Eelmise valitsuse ministrite valitsemisstiil oli varasemast erinev ning tänu sellele kujunesidki presidendivalimised nii kirglikeks. Taavi Rõivas annab Jüri Ratasele teatepulga üle olukorras, kus taas on kõik võimalik.

“Niipalju kui mina suudan näha, on selles idees ainult üks nõrk koht. Ma pakun, et siis, kui plaani võetakse Laaksaare ja Piirissaare vaheline kaherealine raudteetunnel, võib Brüsselis keegi hakata huvi tundma, et mida paganat nad seal ikkagi ehitavad ja kas see asi end ka kunagi ära võiks tasuda. Aga siin on asjalik mõte jälle Läti Raudtee presidendil, kelle arvates tuleks kogu ettevõtmise õnnestumiseks kaubaveod maanteedel üldse ära keelata“. (Hardo Pajula. „Kassi nurinad“, Proaktiivne raudtee, lk 158)

Millalgi 2001. aasta kevadel koputasime Saaremaa Laevakompanii juhatuse esimehe Tõnis Rihvkiga peaminister Mart Laari majandusnõuniku Kersti Kaljulaidi kabineti uksele Stenbocki majas. Riiki juhtis poliitiline dream team, käsil olid aktiivsed läbirääkimised liitumisel Euroopa Liiduga ja muuhulgas ka riigiettevõtete viimased erastamised. Praamiliikluses oli taas kord tuuline. Laevad küll sõitsid ja kvaliteet järjest paranes, kuid püsis ka avalik nurin. Mõnele inimesele tundus, et osa avalikust rahast läheb vasakule. Kui midagi läheb vasakule, siis järelikult ei lähe paremale. Läksime nõu küsima.

Nõunik Kaljulaidi sõnum oli lühike, stiilis „ei ole mõtet ette kujutada, et neile liinidele tekib kunagi konkurents. Keegi ei tee seda tööd efektiivsemalt kui saarlastest ja hiidlastest meremehed. Kujunenud olukorras on mõistlik, et riik annab ettevõtjale pikaajalise kontsessiooni, mille järel laevaomanik läheb panka ja refinantseerib oma senised kiirlaenud, ehitab uued laevad ja riik võtab ettevõtte tegevuse läbi Konkurentsiameti kaudu kontrolli alla.“ Nii julgelt rääkis noor nõunik, tulevane president. Puhas talupojamõistus. Vestlus oli pikem ja iseenesest mõista ei ole võimalik viisteist aastat hiljem seda sõna-sõnalt edasi anda.

Tahaks väga loota, et president Kaljulaid võtab aeg-ajalt meenutada seda noort majandusnõunikku Kaljulaidi ning presidendi kantseleist kujuneb julgete teemade tõstataja, nii sisuline sparringupartner valitsusele kui ka diskussioonile kaasaaitaja kogu ühiskonnas.

Riigikogu liige Igor Gräzin on võtnud vedada rahva seas toetust koguva idee presidendi ametikoha likvideerimisest. Noore presidendi kätes on selle põhiseadusliku institutsiooni vajalikkust jätkuvalt tõestada.

Vabariigi presidendi kantselei ülalpidamine maksab aastas neli miljonit eurot, mis on samas suurusjärgus 1974. aastal ehitatud parvlaeva Regula maksumusega sügiseses tehingus Leedo vs.Tallinna Sadam.

Ärma talu kohustused tasuks kanda ettevõtjatel

2013. aasta alguses avaldas Eesti Ekspress arvamusloo „riigikapitalismi algus“, milles prognoosisin Siim Kallase saamist Eesti Vabariigi presidendiks. Loo põhisõnum oli tähelepanu juhtimine tolleaegse valitsuse talumatule ülbusele ja riigikapitalismile kui ebaefektiivsele ja korruptsiooniohuga majandamisvormile.

Siim Kallase ja tema meeskonna tunnustuseks tuleb öelda, et kandidaat Kallas jõudis eesmärgile lähedale. 60 tühja sedeli seas olid siiski ka need eesmärgist puudu jäänud paar-kolmkümmend, mille omanikud näitasid oma anonüümseid või mitte liiga anonüümseid hambaid isiklikult Kallasele.

