Hiljuti pidas pealik taas kõnet. Nimelt teatas euroala kontekstis vähemalt majanduse mõistes tähtsaim mees ehk Euroopa Keskpanga (ECB) juht Mario Draghi, et keskpangal euroala majanduse stimuleerimiseks (või päästmiseks) otseselt uusi meetmeid koheselt plaanis ei ole.
Kui nüüd tekib küsimus, et mis mul/meil sellest, siis ei ole sugugi liialdus öelda, et just ECB on olnud see institutsioon, mille tegevuse tõttu on elul meie ümber enam-vähem tavaline väljanägemine. Majanduskasvu küll ei paista, poliitiline rahulolematus kasvab, kuid 2008nda aasta stiilis süsteemset kriisi ja likviidsuspitsitust hetkel keegi otseselt ei karda. Intressid on madalal ning enamasti lihtsalt tiksutakse tasapisi – sageli siiani oodates naiivselt keskkonna nö. normaliseerumist. ECB on oma tegevusega Kreeka kriisi tipphetkedest alates hoidnud kätt all nii kukkumistel kui seda sama kätt ees ka mõnel suuremal pahandusel. Riikide maksesuutmatuse ja ahelreaktsioonina käivituda võinud totaalse kaose kaart on laualt maas seega just tänu ECB tegevusele.