Lõppenud Pimedate Ööde filmifestivali tuules vestles Edasi kultuuritoimetaja Iiris Viirpalu festivali eestvedaja ja filmiasjatundja Tiina Lokiga. Lisaks juba 21. sünnipäeva tähistanud PÖFFile tuli juttu ka Eesti filmide ekspordist, autorifilmidest ja väikeste filmimaade tutvustamise rõõmudest.

Kuidas te ise tänavust festivali hindate: mis valmistas rõõmu, millised olid suuremad õnnestumised või saavutused?

Veel on vara öelda, sest festival on nagu orkaan, mis sinust üle käib. Uue formaadi ehitamine toimub aeglaselt ja suurt laeva saab liigutada aeglaselt. Otsustasime sel aastal loobuda suurtest, kindla peale minevatest kassahittidest, mis hiljem nagunii meie kinolevisse tulevad, ja tegime esimest korda panuse väiksematele, kuid väga tugeva autorikontseptsiooniga linateostele – sellistele, mida ilma PÖFFita siinses kultuuriruumis näha ei saaks. Saime täpselt samad vaatajanumbrid: veidi üle 80 000 külastuse! Ka välisajakirjanikud tõstsid oma artiklites esile seda, kui huvitavaid autorifilme, milliste põnevate filmikultuuride esindajaid oskab PÖFF välja otsida ja publikuni tuua.

Eesti vaataja ei võtnud alguses, A-klassi festivalina alustades, maailmaesilinastusi kuigi soojalt vastu, aga nüüdseks on aru saadud, et just selles, esmaavastamise juures olemises on eksklusiivsus ja võlu. Üha rohkem valime kavva värskeid filme – selliseid, mis on pärit aasta teisest poolest ja mis alles alustavad oma festivaliringi. Ja publik on sellega üha rohkem kaasa tulnud. Oleme oma kolmandal A-klassi aastal hea läbimurde teinud.

Teiseks, võistlusprogrammide koostamine on muutunud kergemaks: alguses ehitasime vundamenti, et autoritel ja levitajatel oleks siia kasulik maailmaesilinastusi tuua. Nüüd oleme teinud hüppe edasi. Programm on minu silmis ühtlasem, lisaks saime umbes kaks kolmandikku soovitud filmidest.  Festivalina tuleb leida oma koht: meie siin ei peagi rinda pistma Cannes’i või Veneetsiaga. Meil on oma nišš. Huvitav on olnud meie Industry ehk filmitööstuse osa areng ning asjaolu, et see on korralikult üles ehitatud: selleski teeme igal aastal hüppe edasi. Tänavu tõusis ka külaliste arv – kokku 1300 -, muidugi tahaks sealjuures neid ka alafestivalidele rohkem.

Meie potentsiaalne auditoorium ületas miljardi piiri – number, mida ma isegi ei hooma! Saime pressikajastuse lausa 70 riigis, sealhulgas Hiinas ja Indias.

Auditoorium on ülikiiresti kasvanud ning näitab, kuidas ühe filmifestivali kaudu on võimalik Eestit maailmas tutvustada.

Kui palju te näete PÖFFi just väiksemate filmiriikide tutvustajana, arvestades, et grand prix võitis Kõrgõzstani film või et programmis oli näiteks ka Filipiinide filme?

Seda on festival teinud tegelikult kogu aeg, meie missiooniks on olnud just väiksemate filmiriikide tutvustamine. Eesti ise on nii väike, et ei teki küsimustki, milleks seda vaja on. Meist palju suurematel festivalidel on kvoodid, näiteks Cannes’il on kohustus näidata kindlat arvu oma regiooni filme. Meie oleme aga vaba nagu Kuuba! Meil on võimalus – ja just see teeb töö nii hõrguks – otsida välja ja tutvustada pärle, mis teiste puhul juba valikukomisjonis varju jäävad. Suured Prantsuse, Saksa ja Itaalia filmid lähevad nagunii Cannes´i, Berliini või Veneetsia festivalile, kuna seal on ka vastav turg. Seega tullakse siia eelkõige huvitavate leidude järele – just selles olemegi me tugevad!

Mainisite ennist, et tegeldes Eesti filmidega saab selgeks, kui keeruline on tutvustada välisriikides väikesi filmikultuure. Mis võiks olla meie trump maailmas: on see režii, näitlejatöö või hoopis atmosfääri erilisus ja võttepaigad?

Üks asi on see, mida ise endast arvame, teine see, mida teised meid vaadates näevad. Kõige olulisemad on siiski lood: et need oleks originaalsed. Euroopa suuremates filmiriikides on praegu teatav stagnatsioon: puudu on värskusest. Igal aastal teen ma tegelikult kogu maailma filmikunstile ringi peale, jättes Euroopa alati viimaseks, kuna seda on igavam vaadata. Ladina-Ameerikas ja Aasias on palju ägedamad lood: neid ei kängitse range põhjuslikkuse ahel. Ollakse vabamad, takerdumata reeglitesse ja harjumustesse. Sel põhjusel tuleb sealt ka huvitavamaid autorifilme.

