Kuidas saada poliitikuks? See on tegelikult imelihtne. Tuleb lihtsalt valimistel kandideerida – ja oledki poliitik valmis! Poliitik on tavaline inimene, kes kandideerib valimistel. Edu (täpsemalt igakordne edu) ei ole määrava tähtsusega.
Eesti presidendivalimistel kandideeris tõsisemalt kuus poliitikut – Allar Jõks, Eiki Nestor, Mailis Reps, Marina Kaljurand, Mart Helme ja Siim Kallas (eesnimede tähestikulises järjekorras). Kuid presidendiks ei saanud neist keegi. Poliitikut presidendiks ei valitud. (Kersti Kaljulaidu ei valitud, vaid hääletati ametisse.)
Kõige olulisem tähelepanek selles peadpööritavas kampaanias oli, et rahvale valmistsirkus meeldib –
on, millele kaasa elada.
Lugematud debatid, hunnitud portreelood – kõik nautisid. Rahvas vajab olümpiamängude kõrval ka sellised spordivõistlusi, kus küpses eas veteranid (40+) saavad jõudu katsuda ning mitte füüsilise, vaid vaimse rammuga.
Ajurammuga oli nii, et mõni kandidaat oli varem rohkem trenni teinud kui teine. Treenitus ei näidanud mitte kandidaatide võimekust president olla, vaid võhma selleks saada. Pärast pooleaastast maratoni tundusid valmiskogule 4 kandidaati viiest väga sarnased (kui arvestada häältesaaki 75 ja 83 hääle vahel), kuid ükski neist ei suutnud ületada finišijoont võidunormist kiiremalt.
Valimiskogu “tulemust” on päris palju analüüsitud. Järeldus on, et midagi peab muutma. Aga mida? Kõik kandidaadid tuleb üles seada vähemalt 2 kuud varem. Selline kord on mitmete rahvusvaheliste spordialaliitude praktikas. Seejärel enam kedagi juurde lisada ei saa. Poole maratoni pealt kaasajooks ei kõlba kuhugi. Valida saab ainult nende hulgast, kes tegelikult kandideerivad ja võistlevad. See on aus nende suhtes, kes oma pea tulle panevad. Siis jääb lõppvooru kaks kandidaati ja üks neist saab presidendiks.
Kas keegi meist kujutab ette, et USA presidendivalimised ebaõnnestuvad, kuna ei Hillary Clinton ega Donald Trump ei saa kokku piisavat arvu hääl? Et kumbki ei sobi? Vaatamata sellele, et neid, kes nii arvavad, on palju, Tühi Sedel USA presidendivalimistel ei kandideeri. Vastu hääletada ei saa. Sest kes suudaks kaks korda järjest sellist show’d vastu pidada? Ja rahastada? Ning mis mõte sellel oleks? Ei olegi.
Praegune valimiskord on väga halb just seetõttu, et Eesti poliitika väärikamaisse ametisse saamiseks ei saagi ennast avalikkusele viisakalt tutvustada.
Näidata rahvale, kes sa tegelikult oled, mida sa mõtled ja kuidas sa asjadest aru saad. Sest selle tegevuse käigus (milleks võib olla olnud Sinu varasem elu) tekib kandidaadil paratamatult vaenlasi, kes kasvõi vimmast ja kadedust kannustatuna teda sellesse ametisse ei luba.
Valikuid on kaks: valima peaks ainult valimiskogu või rahvas (minu meelest sobivad mõlemad) ning mingit lisavõimalust vaja ei ole – näiteks kui rahvas või rahva esindajad hakkama ei saa, küsime personaliotsingufirma arvamust?! Kui ameeriklased ei muuda seadust selleks, et Donald Trump presidendiks ei saaks, siis miks meie kardame, et äkki saab keegi vale mees või naine? Ei saa.
Oluline oli ka see, et kõik kuus kandidaati tahtsid presidendiks saada. See amet eeldab tahet rahvast teenida. Kui Raja Teelelt õppida, siis president peabki julgema öelda, et “kõigepealt soovitan ma iseennast!”. See oli kindlasti kogu rahva võit. Eeldan, et järgmisteks valimisteks on Tühi Sedel maha hääletatud.
Ja ehk kandideerivad siis mõned tänased kandidaadid ka uuesti. Tööd on nad ju teinud meeletult ning Mariana Kaljurand on kampaania tõttu tänaseks lausa (olulise ja tähtsa) tööta. Tema kaotus oligi kõige valusam.
