Peeter Ehala, Sander Möldri ja Kaspar Tamsalu loominguline kollektiiv TIKS on enamikule Tallinna peoskeenega vähegi kursis olevale inimesele ühel või teisel moel tuttav. 

Härrade muusikaarmastus on end manifesteerinud läbi pidude sarja, kontsertide, plakatikunsti, raadioeetri ning nüüd ka plaadifirma kujul, mille esimene lansseering kannab nime TIKS 068, sümboliseerides 68ndat TIKSu ilmingut. Kuid mulle tundub, et selles kontseptsioonis on peale eelmainitu veel midagi; miskit abstraktsemat, mida ei saa sõnadesse panna. Vast seepärast ongi vastus ilmselt hoopis muusikas, millega TIKSu enim seostatakse; temas on hing.

Tee TIKSuni

TIKS sai alguse viis aastat tagasi, kui Peeter ning Sander jõud ja plaadikogud ühendasid ning koos pidusid korraldama hakkasid. Mõlemad olid muusika lummas juba ammu. Saaremaalt pärit Sandri tee prominentse helilooja, produtsendi ja DJni algas poistekoori ja tšellomänguga ning Peeter tänab “positiivse muusikaarmi” eest oma linna-vanaema, kes ta lapsena Estoniasse balletti vaatama viis. Tantsuetendus ise Peetrile tol ajal suurt muljet ei avaldanud, kuid rikkalikud meloodiad jäid sealt poissi kummitama. Plaate hakkas Sander keskkoolis ning Peeter ülikoolis mängima.

Mis teid TIKSuma pani?

Sander: Põhimõtteliselt tõi meid Peetriga kokku sarnane muusikamaitse. Pidusid hakkasime korraldama olukorras, kus olime mõlemad mõnda aega juba mõelnud, et võiks koos midagi teha.

Peeter: TIKSuma pani soov mitte liiga aktiivselt tiksuda, soov mängida just sellist ilusat ja rõõmsat või ka ilusat kurba muusikat, mis esmajoones kõnetab hinge, mitte jalgu. Nimi kätkebki endas just teatava rahu säilitamise püüdu.

TIKSu juured on soulis, miks just see muusikasuund? Mis teid selle juures kõnetab?

Sander: Vastus on vist küsimuses… soul seepärast, et seal on hinge ja elu ning ta ei välista ühtegi žanrit, vaid on justkui tükike noppeid igalt poolt.

Peeter: Oleme ehk ise selles enim süüdi, et meid soulipeoks kutsutakse. Selles peitub ka palju tõtt, aga nende lühikeste aastate jooksul on pigem toimunud metamorfoos või lihtsalt arusaamine, et asi pole tõesti stiilis, vaid tundes.

Minu jaoks on eriliselt kurb muusika väga eriline; lihtsates siirastes sõnades peitub palju ja enamjaolt pole ju muusikas sõnu vajagi. 

Mind kõnetab kõik, mis puudutab ja paneb kuulama, aga ei ründa ega ole loomult agressiivne või liigtarmukas. Minu jaoks isiklikult on kiirustamine ja tihe impulsiivsus arusaamatu.

Mis muusikat te kodus/klappidest kuulate? Kas on ka midagi sellist, mis on väga kaugel TIKSuga seonduvast stiilist?

Sander: Ikka igasugust muusikat on jah, aga minu arust TIKSul on kõik mängitav, mis meeldib.

Peeter: Kodus kuulan plaate, mida pean mõne keika jaoks rohkem n-ö pähe õppima või kui tunnen, et pole veel kindel, mis oli selle plaadi muretsemise stiimuliks. Peamiselt aga väga rahulikku, võib ka ehk öelda rütmitut muusikat. Kui Sander ja Kaspar vähemalt loomu poolest on hommikuinimesed, siis mina pahatihti otsekui ärkaks teist korda päeva jooksul öö saabudes. Öhe minu meelest paljud stiilid ei sobi, kui ei ole just pidune kontekst. Fred Jüssi vanad Melodija vinüülid on kindlasti lemmikute seas ja ka väga paljud sümfoonilised teosed, kui nüüd mõtlema hakata. Nagu Sander ütles, oleme pigem proovinud olla alati sellistel radadel, mis ei välistaks stiile, kuigi vähemalt minul on kindlasti ports aegumatuid lemmikuid, mille jaoks peaks ikka täitsa eraldi ürituse korraldama.