Minu veendumusel tegid valijamehed Kallasele tegelikult teene, aga väite tõesust pole võimalik kontrollida. 90ndate äri- ja poliitiline kultuur on niivõrd erinev tänasest, et selle pagasiga riigi esimeseks meheks minna olnuks riskantne.

Kuidagi on nii kujunenud, et presidendilt eeldatakse eksimatust kõiges. Eksimist, nii nagu me näeme Ärma talu juhtumist, ei anta andeks ka siis, kui eksija ise justkui ei olegi eksinud.

Novembri alguses sisenes raamatumüügi edetabelitesse Argo Ideoni koostatud ja Toomas Mattsoni toimetatud Toomas Hendrik Ilvese presidendiaastaid kirjeldav raamat, mis keskendub suures osas president Ilvese tegutsemisele välispoliitikas. Mitte et see üllataks, kuigi võimalus oli. Üksikud vahelepõiked Eesti elusse ja paar juhuslikku viidet Eesti ettevõtjatele on minu meelest pisut ühekülgne ülevaade tehtud tööst.

Aga võib-olla just siit leiame vastuse, miks pole seni koondunud mõned ettevõtlikud inimesed, et panna kokku nende jaoks kahtlemata sümboolsed kümned tuhanded eurod ning klaarida see piinlik lugu igaveseks ära. Minu meelest pole seda veel sugugi hilja teha. Ühtegi muud viisakat lahendust kahjuks ei paista. Enam ei käi jutt Toomas Hendrik Ilvesest. Küsimus on selles, kes päästab riigi au.

Taavi Rõivas taastas Eestis demokraatia ja oli selle esimene ohver

1994. aasta ETV „Hommikutelevisioonis“ ütles tänaseks meie seast lahkunudpankur Rein Kaarepere, et nägi ühel päeval televiisoris naeratavat ministrit. „Kui Isamaaliidus oleksid kõik Jüri Luiged, oleksin mina suurim Isamaaliidu toetaja,“ teatas äsja pankrotistunud Tartu Kommertspanga juhatuse esimees Kaarepere mõni aeg pärast seda, kui Isamaaliidu juht, peaminister Mart Laar oli lubanud pangahärra isiklikult oma kätega trellide taha sikutada.

1995. aasta sügisel on mitu Eesti ekspeaministrit jõuliselt pildil. Siim Kallas, Tiit Vähi, Andrus Ansip ja Mart Laar löövad siseriiklikus arutelus omal moel kaasa. Neil pole ükskõik.

Laari vari oli saatjaks mõlemal presidendivalimiste kõige-kõige viimasesse vooru jõudnud kandidaadil. Kokkusattumusena olid mõlemad riigikogu vanematekogu meeltesse jõudnud kandidaadid nii head ja uhked, et polnud nõus tegema kaasa energiarohket avalikku kampaaniat, eeldades vajadusel pakkumist kandikul.

Kui ajad on rasked, tulevad aatemehed riigitüüri juurde tagasi. Mart Laar väärib kindlasti omanimelist rahvusvahelist majanduskonverentsi, mis võiks sarnaneda Lennart Meri kevadise julgeoleku- ja välispoliitika konverentsiga ning oleks platvormiks uute ideede üle arutamisel.

Kuna seda väärivad samal ajal ka Tiit Vähi ja Siim Kallas, tasuks ekspeaministritel seljad kokku panna. See poleks küll absoluutselt Eesti moodi, oleks teistmoodi.

Peaminister aastatel 1990–1991 Edgar Savisaar armastas öelda, et seekord tuleb kevad teisiti. Nüüd ta siis lõpuks tulebki teisiti. Kuigi selge on, et vanameister pole oma viimast sõna veel öelnud ja tema tegeliku mõju poliitika kujundamisele saame teada vähem kui aasta pärast, kohalike valimiste ajal.

