Mõtlemist ja küsimist vähe sallivas ühiskonnas on kõige olulisem säilitada lapselik avastusrõõm, leiab saate “Rakett 69” seni kõige noorem võitja Karl Vilhelm Valter ETV aastalõpuintervjuus Katrin Viirpalule.
Karl Vilhelm, ma tahtsin sinuga juttu ajada sellepärast, et ma tahaksin aru saada, kust tuleb sinu innukus ja rahutus, et seda ühel hetkel enda heaks ja kasuks ära kasutada. Ma tean, et sa oled puid palju istutanud, kui palju?
Puude istutamine on olnud minu peres põhimõtteliselt iidamast-aadamast. Neid istutati enne, kui ma olin sündinud. Minu arvates on see olnud minu jaoks jube hea töökasvatus. Väiksena sa ei saanud sellest aru: “Pagan, pean veel neid juurikaid sinna maasse lükkama.” Aga nüüd, kui ma olen näinud neid puid, mis ma istutasin aastaid-aastaid tagasi ja need on mitu korda pikemad kui mina – männid, kased… Tekib selline tunne, et pagan, on ikka äge asi küll ju.
Igal juhul sellega sa oled jälje jätnud. Aga oled jälje jätnud ka sellega, et olid aastal 2017 saate “Rakett 69” kõige noorem võitja. Sa käisid 9. klassis. Kuskohast see julgus tuli? Kas keegi motiveeris sind, et mine proovi või see oli pigem sinu enda otsus, nagu vahel minnakse lavakasse astuma. Ma kellelegi ei ütle, aga ma lähen proovin…
Ei, ma olin selles mõttes mõelnud selle peale, kas minna. Olin jõudnud otsusele, et ma lähen ikka. Kui ma lähen, siis ma lähen seda ära tegema. Mis ma ikka seal mitu korda lähen? Miks ma lähen poolikult tegema asja? Ikka lõpuni välja!
Siis ma mõtlesin, et pagan – üheksas klass, seal on ju ülikoolis käivaid inimesi. See pole reaalne. Ma lähen kümnendas klassis. Vähemalt selline mõte oli.
Siis tuli aga samuti Gustav Adolfi gümnaasiumis ja aasta enne mind võitnud Frida Laigu. Tema ütles: “Karl, mine-mine praegu. Kui ei tule hästi välja, lähed järgmine aasta ka!” Ta käis mitu päeva niimoodi rääkimas minuga. Viimasel registreerumispäeval vist ka: “Karl, kas sa tegid ära?” – “Ei, ma ikka mõtlesin…” – “Karl, ära nüüd mõtle, vaid mine, tee ära.” Siis ma registreerisin ära.
See, mis tuli finaalis ehitada – Rube Goldbergi masin – on ju tegelikult vastuolus pärismaailmas toimuvaga. Väga keeruliselt tohutult etappe läbides võimalikult lihtsa tulemuseni jõudmine, nagu inseneriharidusega karikaturist selle välja mõtles… see ei peaks päriselt mitte kunagi niimoodi käima.
Kogu kapitalism üritab jõuda võimalikult efektiivse protsessini. Kuid vahepeal on hea meeletult efektiivseks muutumise kõrvalt võtta selline – võib-olla võiks seda nimetada – insenerimeditatsioon. Sa üritadki teha midagi võimalikult keeruliseks. Mina näen selles keerukuses teist sorti ilu.
Mis see ilu annab päriselt elus hakkama saamiseks? Ma tean, et 1949. aastast on Ameerika Ühendriikides võistlus Purdue ülikooli juures, 2017. aastal oli täpselt selline ülesanne Goldbergi masina ülesehitamisel, et pidi võtma ühe apelsini, sellest mahla välja pigistama ja selle mahla kannu valama…
See on päris keeruline protsess, ma ütleks.
… ja etappe oli üle 300. Ma panen selle masinasse, valangi kannu ja mul on kaks liigutust tehtud. Kuskohas see mänguilu on? Kuidas sa saad kasutada päris elamiseks seda teadmist?
Rube Goldbergi masinas sa kasutadki kõike. Kui sa üritad võimalikult efektiivseks teha, siis lõpuks sa kasutadki seal protsessis kolme teadmist: kuidas seda lahti lõigata, pigistada ja siis kannu valada.
Kuid seal sa saad kasutada kõike erinevat, nagu meie oma masinates kasutame ka ju kõike alates elektroonikast, osad kasutavad keemiat… […] Keemiline protsess sinna sisse panna on veel kõige keerulisem asi ja see nõuab kõige rohkem julgust. Sellepärast, et keemia on väga raske saada väga täpseks. Ta on veidi selline udune asi. Samas mehaanika võib olla täpsem. Selle kõige kokkutöötamine on ka ju selline, mis tegelikult – elu.
Kõik need erinevad protsessid – mehaaniline, keemiline, see töötab kokku, et teha selline… Samahästi võiks tuua [küsimuse], kui väga filosoofiliseks minna – mis on elu mõte. Meil ei ole ju selline üks sihtmärk, näiteks apelsini pressimine. Sina oled intervjueerija, sinu kui ajakirjaniku töö on lükata inimesi läbi.
