Aastaring on taas täis saanud ja aeg on kiireks tagasivaateks. Harjumuslikul moel nopin välja kümme suuremat sündmust või trendi, mille allhoovused annavad tunda suuremas rahvusvahelises pildis. Seda ka Eesti seisukohast vaadates.

1. Trump & USA tõsiseltvõetavus

Esimene aasta USA presidendina on tõestanud, et Donald Trump ei sarnane ühegi oma varasema eelkäijaga. Aeg on teine, isegi kui Andrew Jacskonile (1829-37) mõelda. Trump on küll hoolinud oma valimislubadustest, kuid välispoliitika osaline ohverdamine kitsama sisepoliitika huvides võib kiirendada USA kui (vaba) maailma liiderriigi positsioonidelt taandumist.

2. Xi kasvav võimupriskus

Hiina president Xi Jinping kasvatas aastaga tuntavalt oma võimupiire ja autoriteeti. Sügisesel parteikongressil ei jäänud kellelegi kahlust, et Xi soovib ennast asetada Mao ja Dengi kõrvale. Hiina liigub vääramatult maailma liiderriigi suunas, kusjuures uue mitmesuunalise siiditee projekt on senistest Hiina sammudest kõige ambitsioonikam sekkumine rahvusvahelistesse suhetesse. Kas see on alles algus?

3. Ühtse Euroopa idee elab edasi

 2017. aasta jahutas nende meeli, kes Brexiti valguses juba ennustasid Euroopa Liidu suuremat murenemist. Suured valimised, eriti Prantsusmaal, kinnitasid siiski veenvalt, et vaatamata probleemidele, ei näe Euroopa kodanikud ühtse Euroopa ideele täna alternatiivi. Isegi Kataloonia iseseisvuspüüdlused või Brexiti läbirääkimised ei ole summutanud inimeste usku Euroopa Liitu. Samas sõltub just uutest/vanadest liidritest, kas suudetakse ühtse Euroopa ideele anda maailmas toimuvaga võrreldes kohane sisu. Föderaliseerumine ei ole vastus.

4. Eesti edukas eesistumine

Eesti tegi oma ära (100% asemel 110%). Päästsime Ühendkuningriigi (kes rahva tahtel eesistumisest loobus) ning mängisime kenasti välja oma erakordselt tugeva rahvusvahelise (just väikeriigi jaoks) kaubamärgi – olla e-valdkonna ja digitaalse Euroopa üks eestvedaja. Kiitus kõigile sadadele tublidele inimestele, kes eesistumise edu tegelikult välja kandsid! Kohe algav Eesti 100 tähistamisaasta võimaldab meil rahvusvaheliselt taas märgatud olla.

5. Venemaa valmistub suureks sõjaks

Venemaa jätkas lõppenud aastal oma militaarmuskli arendamist suureks rahvusvaheliseks konfliktiks. Zapad-2017 ei üllatanud asjatundjaid, nagu ka kahjuks see, et Venemaa pole loobunud vähimalgi määral oma mõju taastamisest Ukraina üle (sealhulgas relvajõudu kasutades) ning suurema jalajälje leidmisel maailma suurpoliitikas. Tasakaalu otsimist oma sisemise ressursi ja ambitsioonide vahel võivad Venemaal ka ootamatud arengud rahvusvahelistes pingekolletes.  Seetõttu on Eesti huvides, kui Lääne diplomaatia suudaks leida Venemaaga sellise Modus Vivendi, mis muudaks eeldused suureks konfliktiks olematuks. NATO heidutuspoliitika on kindlasti osa sellest.

6. Islamiriigi purustamine

Islamiriigi purustamine on rahvusvahelise koostöö suur võit. Sellist koalitsiooni, kus osalevad üle 70 riigi, pole varasemalt nähtud. Rahvusvaheline terrorism on peavaluks paljudele riikidele maailmas, mistõttu on ka mõistetav soov piire ületavale suurele ohule otsustavalt vastu seista. Samas on kaugelt vara rõõmustada, sest äärmuslike ideoloogiate elujõulisus ja levik ning mitmete riikide haprus jätavad paraku lahti võimaluse terroriorganisatsioonidele uue kodu leidmiseks. See omakorda eeldab riikidevahelise koostöö jätku terrorismivastases võitluses.

