aega lähed vaatad laoruumi ja kitsed on ruumis ise ära lagunenud. Ta on nii roheline! Rehvijäänukitest ehk midagi? Kui keegi nüüd selle ära teeb, siis raha meile.
Sellest hetkest on see idee meil patenteeritud. Põdrad võid ka teha.
Lähebki keerulisemaks. Lõpuks pead üle metssea hüppama, pole enam pikk, vaid lai. Lisaks õpetab see bioloogiat.
