Maailma suur muutumine pakub Eestile enneolematu võimaluse – Euroopa tinglikust tagahoovist võib juba selle sajandi esimese poolega kujuneda rahvusvaheliste kaubateede ristumiskoht ning põnevaid võimalusi pakkuv lüli Euroopa ja Aasia vahel. See muudaks Eesti geograafilise asendi atraktiivsemaks ja lisaks kohati tupikteena näivale Venemaa suunale hoopis teise mõõtme. Mängu tuleks maailma suurvõimuks tõusev Hiina.
Ainus oht selle võimaluse nurjumiseks oleksime meie ise. President Lennart Meri ütles juba 24. veebruaril 2001 ettenägevalt, et “me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast.” Selle asemel takerduvad poliitikud kramplikult detailidesse ja eriteadlased liigakadeemilistesse arutlustesse, kurtis Meri 17 aastat tagasi. Kas ei tule tuttav ette?
Meri on siiani olnud ainus tõeliselt globaalse mõtlemisega Eesti president, kes suutis korraga hoomata nii meile eluliselt tähtsat Lääne liitlasruumi kui ka suhete arendamise tähtsust maailma teiste suurjõududega, sealhulgas Hiinaga. Neli päeva pärast eelpool tsiteeritud kõnet sõitiski Meri järjekordsele visiidile Hiina. Ta tunnetas õigesti, et avanemis- ja kiirel arengukursil oleva Hiina laienev mõju maailmas võib olla kasutoov nii Eesti majandusele kui ka geopoliitilisele asendile.
Nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem avaneb meile tõepoolest suurepärane võimalus, millest toona isegi president Meri ei osanud veel unistada. Eesti ja pisut laiemalt kogu Põhja-Balti regioon võib kujuneda Hiinale huvitavaks ühenduskohaks nii kaubandust kui ka näiteks turismi silmas pidades.
Kõige olulisem nendest on uue võimaliku põhja-lõuna suunalise kaubatee teke.
Kliima soojenemine ja jää taandumine Arktikas on teinud võimalikuks Aasiat ja Euroopat ühendava Põhja meretee avanemise. See aga tähendab, et maailma suurtele kaubandushiidudele Jaapanile, Lõuna-Koreale ja Hiinale muutub võrreldes Suessi kanali kaudu kulgevale mereteele ühendus Euroopaga kuni 40 protsenti lühemaks. Isegi Hong Kongist oleks Põhja meretee kaudu Euroopa kümnendiku võrra lähemal kui on tee läbi Suessi kanali.
Prognooside kohaselt liigub juba 2025. aastal Põhja mereteel 80 miljonit tonni kaupu ning maineka Copenhagen Business Schooli uuringu kohaselt muutub kaubatee kasutoovaks 2040. aastaks. Arvestades eeskätt Hiina strateegilist huvi uute “siiditeede” (Belt and Road Initiative) loomisel, kuulub Põhja meretee kuulub kndlasti nende prioriteetide sekka.
Eelmise aasta sügisel Barentsi mere ääres Norra piiri- ja sadamalinnas Kirkenesis käies tajusin, kui suur potentsiaal on peidus selles juba avanenud meretees. Kirkenesi linnapea kirjeldas varjamatu õhinaga uusi võimalusi ja rääkis sellest, kuidas tema linn võiks saada uueks väravaks Euroopale. Seda mitte ainult mereteed silmas pidades, vaid ka maismaa suunda arvestades.
Just siin tulebki mängu Eesti.
Märtsi algul teatas Soome transpordiminister Anne Berner, et valitsus on koostöös Norra kolleegidega asumas tegema tasuvusuuringuid Kirkenesi ühendamiseks rahvusvahelise raudteevõrgustikuga. Soome valitsuse tellitud uuring kinnitas, et parimaks ühendusteeks oleks umbes 500 kilomeetri pikkuse ja orienteeruvalt 3 miljardit eurot maksva raudteelõigu ehitus Kirkenesi ja Rovaniemi vahele. Samas uuringus rõhutati, et see avaks võimaluse läbi kavandatava Helsingi-Tallinna tunneli ja Rail Baltica luua ühendus kogu Euroopa raudteevõrgustikuga.
Selline perspektiiv, mis pole täna enam üksnes teoreetiline, asetab kodused vaidlused Rail Baltica teemadel täiesti uude valgusesse.
President Meri mõtet laenates tuleks meil osata sajandialguse suurprojekti hinnata senisest hoopis globaalsemas kontekstis ja näha seda kui Eesti asendit muutvat käiku maailma majanduskaardil.
Hiina uus suursaadik Eestis Li Chao tuletas mulle hiljuti meelde, et Tallinn on Pekingile lähim Euroopa Liidu pealinn. See on strateegiline eelis, mis peaks Eestile põnevaid võimalusi pakkuma näiteks laieneva globaalse e-kaubanduse ja Hiinast lähtuva kiirelt kasvava turismivoo teenindamisel.
Eesti Omniva ja Hiina kullerfirma SF Express’i ühisettevõte Post11 on viimaste aastatega näidanud, kuidas on võimalik kasu lõigata pea triljoni dollari suurusest Hiina e-kaubanduse turust. Tallinn on tänu Omnivale ja muuhulgas ka heale lennujaama asendile kujunenud juba praegu Hiinast lähtuva e-kaubanduse vahelüliks enam kui kaheksakümnesse maailma riiki. Loodetavasti on see alles algus, sest e-kaubanduse platvormide edendamiseks on samme astumas ka Eesti ja Hiina valitsused.
Lisaks võiks Eesti olla hiinlastele oma puhta looduse ja meditsiiniteenuste kõrge tasemega huvitavaks turismi sihtkohaks. Eeloleva kümne aastaga kahekordistub välismaale reisivate hiinlaste arv, ulatudes 2024. aastal hinnanguliselt 242 miljonini. Neist enam kui kümnendik külastab Euroopat. Seejuures on märkimisväärne, et Hiina turistid on reisidel maailma kõige heldemad kulutajad.
Eestile annab siin eelise lähedus Helsingi lennujaamale, mille kaudu on Finnair avanud tänu pikaajalisele strateegiale suurepärase ühendustee Aasiasse. Juba praegu on võimalik Helsingist lennata 18 erinevasse Aasia linna. Samas võib Hiina ja võimalik et tulevikus ka India kasvav nõudlus luua Tallinnalegi võimaluse otselendude avamiseks.
Et nendele arengutele veelgi positiivsemat tõuget anda, oleks väga oluline lähemas tulevikus näha president Kersti Kaljulaidi tegemas visiiti Hiina. Viimati oli Eesti riigipea Hiinas visiidil 2005. aasta augustis, kui Arnold Rüütel kohtus president Hu Jintao’ga. Eesti on suhetes Hiinaga kõrgemal tasemel väga palju aega kaotanud. Nüüd tuleb see tagasi teha.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