Just siin näen ka Eesti tugevust: meie filmid ei saa olla kassahitid, aga eelised on värskus ja oma nišš.

Sama on Kõrgõzstaniga: sealsed filmid jäävad nii või naa oma nišši, aga saavad sealjuures tuntuks ja mujal. Te ei kujuta ette, mis toimus Kõrgõzstanis pärast grand prix´ väljakuulutamist: tõeline rahvapidu! See oli neile esimene a-klassi festivali võit üldse. Ja seda osatakse hinnata. Kui Prantsuse film võidab, on ka tore, aga väikeriigi puhul on see rõõm eriline, kuna läheb sealsele riigile, rahvale ja filmitööstusele tõeliselt korda.

Mis puudutab Eesti näitlejaid, siis suudavad nad loomulikult konkureerida välismaa näitlejatega, ainult nad ise peavad endasse rohkem uskuma! Eesti operaatorid on väga tugevad, samuti on meil esile kerkinud uus põlvkond noori režissööre. Aga kui pole originaalset lugu, siis muud parameetrid ei loe: lugu on nagu liim, mis kõike koos hoiab.

Kas koostööfilmid, näiteks Eesti näitlejate ja välisrežissööri ja -produktsiooniga, on läbilöögivõimelisemad? Kui palju on sellisel vormil potentsiaali?

See oleneb, võib olla nii ja naa, võib ka koostööfilmiga kolinal läbi kukkuda. Koostöö peab olema orgaaniline. Kindlasti on aga levivõimalused sel puhul suuremad. Minu jaoks on koostööde puhul väga oluline õppimise protsess kui selline: isegi Euroopa piires on erinevad filmitegemise kultuurid, rääkimata Aasiast või Lõuna-Ameerikast. Mida suurem on su kohanemisvõime, seda läbilöögivõimelisem oled, seega on Eesti tegijate jaoks oluline töötada erinevates tingimustes ja inimestega. Kõige parem on igas mõttes piire ületav film. Juba algusest peale tuleks mõelda avaramalt, sest see valdkond võimaldab maailma hoopis laiemalt näha.

Millised filmid teile endale tänavusest valikust kõige sügavama mulje jätsid? Kuidas meeldis grand prix-võitja?

Juhtus nii, et grand prix pälvinud Temirbek Birnazarovi film „Öine avarii“ (originaalpealkiri „Tunku Kyrsyk”) oli viimane, mille me programmi lülitasime. Meie meeskonnaliige Igor Gouskov lahkus kahjuks enne festivali algust meie seast ja ma ei saanud tema arvutist kuidagi filme ja kirju kätte. Just tol ööl, kui Igor suri, hakkasime oma programmi sulgema ning juhtumisi võeti minuga sotsiaalmeedia kaudu Kõrgõzstanist ühendust ja küsiti, kas nende film on festivaliks sobilik. Tegin muidugi suured silmad, aga tulemus oli see, et vaatasime kõik 24 tunni jooksul uuesti saadetud filmi ära ja pärast tegime veel nalja, et oleks nüüd vahva, kui see võidaks ka. Ja nii juhtuski! Hirmus kahju, et inimene, kes nende väikeste riikide filmide eest võitles, seda ise enam ei näinud.

Millega tegelete tulevast festivali silmas pidades?

Fookuses on endiselt omanäoline autorifilm. Aga liigume ka sinnapoole, et meil esilinastuksid ka Ameerika filmid, sellised natuke kommertslikumad ja turismimagnetid. Kui neid oleks ka kolm-neli, oleks juba hästi. Kõiki selliseid protsesse tuleb aga pikalt ette valmistada.

Millised on teie jaoks kõige huvitavamad filmiriigid nüüdisaegsest Euroopast?

Tihti vaatan ma filme režissööri nime vaatamata, kuna ma ei taha, et miski mind mõjutaks, seda enam, et tunnen paljusid režissööre ka isiklikult. Riikidest rääkides liigub praegu tõusujoones Ungari filmikunst. Vahepeal toimus sealses filmitööstuses suur pööre, mille käigus toodi sinna etteotsa inimene USAst. Praegu on seal juba pea iga film täistabamus. Tugev psühholoogiline suund on Poola filmikunstis, mis on tugev, aga üsna traditsiooniline oma teemavalikult.

Seal on ka vastav kultuuriline ja poliitiline situatsioon…

Jah, mulle aga meeldibki, kui filmi tegemiseks tuleb millestki mööda minna, kui on mingid temaatilised piirangud.

Huvitav on veel Saksa uus film: neil on palju debütante, kes mõjutavad ka vanemat generatsiooni. Põhjamaad on paljuski stagneerunud. Nad arvasid, et leidsid edu valemi. Taani filmid on võimsad, aga nad võtsid umbes 15 aastat tagasi suuna Ameerika poole ning püsivad siiani n-ö kolme takti vormis, samas on need muutunud tugevateks Taani lugudeks. