Ma pean seda lihtsalt küsima, kuidas esimene tiir ümber Maa Teie maailmapilti muutis?

Hakkasin nägema Maad kosmoselaevana. See on klišee, et me ei näe kosmosest piire, kuid see peab täiesti paika. Eriti kui see puudutab õhu- ja veekvaliteeti jne. Võid näha väga kiiresti ja lihtsalt, kuidas me hingame sama õhku, sama saab öelda veeringe kohta. See, mida me oma planeediga teeme, mõjutab inimesi üle terve planeedi. See oli minu jaoks suur ilmutus.

Nii et esimene tunne oli minu jaoks teatav aukartus. Siis hakkasin mõtlema, miks me ometi üksteisega võitleme ja konflikte on sedavõrd palju, kui peaksime pingutama ja suunama oma tähelepanu sellele, kuidas selle planeedi eest paremini hoolitseda. Me ei saa veel pikalt kuhugi mujale põgeneda.

Kui Kuu peale minna, siis pole seal midagi ees. Oleme üksi ja kui tahame ellu jääda, siis peame selle maailma eest hoolt kandma.

Olete rahvusvahelise kosmosejaamaga ühel või teisel moel seotud olnud praktiliselt selle püsivast asustamisest peale ja seal on ka inimesed üle 16 aasta järjest elanud. Kas Maa-lähedane orbiit pole sellisel kujul juba oma võlu kaotanud?

Meil kõigil on veidi sipelgad püksis. Meil on siin kosmosejaam, kus jätkuvalt teadust teeme, kuid peame minema palju kaugemale, et midagi ”avastada”.

Paralleeli võib tuua maadeavastajatega. Seilame praegu rannikust täpselt nii kaugel, et see vaevu kätte paistab. Pladistame ringi ja kui ütleme, et oleme avastuste tegemise lõpetanud, siis jõuame paari tunniga kindla pinna peale.

Nii ei saa me olla päris kindlad, mis me kaugemalt leiame. Kuid oleme nüüd valmis end Maa gravitatsiooniväljast lahti rebima, et külastada uuesti Kuud, asteroide ja maanduda viimaks Marsil.

Kas rahvusvaheline kosmosealane koostöö on praegu pigem hädavajadus, kuna üksikutel riikidel napib lihtsalt ressursse, et üksinda läbi lüüa või kätkeb see endas midagi enamat? Hiina põhjal võib näha, et kui poliitilist tahet on, siis on võimalik ka omapäi hakkama saada..

(Kosmose uurimine) nõuab paljude riikide koostööd. Oleme väga põnevil, et Eesti Euroopa Kosmoseagentuuri liikmeks sai. Sellest saab hämmastav partnerlussuhe. Eesti nagu ka Ameerika ei saa ega ka tohiks seda üksinda teha. Me hingame kõik sama õhku ja jagame samu veeressursse. Me peame üleilmselt koostööd tegema. Sellel on täiendav väärtus.

Kui töötad koos suurejooneliste teadusprojekti kallal – näiteks süvakosmose missiooni nimel või miks mitte, teed kasvõi rahvusvahelises kosmosejaamas teadust, ja omavahel asju koordineerid, sul on hea meeskond ja koostöö laabub, siis on sul raske öelda: ”Nüüd kavatsen ma sind rünnata”, Maal konflikt algatada või üksteisega tülitseda.

Selle suurepärane näide on meie suhe venelastega. Ameerika ja Venemaa suhted on praegu Maal pingelised mitmel põhjusel. Meie koostöö kosmoses on aga nii tugev, et meie lugejad osatavad alati, mida kõike suudame koos kosmoses saavutada, kuid miks me seda maisemates küsimustes ei tee.

Viimasel aastatel oleme näinud kosmosevaldkonnas ka erasektori tugevat tõusu. Milliseid tundeid see tekitab, kui meedia tähelepanu neile koondub? Suur nende poolt kasutatavast tehnoloogiast on ju riiklike kosmoseagentuuride nagu NASA aastakümnete pikkuse töö vili.

Me arvame NASA-s, et see on imetore. Kui sul on energiast pakatav kaubandusbaas, era- ja iduettevõtted ning suured tegijad nagu SpaceX, Boeing ja Orion ja nende all väiksemad ettevõtted, mis omakorda neile osi tarnivad, siis pole see hea mitte ainult meie riigile, vaid tervele maailmale.

Osa NASA laiemast plaanist, eriti kosmosejaama ja Maa-lähedase orbiidi kontekstis, on anda üle see eraettevõtetele, samal ajal kui meie ise süvakosmost uurime. See on osa NASA nägemusest julgustada ja äratada huvi noorematest lastest kuni üle maailma paiknevate suurettevõteteni välja.

Erakätes olev kosmosetööstus ei saaks praegu omaette valitsuspoolse toetuse ja tellimusteta omapäi hakkama?

NASA saab jagada iduraha, et neid aidata. Oleme mõnes mõttes toetanud algset rahavoogu andmaks neile impulssi, et need ettevõtted tulevikus ellu jääksid.

Mainisite varem, et meil on vaja meie enda planeedi eest paremini hoolt kanda, rääkimata kõigist muudest probleemidest, mida meil lahendada tuleb, miks me üleüldse suurte eesmärkide, nagu teiste planeetide koloniseerimine püüdlema peame?

Mõtlen sellele veidi teisiti. Minu jaoks on tähtis teekond. Muidugi oleks ühel päeval lahe näha, kuidas Marsil maandume ja sinna oma jälje jätame ning see oleks tähtis hetk, kuid keskenduksin aastatele, mis meid sellest lahutavad.

Mis meiega juhtub? Mis me selle käigus iseendi, inseneeria, tehnoloogia ja omaenda planeedi kohta teada saame? Mida me nende 20 aastaga avastame, mida me veel ei tea?

Kui vaatame neid suuri missioone, mille lõppeesmärk on näiteks Marss ja üritame nende hinda õigustada, siis näen ma nägemust, mis meiega juhtub ja teekonna võlu. Tahame inspireerida teadusest huvituma kahe põlvkonna jagu õpilasi. Kui ma vaatan eriti väiksemaid lapsi, siis on neil igaühel sees väike säde, mis ütleb: ”See on lahe ja ma tahaksin seda teha ja pean õppima selleks seda”. Meie asi on neid leeke õhutada, et seda lõkkele puhuda, innustada nende avastamisvaimu ja kirge.

Kuna olete ise sage Twitteri kasutaja, siis millist rolli sotsiaalmeedia ja otsesuhtlus selle kõige juures mängima peaks?

Elame ühiskonnas, mille oluline osa ei loe ajalehti ja kuula peaaegu mitte kunagi raadiot. Osa ühiskonnast kasutab aga telefone sõnumite saatmiseks, sotsiaalmeedias suhtlemiseks ja milleks kõigeks muuks. Me (NASA) ei võta sotsiaalmeediat appi vaid selleks, et kosmos Maale tuua ja see millekski reaalseks muuta, vaid ka selleks, et köita selle rühma kujutlusvõime näiteks läbi Instagrami.

Käisin kasvõi täna koolides ja vastasin seejärel Twitteris lastele, kes pole eales unistanud, et neil on kosmosevaldkonda asja. Kui nende küsimustele vastata, siis hoiab see nende huvi ja nad tunnevad end osana sellest, mida me teeme. See on väga-väga tähtis. Sul on vaja jõuda ühiskonna iga rühmani.

Originaalartikkel: novaator.err.ee