7. Iraani & Saudi Araabia ohtlik vägikaikavedu

Lähis-Ida on juba aastaid katki. Sajandivanuse Sykes-Picot’ kokkuleppe vajumine viitab ühest küljest läänemaailma suhtelise mõjuvõimu taandumisele ja teisalt regionaalse võimuvõitluse esilekerkimisele. Kaheks suurmõjutajaks on vaieldamatult Iraan (šiiidid) ja Saudi Araabia (sunnid), kes on juba praegu pidamas mitut kaudset (sõna)sõda. Jeemen, Süüria, Liibanon, Katar, Iraak on näited selles ohtlikult kruvivas vastasseisus.  Mõlemal on selgelt kaugemale ulatuvad ambitsioonid, kui üksnes nende riikide sees toimuv. Samas nii Saudi kroonprints Mohammed bin Salmani tegevus kui Iraani äsjased sisemised pinged muudavad kogu regiooni arengustsenaariumite loetelu veelgi kirjumaks.  Rahunemist ei paista veel niipea.

8. Türgi uperpallid

Türgi püüab juba aastaid leida oma kohta krigiseva Lähis-Ida, ambitsioonika Euraasia ning mõjuvõimu kaotava läänemaailma ristteel. President Erdogan hoolib mõistetavalt enda ajaloolisest renomeest, kuid see ei pruugi olla tingimata vastavuses Türgi pikaajaliste huvidega. Aprillis toimunud põhiseadusreferendum näitas, et suurriigi elanikkond on sisuliselt laiali kahte lehte. Türgil on jätkuvalt eeldused olla islamimaailma üks sekulaarseid edulugusid, nagu seda Atatürgi aegadest on ehitatud. Erdogani katsed mängida Ottomani aegade hiilgusel ei pruugi olla päris see, mis Türgit nii araabiamaailmas kui ka liitlassuhetes lääneriikidega väga aitab. Türgi on võitnud headest ja laiaulatuslikest kaubandussuhetest Euroopaga ning see on endiselt parim tagatis nende stabiilse majanduskeskkonna tagamiseks.

9. Põhja-Korea liidri elukindlustus

Põhja-Korea liider Kim Jong-un tõusis aastaga maailma meedia üheks superstaariks. Trumpi poolt “raketimeheks” ristitud Kim puhastas aastaga poolvenna mürgitamise ja tuumakatsetustega teed oma elukindlustusele. Keharammult võiks Kim tegutseda veel 40 aastat, mistõttu vajab ta võimul kestmiseks nii sisemiselt kui ka rahvausvaheliselt soodsat keskkonda. Tants lubatu ja lubamatu piiril on tõmmanud Põhja-Korea suurde rahvusvahelisse võimumängu (Venemaa, USA, Hiina), kus eksiarvestus võib viia kaugelt tõsisemate tagajärgedeni, kui tuhandete inimeste hukkumine Korea poolsaarel. See näib mõistliku tagatisena, miks sõda on mõeldamatu. Sellele loodab ka Kim.

10. Spordidoping rahvusvahelistes suhetes

2018. aasta on taas olümpia-aasta. Veebruaris Lõuna-Koreas asetleidvad talimängud jäävad seekord Venemaa kui riigi osaluseta. Pretsedenditu otsus kõrvaldada ROKi liikmesriik olümpiamängudelt teenib ausa spordi ja laiemalt rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglitest kinnipidamise huvisid. Kui Maailma Antidopingu Agentuur (WADA) oleks olnud olemas ka aastakümneid tagasi (loodi 1999), siis oleksid olümpiamängud toimunud boikottide kõrval nii mitmegi delegatsioonita. Riiklik spordidoping oli Külma sõja aegadel üks võitlusrelvi. Kahjuks näib, et need ajad pole veel möödas.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)