Sügisel 2016 on Eesti poliitikud särtsu täis. Juba kevadest alates käib tõeline demokraatia laulupidu. Üritage selgitada oma välismaalastest sõpradele häälejaotust presidendivalimiste valimiskogu esimeses voorus. Vandeadvokaat Allar Jõksi 83, Reformierakonna auesimehe Siim Kallase 81, suurima opositsioonipartei kandidaadi Mailis Repsi 79, parteitu eksvälisministri Marina Kaljuranna 75, tulevikutegija, EKRE juhi Mart Helme 16 häält edastavad Eesti demokraatia tervist päris hästi.

On debatti, on erinevaid arvamusi, uusi inimesi riigivalitsemise juures ja vanade mõõdukat sekkumist. See on suur väärtus. Selle demokraatliku keskkonna kujunemise sümboliks on ilmselt endalegi ootamatult tõusmas ametist lahkuv, järjekorras kuueteistkümnes Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas. Rõivase valitsus oli – parafraseerides Tartu Kommertspanga kunagise bossi Rein Kaarepere kunagist ütlust – „naeratavate ministrite“ valitsus.

See pole iroonia.

Kõigile selle originaalse teooria oponentidele soovitan sissejuhatuseks üle vaadata 12. oktoobri „Pealtnägijas“ ajakirjanik Mihkel Kärmase intervjuud Juhan Partsiga, suure otsustajaga Ansipi üheksa-aastasest võimuperioodist. See intervjuu polnud mingi ühekordne apsakas, see oli tervitus minevikust. Nii neid asju aetigi. „Võtke tablette, seemneid, mütsikesi, jobud, ärge mölisege“ jne.

Üksikult võttes igati head mehed jäid valitsusse liiga pikalt istuma ja tapsid Eestis sisulise diskussiooni.

Seisak Eestis pole lahkuva valitsuse viga, see algas oluliselt varem. Kaotatud on siiski terve kümnend. Rõivase ministrite valitsemisstiil oli teistsugune ning tänu sellele olid meil kirglikud presidendivalimised just debati ja sisuka konkurentsi mõttes. Avatud poliitika toob ühiskondlikku inforuumi uusi inimesi ja poliitilise konkurentsi tingimustes sünnivad paremad otsused.

Taavi Rõivas tegi ühe suure vea, kui teatas lahkumiskõnes, et pole ühtegi viga teinud. Selge see, et oli palju loosunglikkust ja lihtsalt „madalalt lendamist“, aga võimu senine monoloog hakkas näitama dialoogi esimesi märke. Mõned võivad seda ka nõrkuseks nimetada. Meenutagem avalikke reaktsioone valimisjärgsele kobarseaduse eelnõule ning hilisemaid debatte ettevõtjate erinevate gruppidega.

Peaminister ei märganud koalitsioonipartnerite tiivaripsutusi eeskätt seetõttu, et Reformierakonna eliit lõhenes pärast Ansipi lahkumist Brüsselisse ning paljud erakonna mõjukad inimesed istusid jõe kaldal nagu hiina vanasõnas ja ootasid teadagi mida.

Selle, mida Prantsusmaa presidendiks kandideeriv 38aastane Emmanuel Macron lubab, tegi tol hetkel 35aastane Taavi Rõivas Eestis ära. Ta viis läbi demokraatliku revolutsiooni ja oli täiesti seaduspäraselt selle esimene ohver.

Andrus Ansipil on õigus, kui ta meenutab, et Kallase ajal oli Reformierakonna toetus 18 ja tema ajal 28 protsenti, kuigi aastakümneteks kaks rahvast tülli ajanud pronkssõduri käpardliku äraviimise järel toetas Reformierakonda korraks isegi ligi pool valijaskonnast. Imestame Brexiti ja Trumpi edu üle, aga ise oleme hääletanud nagu lambad juba kümme aastat.

Nende otsuste mõju on lükatud tulevikku ja nende hind on muutuvas maailmas veel teadmata. Ja ma ei pea silmas transiitkaubanduse kaotamist või muidu olematuid majandusssuhteid idanaabriga.

