Kuigi Juhan Ulfsaki “Teoreemi” esietendusest Draamateatris on möödas juba peaaegu aasta, pole lavastuse teemadering mingil juhul aegunud. Otse vastupidi. Käesolev ärevuse ajastu sunnib meid üha enam mõtlema igavikuliste teemade üle nagu inimeksistentsi tähendus ning indiviidi ja ühiskonna suhted. Peale kõige on Juhan Ulfsaki lavastus nomineeritud mitmesse Eesti teatriauhindade kategooriasse. Nii et järjekordne mõtisklus lavastuse ümber tundub ajakohane. Mõtiskleb muusikateadlane Heli Reimann.

Tunnistan ausalt, et pärast “Teoreemi” esmakordset vaatamist sumpasin nõutust äratavates küsimärkides – nii segadusse ajas see Pasolini ja Ulfsaki loodud maailm. Kindlasti oli üks põhjus ka see, et “viimne pilet viimses reas” kasvatas nii visuaalset kui tajumuslikku distantsi. Pärast kahte hiljutist lisavaatamist on tekkinud kindel tõdemus, et “Teoreemi” äärmiselt rikas tähendusteväli lubab end kätte anda vaid teatud tingimusel, milleks on eeltööst tulev häälestus. Ning oh imet, viivitamatult võib näha mõistmatuse udu hajumisest esile kerkivaid mõtteseoseid, kus küsimärgid on asendunud kolme punktiga…