Elu ei ole üks eesmärk. See on väga suur protsess, mille käigus me võime käia täpseid etappe läbi. Kas elu oleks ilus, kui meil oleks ainult üks väga lihtne eesmärk?
Kui palju peab olema ühel noorel teadmisi, et osata neid võimalusi näha ja neid võimalusi kasutada? Kas sina õpid asju pähe või loodad interneti peale?
Kogu selline tuupimise värk – kui sind huvitab, siis palun tuubi, aga see on suhtumine. Suhtumine, et ma saan, kui ma tahan. Ma saan kõike teha, kui ma tahan ja lihtsalt see, et sa vaatad enda ümber ja küsid “Miks? Kuidas?”. Sa säilitad enda lapselikkuse.
Kui me oleme lapsed ja küsime mingi keerulisema küsimuse, siis selle peale öeldakse: “Ära küsi praegu! Sa ei saa veel aru sellest.” On üks selline vanasõna “Küsija suu pihta ei lööda.” Aga kui sa küsid koolis õpetajalt veidi teemavälise küsimuse, mis on sinu jaoks võib-olla loogiline mingi seose (tõttu), siis õpetaja ei vasta sulle. Ta ütleb: “Ära sega praegu tundi. Meil on vaja see teema kõigile selgeks teha.”
On tähtis, et sa suudad säilitada selles ühiskonnas, mis väga ei salli sellist mõtlemist-küsimist, sellise lapseliku avastusrõõmu.
Sina küsid palju küsimusi. Kui sa üldistad oma sõpru ja vaatad, mis tuleb läbi sotsiaalmeedia, läbi interneti – kui palju noored küsivad? Seda on meile ette heidetud, et nad ei küsi. Nad sulguvad oma mulli ja see suhtlemisoskus ja kirjutamisoskus, et see läheb kõik selliseks väiksemaks ja nõrgemaks. Mina võiksin ka vastu vaielda, aga mis sina arvad?
Me, vastupidi, kirjutame rohkem. Võib-olla me kirjutame teises mõistes kui nii-öelda vanem generatsioon. Me oleme võib-olla muutunud oma infoedastamises võimalikult minimalistlikuks, efektiivseks – kasutatakse kõiki neid lühendeid.
Ma kardan, et meil on hetkel raske omada meie ühiskonnas arvamust. Kohe, kui sa ütled välja oma arvamuse, tunnevad kõik, et nendest teistsuguse arvamuse omamine on rünnak nende maailma vastu. Palju raskem on omada oma arvamust ja suuta siis ülejäänud ühiskonnaga adekvaatselt selle arvamusega toimida.
Arvamusi on hästi palju…
Täpselt, aga mis toimub ja juhtub, on see, et need ühte arvamust omavat inimesed saavad sulguda omakeskisse. Tehnoloogia on võimaldanud meile sellise võimaluse. Kõik saavad suhelda.
Võib-olla, kui sa enne elasid külas, sul oli oma arvamus ja sa olid vähemusarvamuses, siis oli sul raskem leida sarnase arvamusega inimesi, kellega arutleda seda. Nüüd on tehnoloogia võimaldanud selle, et sa saad kogu maailmast leida neid inimesed, kes jagavad seda arvamust. Sa saad nendega elada selles mullis, kus eksisteerib ainult see arvamus. Nüüd on selle teise grupi eksisteerimine üldse rünnak teie vastu.
Meie versus nemad – see mentaliteet, kus vanasti eksisteerisid kõik koos. Jah, sul on teine arvamus, see on okei. Sa pidid selle inimesega olema, sest sul polnud mõtet külas sellepärast hakata tülitsema. Sa pidid selle inimesega lihtsalt läbi käima.
Me alustasime juttu puude istutamisest. Millal see hooaeg algab?
Kevadel. See oleneb kõik [sellest], kuidas ilm on, kuidas kliima on. Põhimõtteliselt, kui maa on jääst vaba, siis saab hakata istutama.
Ja sa tead täpselt, kui palju tuleb sellel kevadel maha panna?
Vähemalt mu isa on lubanud, et see kevad tuleb rahulikum, võib-olla 20 000 istikut. See ei ole nii julm. Niimoodi, võib-olla, me üritame oma jälge jätta.
Aitäh sulle! Oma jälge jätmast ka aitäh. Ilusat ja innukat 2018. aastat!
Aitäh!
Allikas: ERR Novaator (videointervjuu 10min)
Vaata “Rakett 69” finaali 5. mail ERRis, kl 19.35
Käesoleva aasta teadusvõistluse suures finaalis astuvad teineteise vastu esmakordselt kaks tüdrukut…sugulast. Finalistid on valinud endale kõikide võistlejate seast tiimi, kes neid aitavad seni kõige keerulisema ülesande juures. Finalistide juhitud võistkondade ülesanne on ehitada 15 elemendist koosnev Rube Goldbergi masin, mis töötaks veatult ja täpselt. Pingelises finaalmängus selgub, kes võidab 10 000 euro suuruse teadusstipendiumi.