Kaspar: Kodus kuulan tegelikult pigem podcast’e või audioraamatuid. Viimase paari aasta lemmik pikkadel sõitudel on Future Islands. Öötundidel tööd tehes aga luubin varsti kümme aastat Photophobi.

Heal peol hea plakat

Plakatikunst ja peod on alati rohkem või vähem seotud olnud. Vahel jääb see lihtsalt viisiks end turundada, kuid on ka juhtunud, et sellest sümbioosist sünnib märkimisväärset loomingut; Lautreci postrid boheemlaslikul Monmartre’il ning Stanley Mouse’i ja Alton Kelley kujundatud psühhedeelsed plakatid Hashbury naabruskonnas on vaid mõned näited. Head pead mõtlevad sarnaselt. Ka TIKS tundis, et vajab visuaalset väljundit ning mängu kutsuti illustraator ja ideekunstnik Kaspar Tamsalu, kelle plakatiteseeria, Presidential TIKS, pälvis möödunud aasta Eesti Disainiauhindadel erioskuste kategoorias kulla.

Kuidas teie teed Kaspariga kokku juhtusid?

Kaspar: Minu perspektiivist sai algus telefonikõnest ja paarist selgitavast reast chat’is, mis mind kohtumisele kutsusid. Peetriga oleme sõbrad olnud juba gümnaasiumist saati, kus kunstitunnis kõige tagumist pinki jagasime; Sandriga tutvustas mind Peeter tolsamal kohtumisel, mil arutasime, mida TIKSu uus visull endast kujutada võiks.

Peeter: Nagu Kaspar ütles, oleme väga head sõbrad alates keskaajast olnud. Pärast lõpetamist läks ta Peterburi õppima ja tuli õigel ajal tagasi; siis, kui vast peamiselt mina tundsin (teiste ürituste plakateid vaadates ja vahel ka kadestades), et visuaalne kunst on väga tähtis ka selles äris. Mäletan end omamas mingit visiooni või näiteid, mis mulle meeldisid ja mis ühel või teisel moel minu arusaama järgi ka Kaspari võimetega resoneerusid ja neid ei devalveerinud.

Mis pani sind, Kaspar, end TIKSuga siduma?

Kaspar: Tol hetkel olin värskelt naasnud kuueaastasest pagendusest välismaale kõrgkooli ja eneseotsingutele ning kalastasin projekte, mis aitaksid kodumaal uuesti kanda kinnitada. Olin ilmselt mingi hetk Peetrile õhinaga kiitnud Toom Trageli kujundusi Elephants From Neptune’ile. Tal oli see siis meeles, kui TIKS sinnamaale jõudis. Aitäh, Toom!

Ilmselgelt tuleb TIKSu illustratsioonide disainis inspiratsiooni muusika ja kunsti vahelisest sünergiast ning osaliselt on plakatid teie interpretatsioon kohalike graafikute loomingust. Kuidas selle lähenemiseni jõudsite? Mis veel inspireerib?

Kaspar: Eesti kunstiklassika interpreteerimine ja seosed oli teemaks nüüd möödunud aasta “seeriale”. Kuna pidu toimub ju iga kuu, ja teinekord on erilisi lisapidusid ka, siis plakateid tuleb aasta jooksul päris palju. Selleks, et asja enda jaoks värskena ja samas kindlas fookuses hoida, oleme igale seeriale mingi ühise nimetaja välja mõelnud. Möödunud aasta omal oli selleks “Eesti Kunst, vähem ja rohkem tuntud”. Suur eelmöll EV100 ootuses igal pool meedias aitas ka sellele mõttele kaasa. Aasta varem lähtusin märgusõnast “Polaroid” ja päris alguses polnud mul tegelikult õrna aimugi. Kõige-kõige esimene pilt on omamoodi visuaalne kokkuvõte esimesest peost Mustas Puudlis, kus hommikuni kaasa tiksusin.

