Suurel sünnipäevanädalal on põhjust kõigil Eestis elavatel ja mujal maailmas Eestit oma südames kandvatel inimestel olla tõsiselt uhked. Igaühel meist on oma lugu sellest, kuidas Eesti on meie sees kasvanud ja meid mõjutanud.
Minu lugu on selline. Sündisin ja kasvasin üles piirilinnas Valgas. Toona, 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel tundus Eesti mulle suure ja hoomamatuna. Tallinn ja isegi Tartu näisid kaugete ja uhkete suurlinnadena, kuhu oli väga harva asja. Väikese mehe maailma täitsid kooliõpingud, hoovimängud sõpradega ja sport. Kuigi Valga oli tollal Vene raketibaasidest sisse piiratud, oli minu teadmine sellest, et Eesti asus võõra võimu all, väga ähmane. Kodus nendel teemadel ei räägitud, kuigi Ameerika Häält püüti aegajalt ragisevate raadiolainete kiuste kuulata ja haruharva olid meieni jõudnud kauge sugulase saadetised Baltimore’ist. USAst saabunud kirjad ja eriti pildid näisid kui salapärased sõnumid teiselt planeedilt.
Alles keskkooli viimastel aastatel hakkas minuni jõudma arusaamine, et Eesti on midagi enamat kui pelgalt kodupaik. Tänu headele mentoritele leidis minu huvi ajaloo vastu lõpuks üles õiged raamatud. Maailmapilt, mida kunagi oli mõjutanud ka Hillar Palametsa õpik “Jutustusi kodumaa ajaloost”, kus laste mällu söövitati nuhkide, mõisnike, kodanlaste ja teiste pahalaste piltkujundid, varises kokku kui kaardimajake.
Minu isiklik Eesti ime sündis 1987. aasta lõpul. Alles siis tajusin täiel määral, kuidas ja miks on Eesti Vabariik olemas olnud. Eduard Laamani “Eesti iseseisvuse sünd”, mille andis mulle lugeda üks tuntud Valga koduloolane, avas mu aja- ja ruumitaju täiesti uuel viisil. See oli kui pimedast ruumist valgusse, vaimsest vanglast vabadusse liikumine. Ilmselt oli neid teisigi, kes toonasel pöördelisel ajastuhetkel nii tundsid.
1988. aasta kevadel toimunud Tartu muinsuskaitsepäevade lainel, kus esimest korda üle kümnendite toodi kartmatult avalikku ruumi tagasi Eesti lipuvärvid, pühendusin innustunult Valga elu muutmisse.
Ma ei mäleta täpselt, mis mind selleks ajendas, kuid 1988. aasta juulis tegin kohalikus ajalehes arhiiviallikate põhjal avaldatud artiklis ettepaneku ennistada Valga okupatsioonieelsed tänavanimed. Vaatamata KGB kohaliku osakonna küsimustele leidis teema vastukaja ning juba aasta hiljem kadus Nõukogude märgisüsteem Valga avalikust ruumist. Lenini tänavast sai Kesk, Gagarini tänavast Puiestee, Võidu tänavast Vabaduse, Nõukogude tänavast Kuperjanovi tänav ja nii edasi.
Augustis 1988 olin üks Valga Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Just siis sain esimest korda kokku Eesti muinsuskaitseliikumise superstaaride Trivimi Velliste, Mart Laari ja Tõnis Lukasega. Loomulikult polnud mul vähimatki aimu, et vähem kui 20 aasta pärast satume taas kokku ühte erakonda.
Valga muinsuskaitsjate esimeseks ettevõtmiseks oli Vabadussõja mälestusmärgi taastamine. See oli lihtne ülesanne, sest okupandid polnud omal ajal näinud suurt vaeva samba hävitamisega. Vanemad inimesed teadsid, et sammas oli lihtsalt tõugatud jalamilt auku. Nii oligi. Juba 1988. aasta septembris kaevasime Metsa tänava kalmistul samba välja ning veidi hiljem avati see taastatud kujul.
Minu jaoks murdelise aasta tipphetk saabus aga 24. veebruaril 1989. aastal. See oli esimene kord okupatsiooniaegses Eestis, kui üle riigi tähistati iseseisvuspäeva. Just sellel päeval hakkas Pika Hermanni tornis taas lehvima sini-must-valge.
Ka Valgas otsustati seda päeva tähistada suurejooneliselt. Jaani kirikus pühitsetud rahvuslipp heisati Säde pargis asuva Zenckeri villa torni. Maja ise on oma ajalooga suurepäraseks näiteks Eesti keerukast ajaloost, kuna läbi sajandi oli see olnud koduks lisaks Kaagjärve mõisavalitsejale Zenckerile ka Säde seltsile, ohvitseride kasiinole, hävituspataljoni staabile, Saksa sõjaväe staabile, pioneeride majale. Nüüd asub seal raamatukogu.
Valga Muinsuskaitse Seltsi liikmena määrati mind lipu pühitsemisel ja heiskamisel üheks lipuvalvuriks. Kohe pärast liputseremooniat kogunesid linnaelanikud kultuurimajja, kus pidulikul koosolekul lugesin ette Eesti iseseisvusmanifesti. Pilgeni täis suur saal kuulas püsti seistes.
See oli hetk, mis noore inimese jaoks oli mõistagi suurem, kui oskaks sõnadega kirjeldada. See oligi ime.
Aga kõik see oli vaid üks pisike, väga isiklik kild minu enda Eesti loos. Neid lugusid on Eestis ja kaugemalgi loomulikult tuhandeid. Nende lugude või kohati ka ilusate imede kaudu on Eesti Vabariik saanud selliseks, kus me elame või mille eest maailmas seisame.
1988. aastal unistasime ülikooli esimesel kursusel, et äkki võiks Eesti taas vabaks saada sajandivahetuseks. Meil polnud vähimatki aimu, et maailma suur muutumine annab Eestile uue võimaluse juba mõne aasta pärast. Praegustele noortele on vaba Eesti iseenesestmõistetav. Nende lood ja Eestiga samastumised on hoopis teistsugused. Need on kindlasti tulevikku suunatud ja maailmale avatud. Täpselt sellised, nagu Eesti edendamiseks uuel sajandil vaja on.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
