Plekktrummi saatekülaliseks oli kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud, kellega vesteldi tema äsja ilmunud teosest, mis keskendub kultuuri terviklikule käsitlemisvõimalusele tänapäeva killustunud maailmas.
“Kultuur on kihistus, ta ei ole süsteemne tervik, mis otsast otsani toimib samade reeglite alusel, vaid ta on selline lõdvalt integreeritud kogum kõikidest asjadest, mida inimene kasutab, et muuta oma maailma endale tähenduslikuks. Peaaegu kõikidel asjadel, mis meid ja meie elu kuidagi määratlevad või liigutavad, on kõigil oma väike narratiiv või lugu, mis muudab nad meie jaoks mõistlikuks,” avas Rein Raud oma vaadet kultuurireaalsusele.
Hiljuti ilmunud teoses “Meaning in Action: Outline of an Integral Theory of Culture” on ta üsna kriitiliselt suhtunud viimaste aastakümnete kultuuriteoreetilistesse käsitlustesse, mis ei loo kultuurist suurt pilti. Raua taotlus on laiem käsitlus, mis võimaldaks mõista kultuuri terviklikumalt.
Baastekstid – kas Tõde ja õigus on samal pulgal Simpsonitega?
“Need tähenduslikuks muutmise viisid, süsteemid või ressursid, mis on meie käsutuses selleks, et oma maailma endale ära seletada – need kõik moodustavadki kultuuri. See on pidevalt muutuv organism. Sinna tuleb koguaeg juurde uusi pakkumusi või väiteid ja siis inimesed otsustavad, kas see aitab mind või ei. Midagi jätavad nad kõrvale, midagi võtavad kasutusele. Ja need, mis nad kasutusele võtavad, ei pruugi olla alati see kõige parem,” selgitas Raud kultuuri laiemat mõju. Tema sõnul tuleb pidevalt valmis olla neid ressursse ja tähendusi ümber hindama, selleks, et olla reaalusega heas kontaktis.
Kui me üritame jääda kindlaks oma (väljakujunenud) ettekujutustele, siis me saame alati lüüa.
“Ma olen üritanud endale sõnastada põhimõtted, reeglid või normid, mille järgi ma oma valikuid ja otsuseid teen, aga ka see ei tähenda, et ma pean neile alati kindlaks jääma. Igaüks meist kobab natuke pimeduses,” rääkis ta.
Raua käsitluses on üheks kultuuri mudeldamise variandiks baastekstid, mis on omased konkreetsele kultuuriruumile. Need annavad aluse sellele, mida mäletatakse, aga ka sellele, milliseid uusi tekste luuakse.
“Alati kui hakatakse rääkima Eesti kultuuri baastekstidest, siis mõeldakse “Kalevipoeg”, Tammsaare, Lutsu “Kevade”. Kusjuures võib täitsa olla, et kõik Eesti inimesed on nendega ühel või teisel viisil kokku puutunud, aga kui mõelda, mida nad tegelikult kasutavad, et oma maailmale tähendust anda, siis seda on seal võrdlemisi vähe.
Samasugusel kohal, kus on “Tõde ja õigus”, on ka näiteks Ameerika animasari “Simpsonid”.
“Aga see ei tähenda, et selle seeria eluiga meie teadvuses oleks sama pikk, läheb kümmekond aastat mööda ja on midagi muud,” tõi ta näiteks. Baastekstid on tema sõnul need, mis on ajas suurema püsivusega, kuigi need ei pea olema konkreetses kultuuriruumis loodud tekstid. „See on nagu mingi kooslus, kus keskosa on stabiilsem, äärealadel sahiseb ja sumiseb rohkem, sealt tuleb midagi siis keskele ja midagi jälle liigub ära,” selgitas ta baastekstide olemust.
Suurelt saab ja on vaja mõelda
Hiljuti ilmunud raamatu kirjutamine võttis aega 30 aastat ning see pikaaegne ettevõtmine oli autori jaoks võimalus pääseda tänapäevasest killustumisest.
“Mul on kogu aeg selline tunne, et kui ennast killustada ja lasta end laiali rebida, nagu meie ajastu hea meelega teeb – kõigi pisikeste asjade ja ettepanekute vahel – kui seda jäädagi tegema nii, et pole telge või ühte suurt asja, mida sa teed, siis ongi need killud, ” rääkis ta.
Kui sa teed pikalt, süvenedes ja mõttega asja, mis on sinu jaoks tähtis, siis see saab valmis.
Selles killustunud maailmas ei ole aga kadunud võimalus suurt pilti kokku panna. “Suurelt saab ja on vaja mõelda. Kõige parem on, kui see suurelt mõtlemine on nii, et me kasutame seda, mis meie ümber toimub, neid väikeseid asju, et teha korrektiive selles, kuidas me suurelt mõtleme.
Näiteks paari aastakümne jooksul on toimunud tohutu muutus selles, kuidas inimene mõtestab ennast maailmas. Trendikas on uurida sotsiaalmeediat või Youtube`i, aga päriselt need ongi meid muutnud ja mitte üksnes meie arusaama iseendast, vaid ka meie poliitilist keskkonda, seda, kuidas inimeste vaated kujunevad, millest omakorda sõltub väga palju muud. Need on kõik omavahel seotud.
Kui me väga klammerdume üksiknähtuse kritiseerimisele, siis me lakkame suurelt mõtlemast. Aga kui me tahame ainult pea pilvedes suuri filosoofilisi abstraktsioone välja mõelda, siis me kaotame ka kontakti sellega, mis meie ümber on.
Allikas: ERR Kultuuriportaal (link saatele Plekktrumm 43min)