Peeter: Minu jaoks on see väga tore õppimisprotsess, usun, et on ka Kasparile. Kuidas ühel hetkel olla n-ö tellija, sõber kui ka partner. Mida aeg edasi, seda rohkem nurki maha lihvub ja jääb alles ühine eesmärk ja sõprus (tervitan Liisi “bliss” Voolaidu). Aga jah, alates teisest hooajast Kaspariga oleme tema kunstilisel eestvedamisel koos kontsepte välja töötanud. Samuti on peamiselt ikka tegemist täiesti uusloominguga ja inspikat saame kõik elust enesest. Mulle meeldib, et juhuslikkust on tegelikult kogu TIKSus vähe.

Kui vabad käed sul, Kaspar, TIKSule loomisega on? Kas tulem on võrdne panus kõigi ideesid või on sulle usaldatud vabad käed?

Kaspar: Alguses nagistasime rohkem üksikute piltide ja detailide kallal – värvivalikute osas peamiselt –, aga nüüd juba päris pikalt on olnud nii, et ma panen poolvalmis pildi teele, ootan sinised pöidlad ära ja siis teen võiduka lõpuni.

Peeter: Ma olen vist kohutav kontrollifriik, poisid sellega vast harjunud ja oskavad ka mind üle mängida, aga mul on ikka alati mingi seisukoht ja kui see ei ühti, on pahatihti tükk tööd, et sünki saada, aga kunstnikud on siiski Kaspar ja Sander. Mina lihtsalt naudin sõnavabadust vahel. Oleme oma plakatite suurimad fännid ja kogu portfoolio üle väga uhked ja rahul.

Milline ühe TIKSu plakati loomeprotsess tavaliselt välja näeb?

Kaspar: Selline suurem brainstorm käib tavaliselt aasta alguses, mil järgmise, ligikaudu kaheteistkümne plakati teema umbes-täpselt ära fikseerime. Siis on mul kaks-kolm kuud häguselt silme ees.

Iga ürituse eel on mul selline loomepalavik, et ma tegelt ka ei tea, kuidas need pildid päriselt valmis saavad.

Peeter: Mina hakkan mingi hetk Kasparile rohkem ajudele käima, kui liiv kellas on otsa saamas. Mõistan aga viimasel hetkel parima soorituse tegemise võlu ja valu väga hästi. Eks vist teistmoodi ei saakski, kui me kolmekesi ühtedel või teistel tasanditel üksteist ei vääriks või täiendaks.

Kas on ka olnud ideid, mis on totaalset teie kolme vahel vastandunud?

Kaspar: Sandril ja Peetril on mingi biif rohelise värviga ja ma päriselt ei mõista seda. Mõned korrad olen selle jõuliselt viimasel hetkel sisse sniikinud.

Sander: Hah… jah… rohelisega on mingi error olnud küll, aga üldiselt jõuavad kõik erimeelsused argumenteerimise kaudu konsensusliku lõpptulemuseni.

Peeter: Sellele küsimusele võib kindlasti ka vastata kunstist kaugemale triivides, aga põhimõtteliselt oleme hakkama saanud väga väheste ärritumistega. Mulle isiklikult väga meeldib asjad ära lahendada ja mitte vaiki olla; ehk ka liiga palju mingit mõtet arutada või valjult mõelda.

TIKS Rekords

Sel aastal rikastus kohalik muusikapinnas ka uue plaadifirmaga, mis on meie maastikul igati teretulnud. Kuigi TIKS Rekordsi sünniaasta on värkse, on läbi visuaalse identiteedi edendamise ja lugudest oma edit’eid tehes selle poole tasapisi triivitud algusest saadik ning leibeliks realiseerumine on olnud asjade loomulik käik.

Kuidas see plaadifirmaks digimuutumine toimus?

Peeter: See, et koos plaadifirmat teha, on tundunud mingist hetkest üliloogiline ja isiklikus plaanis on see mõte ehk vanemgi. Viimasel ajal on selgeks saanud, et oleme pigem loominguline kollektiiv kui ainult plaadifirma või pidu või sõbrad. Kui midagi järjepidevalt teha ja enda sees hoida, siis võivad arengud tunduda orgaanilised ja kuidagi iseenesestmõistetavad, ning samas midagi järjepidevalt teha (peale söömise ja magamise jms) nii, et sa pole päris kindel, kas tegelikult kedagi kotib või, et milles selle kaugeleulatuv kasutegur seisneb, on kohati üllatavalt raske.