Igal juhul annab Taavi Rõivas Jüri Ratasele teatepulga üle olukorras, kus taas on kõik võimalik. Põhiseaduse piires pole Eestis enam tabusid ega punaseid jooni. Kõik on võimalik ka uude olukorda sattunud Reformierakonna sees.

Poliitilise lava uksel on stardivalmis end presidendikampaanias soojaks jooksnud, rahva armastusest tiined Siim Kallas ja seni parteitu Marina Kaljurand. Brüsselist tervitavad Kaja Kallas ja Urmas Paet. Oma tuleviku osas peavad hakkama tõsisemaid seisukohti kujundama 2014. aasta kevadel pigem õnneloosi meenutanud peaministrinimetamisel napilt Rõivasele alla jäänud Hanno Pevkur, erakonna sisulised hoidjad Kristen Michal ja perekond Rosimannus.

Tõusvas vormis on kõige madalamate ootustega valitsusse tulnud ja sealt kõige kõrgema reitinguga lahkuv Arto Aas. Korra kvartalis annab oma erakonna mentori positsioonist märku Andrus Ansip, kes muuseas tutvustas juba 2011. aastal Reformierakonna jõulupeol kuldorava laureaati sõnadega „Taavi Rõivas, tulevane Eesti peaminister“. Vähesed märkasid.

Algav sisekaemus annab neile kõigile uue võimaluse. Marina Kaljurannal ei soovitaks sellise toetusega pikalt välisministeeriumi nõuniku kohta pidada. Eesti valijatel on veres anda iga viie aasta tagant ühele Euroopa Parlamenti kandideerijale ebaproportsionaalselt suur kogus hääli.

Reformierakond vajab uusi ideid, sest vanu asub teostama valitsus Keskerakonna juhtimisel.

Riigikapitalistide taburetid hakkasid ootamatult kõikuma

Kõrged riigiametnikud ja mõned aktiivsemad ministrid on viimase aasta-pooleteise jooksul värvanud mitmeid häid tegijaid. Tarcona, Telia, Infortar, Swedbank, SEB on Eesti majanduse võtmetegijad ja nendest ettevõtetest tippjuhtide palkamine riigile kuuluvate äriühingute etteotsa ning seda kohati 4–5 korda väiksema palgaga on kõva sõna.

Juhid askeldavad agaralt, iseasi, millisesse olukorda nad üldise poliitilise keskkonna või eelkäijate otsuste tõttu on sattunud. Seega esimene arglik samm, riigiettevõtete juhtimise parandamine juhatuste värskendamise tasemel, on tehtud justkui hästi. See sobitub ilusti uue koalitsiooni erastamis- ja börsiplaanidega, sest ühel hetkel soovivad investorid kindlasti vestelda just tegevjuhtidega.

Uus valitsus stardib, seljakott vanade muredega turjal, taustaheliks esimese uue Eestisse saabuva parvlaeva Leiger sireen. Kõiges selles on midagi sümboolset – neli majandus-ja kommunikatsiooniministrit ning neli uut parvlaeva. Võidupühaks või mõned kuud hiljem jõuab Poola Gdanski laevatehasest Rohuküla–Heltermaa liinile ka neljas tellitud parvlaev, Piret. Tähtajast ei läinud aastatki üle.

See on optimistlik prognoos ja heatahtlik lugu, mis sisaldab ettepanekuid ja jagab tunnustust meestele, kes on jäänud kõrtsikakluses üksi suure kamba vastu.

Tahaks väga loota, et Eesti maksumaksja sisepoliitilisel survel tehtud otsused liitlassuhete arendamisel Türgi ja Poola partneritega – aga teisiti neid ehitustellimusi nimetada ei ole võimalik – jäävad viimaseks omataoliseks eksperimendiks. Oleme suur riik koos kasvava riigiaparaadiga, mida peab üleval väike kahanev grupp maksumaksjaid. Vigade tegemise ruumi meil enam ei ole.

Avaldamine autori loal. Tekst on varasemalt ilmunud ajalehes Eesti Ekspress ja Saarte Hääl.

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (65)