“Süütu pilk” suumib seekord tühjusse: sel kevadel meie seast lahkunud Richard Serra (1938–2024) üüratutesse skulptuuridesse, või pigem tema ruumimuutmisse.
Ma kirjutan nüüd kunstnikust, kes on surnud; teostest, mida ma kunagi näinud pole, ning ruumimõjudest, mida kogenud pole. Ruumidest, mis polegi ruumid – hoopis hiiglaslikud elajad. Skulptuuridest, mis laulavad terase ja tina häälega (harvadel puhkudel sosistavad ka betoonis ja kummis). Vormidest, mis on lained. Kämblapaksustest lehtedest. Tühjusest, mis on kui Lapini kirjeldatud tühjuse negatiiv. Mis on loomulikult seesama tühjus.
