Järgnevad mõned märkmed vabaõhu heakorratöödest kaitseväes. Esiteks, meeldib või mitte, tegema peab. Fotoreportaaži autor on fotograafist ajateenija Linda Maria Saar.
Sügishommikutel lehti riisudes sai selgeks, kellega ma päriselt koos aega teenin. Mõni härra, kes ka metsas vägesid kipub juhatama, kõndis reha käes ringi ja õpetas teisi, kuidas ikka oleks hea tõmmata. Kaasnesid suurejoonelised ergutused nagu “sündigu!” või “tehtagu!”. Igavesed laisad kavalpead, muigasin. Paar tehnilise huviga meest haarasid lehepuhurite järele ning opereerisid neid samasuguse asjatundlikkusega kui Carl-Gustavi tankitõrjerelva või R20 automaati. Esmalt austuse ja seejärel hirmuga jälgisin, kuidas perfektsionistid kasvõi muru üles kraapisid, et ühtegi lehte vedelema ei jääks. Kartsid need vaesekesed äkki linnaloa tühistamist?
Ühel novembrihommikul juhtuski nii, et riisumised olid riisutud. Väeosa korrapidaja andis käsu hommikujooksu asemel hoopis lund rookida. Polnud selge, kas see kubujusside armee on osa jätkuvast poolunest või ongi päriselt talv, sest vaatepilti ei muutnud tõsiseltvõetavamaks ka nüüd igapäevaseks aksessuaariks saanud üleskeeratud kõrvadega läkiläkid.
Kell 6.15 polnud sahk veel jõudnud ning et varajased kolonelid ja leitnandid tööle saabudes ei libastuks, viskasime sillerdavale lipuväljakule kildu ka. Ei ole riigisaladus, et kasarmu kuuris sajakonnast sõdurist kõigile kühvleid ei jätku. Kes jäid reservi, kuulutasid üksteisele lumesõja, mina aga praktiseerisin rindefotograafiat.
Neil päevil läkitasime universumisse kümneid hüpoteetilisi projekte, kuidas kasarmuni viiv tammeallee asendada põõsastega või paigaldada võrade alla vihmavarjud, et lehed teele ei langeks. Vähem tööd tähendab sõdurile ju rohkem puhkust. Naljakas, et me aga kunagi kõike-katvast lumest ei unistanud.