Mis plaanid teil plaadifirmana on, mida TIKS Rekordsi alt oodata võib?

Sander: Täpset suunda on raske ennustada. Meile meeldib muusikas eklektika ja soul. See annab mõned vihjed.

Kaspar: Mina tahan kindlasti mingi hetk kaanepiltide valmistamisse ägedaid kunstnikke kaasata.

Peeter: Plaan on selles armutus bisnessis endaks jääda, vastu pidada ja olla tõsiseltvõetavaks filtriks ja ka võimaluseks lokkavale loomejõule, mis nii Eestis kui ka maailmas vohab.

TIKS 068’l on palju kollaboratsioone… kuidas albumi tegemisel erinevate artistide kohalolu protsessi mõjutab? Kas iga loo tegemine oli erineva energiaga kogemus või tekkis albumi kokkupanekul pigem mingit laadi üheshingamine?

Sander: Läbivaks oligi vast ainult see, et arvuti taga istusin mina ja tegemist oli TIKS Rekordsi esimese plaadiga. Muidu on ta rohkem kogumiku moodi asi. Igal lool natukene erinev jutt rääkida ja suurt lugu sellest kokku ei tule.

Peeter: TIKS068 sündis pärast lugusid, see kuidas plaat formuleerus, oli tegelikult hästi tore protsess. Muusikaliselt oli tõesti Sandril vaja lihtsalt mingid asjad välja saada ja selle kohta ei oskagi keegi peale tema midagi öelda, aga n-ö tootena või meid kolme ühendava tegevusena oli see väga tore üheshingamine lõpuks. Oleme enne järgmist riliisi ka palju targemad.

Kellega sooviksite veel koos mussi teha (võib mõelda suurelt, bucketlist’i kollaboratsioonid)?

Sander: Mul selles osas puuduvad eelistused ja kollaboratsioonide bucketlist’i kindlasti ei ole. Pea kõigiga, kellega olen koostööd teinud, on klapp olnud väga hea ja ei usu, et see erineks, kui stuudiopartneriks oleks Pharrell, Gesaffelstein või Madonna. Vastus on siis see, et ei oota kellegagi koostööd rohkem kui kellegi teisega.

Peeter: Mina mussi teha ei oska ja maalida ka põhimõtteliselt mitte, aga ei tasu unustada, et hoolimata plaadifirma sünnist, ei kao TIKS peona kuhugi. Niipidi võttes on meil kindlasti Sandriga soovide nimekiri ja ka Kaspariga koos mõtteid, kuhu tahaks jõuda ja mida teha, keda kutsuda või kuhu ise minna. Kohtade või nimede nimetamisega teeksime aga liiga nendele, keda ei nimeta.

Kumba eelistate, kas pidude korraldamist ja plaatide panemist või salvestamist ja produtseerimist? Miks?

Sander: Kõik ühtviisi lemmiktegevused, üks rikastab ja täiendab teist.

Peeter: Kuna ma loomises olen elevandi alla jäänud, siis sõnastan selle küsimuse vähe ümber enda jaoks ja vastan nii, et mulle väga meeldib enda valitud muusikat kuulata. Samas mulle väga meeldib ka tööasju ajada Sandriga koos stuudios istudes, nii et ta mitmendat tundi järjest mingi 2-sekundilise käiguga võitleb.

Mida võiks kohalikus peoskeenes rohkem/vähem olla?

Sander: Kõike on kuidagi piisavalt, aga natukene igatsen elevust uue, tundmatu muusika suhtes.

Võib-olla on kõik lihtsalt liiga kättesaadav ja DJ-de rolliks ei ole enam värske tutvustamine, raputamine ja erutamine. Võib-olla käin lihtsalt valedel pidudel.

Peeter: Selles suhtes pigem tahaksin Sandrile vastanduda ja öelda, et mul hakkab kõrini saama püüust ja punnitamisest midagi uut luua, et jumala eest silma paista. Ma pahatihti lihtsalt ei jää uskuma teoseid, mida esitletakse uue või üllatavana, kuid milles on tegelikult pigem lihtsalt soov erisutada – selline see meie üleni universaliseeruva maailma paratamatus tundub olevat. See on minu isiklik ja ehk ka küüniline ja harimatu nägemus… kasutasin võimalust ja olin sõnavaba. Küsimusele vastates, võiks olla rohkem läbimõeldut, enesekriitikat, perspektiivitunnet, vähem iseenda deemonite eest põgenemist ja vähem ööELU.

