Miks on läänemaailmas üha vähem inspireerivaid poliitikuid ning tõeliselt suuri liidreid? Kas praegu on üldse võimalik uute de Gaulle’ide, Adenauerite, Reaganite või Churchillide esiletõus? Või on uued liidrid nähtamatud, kes juhivad pigem ise tagaplaanile jäädes? Või saavad nad tekkida üksnes suurte ühiskondlike raputuste ajel? Kas see on üksnes ajastu iseärasus või laiemalt liberaalse demokraatia kriis?
Maailmas on ennegi olnud suuri ja esmalt harjumatuid muutusi demokraatia arengus. Üheks selliseks oli näiteks naistele hääleõiguse andmine. Kui Eestis hakkas naiste üleüldine hääleõigus kehtima juba 1917. aastal, siis näiteks demokraatia hällis Kreekas jõuti selleni 1952. aastal ja maailma ühes edukamas riigis Šveitsis alles 1971. aastal.