Ameerika Ühendriikide uuest presidendist ei saa üle ega ümber. Hiljuti oli ühe majandus- ja börsiuudiseid edastava veebilehekülje kuumade uudiste blokis ainult (!) uudised, mille pealkirjas sisaldus nimi Trump.
Kui esialgu näis turgudele, et „buldooser“ sõidab kõigest üle ning kasvusõbralikud poliitikad on uus ja vahetu reaalsus, siis tänaseks on tekkinud teatud küsimused, kuidas kõik need meetmed Kongressist läbi lähevad? Kui tekkinud on selline küsimärk, siis on ka küsimärk selle kohal, millal kavandatavad meetmed reaalselt ka kasvusõbralikuks osutuvad.
Teiseks on näha olnud, et veidi teises kontekstis liigub buldooser päris jõuliselt ning protektsionism võtab võimust ehk kiireminigi, kui keegi ootas. See muidugi pahandab kaubanduspartnereid. Lisaks kipub teatud majandusteemadest välja jäävate otsuste mõistes püsima USA ühiskonnas presidendivalimistega süvenenud lõhe.
Sellised arengud võivad ühel hetkel hakata mõjutama tarbijausalduse languse tõttu majanduskasvu. Must stsenaarium oleks aga protektsionismi edasine süvenemine, dollari „odavamaks rääkimine“ ning kaubandussõda, mis tõukaks inflatsiooni üles. Eeltoodu ilmselgelt ei mõjuks kasvule hästi, sest inflatsioon tähendab kõrgemaid intressimäärasid. Seega võib öelda, et entusiasm, mis novembris tekkis, võib olla asendumas realismiga.
Euroopas on aga lood paremad.
Ei, loomulikult ei saa rääkida sellest, et struktuurselt oleks midagi paremaks läinud. Taktikaliselt on aga kõik majandusnäitajad euroalal olnud oodatust paremad – nii majanduskasv, inflatsioon kui tööturu andmed. See tundub maailma majanduse seisukohalt laiemas plaanis positiivne, sest aitab kompenseerida Hiinas aset leidvat aeglustumist.
See on muidugi küsimärk, kas Hiinas majanduspoliitika ohjajad on nõus taluma rahulikumat majanduskasvu, et kinnisvara- ja krediidimullist õhku välja lasta? Euroalalt tiksuvad positiivsemad uudised võivad aga tekitada küsimuse, kas äkki saavad läbi Euroopa Keskpanga stimulatsioonimeetmed?
See on esimene koht, kus saab kasutada kindlamat kõneviisi – ei saa! Põhiinflatsioon euroalal on alla protsendi, reaalintressid püsivad seega miinuses ning kuigi näiteks palgakasvuga on euroalal siiani lood kesised, tasandavad negatiivsed reaalintressid seda efekti ilmselt päris hästi.
Just negatiivsed reaalintressid on need, mis sunnivad investeerima ning toetavad ka varade hindu.
Samas kõik euroala riigid pole teatavasti võrdsed. Saksamaal on tööpuudus ülimadal ning kasvutempo paari protsendi juures. Inflatsioonirisk on siinkohal täiesti olemas, sest Euroopa Keskpanga tegevus on häälestatud kõige probleemsemate euroala liikmete pinnal hoidmiseks. Selline olukord tekitab loomulikult pingeid ning sakslaste surve Euroopa Keskpangale on seega mõistetav. Siinkohal tekib aga kohe oht euroala stabiilsusele, sest need probleemseimad riigid on väga sõltuvad EKP ülileebest poliitikast.
Nüüd tekib küsimus, mida riskantsete varade turgudelt sellises taas veidi ümber kujunevas keskkonnas oodata?
Esiteks ei ole välistatud, et eelkirjeldatud realism võib panna teatud osapooli veidi riske vähendama. See tähendaks, et Ameerika Ühendriikide aktsiaturud võivad liikuda veidi allapoole. Samas siis, kui „buldooser“ reaalselt töötab ning planeeritavad meetmed reaalsuseks muutuvad, liigutakse ilmselt uute rekordite suunas.
Samas tehakse seda ilmselt ilma liigse eufooriata, sest intressimäärade kerkimise oht või isegi teadmine sellest on reaalne. Seega tuleb täna taas nentida, et värske rahaga USAsse täna tormata ei maksaks ning Euroopa, arenevad turud ja isegi Jaapan on aktsiate mõistes mõistlikumad valikud. Monetaarpoliitika on sõbralikum, valuuta on suhteliselt odavam ja taktikaliselt on majanduskasvu väljavaated paremad.
Seega, kuigi USA uut presidenti ei saa otseselt unustada, näivad võimalused täna olevat veidi mujal.
Peeter Koppel
Peeter Koppel on on varahaldur, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Peeter on Redgate Wealth’i investeeringute valdkonna juht. Loe artikleid (81)