Ägedaim TIKSu mälestus siiani?

Peeter: Kõik need korrad, kui asjad on läinud plaanitust paremini. 2015. aasta augustis toimunud esimene Kontsert-TIKS, OYTi ja NOËPi (esimese) laiviga ja kindlasti eelmise aasta I Land Soundi kai lava, kus vist publik nuttis ja naeris, õõtsus, kuulas, tiksus … muidugi ka need korrad, kui saad aru, et lähedastele sõpradele ka meeldib.

Kaspar: Möödunud aastast kindlasti suvel I Land Soundil, kus vee ääres päikest sai oodatud.

Sander: Jah, I Land oli väga äge.

Eesti Ekspressi ja Raadio2 poolt nädala plaadiks tituleeritud, suviselt vulisev TIKS 068 veereb vinüülina meieni 16. veebruaril, koos esitluspeoga, mis toimub muide sama maja ruumides, kus kogumik valmis meisterdati. Tiksumiseni.

Kel huvi TIKS 068-ga tutvuda ja seda digi- või plaadikujul tellida, saab seda teha siin ning Spotifyst kuulata siin.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus esitan intervjueeritava(te)le Edasi ankeedi ning TIKSu tüüpidel oli suurem või väiksem au olla selle esimesed täitjad.

1. Esimene ja viimane helikandja, mille soetasid?

Kaspar: Korn – Untouchables. Кино – Группа Крови.

Sander: Esimene vinüül oli Sander Rivera – Come into my room 12’’, viimane vist see, Eghass Malan – Les Filles De Illighadad.

Peeter: Veidral kombel mõlemad pigem tehno kui dogmaatilised souli plaadid, kuigi mõlemas on soul väga tugevalt esindatud . Junior Boys ‎– In The Morning EP (08 sügisel); Firejosé ‎– Otsata Tee EP (Aina Lomalla – väga tore ja noor Eesti plaadifirma).

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Kaspar: Chris Isaac – “Wicked Game”. Liigutab mind igal kuulamisel pisarateni.

Sander: Alexander Hope – “Wonderland”

Peeter: Marvin Gaye “Heard It Throught The Grapevine” (üks eriline versioon sellest), tunne sama nagu Kasparil.

3. Sinu lemmikkoht maailmas?

Kaspar: Vihmase ilmaga verandal võrkkiiges.

Sander: Sekundeeriks Kasparile, kui oleks veranda ja võrkkiik.

Peeter: Oleks ka seal poistega, nendega on tore tiksuda või siis kellegagi, kes on veel teistmoodi kallis ja siis võib-olla vast ükskõik kus. Üksi on ka tore olla, aga seda saab niikuinii kogu aeg, kas või plaate mängides.

4. Kui saaksid ajas rännata, siis kuhu ja mis aega tripiksid?

Kaspar: 20 aastat tulevikku.

Sander: Mõnikord tahaks lihtsalt nädala edasi kerida.

Peeter: Mulle väga meeldib ühe saksa biit-albumi skit (tagurpidi “tiks”, muide), mis kõlab nii: “Our piano-player travelled a lot, he was always on some trip or another.” Eks vist nii olegi, et diivanilt lahkumata võib väga kaugel ära käia, mulle meeldib enda jaoks uusi, aga muidu mitukümmend aastat vanade vinüülide ümbriseid inspekteerida ja mõelda, et kust “ta” tuleb ja mis toimus. Minevik tundub rumalusest pungil, tulevik tundub peaaegu alati pigem tume ja olevik kipub olema asju iseenesestmõistetavalt võtma panev.

5. Hetk elus, mil ilma muusikata ei saa?

Kaspar: Öötundidel autoroolis.

Sander: Peol.

Peeter: Oleme jõudnud vast nii kaugele, et võiks ehk ka küsida, millal muusika kosta ei tohiks, aga tegelikult siis, kui on nii tühi või nii pungil olla, et ei oska sõnadesse panna.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (64)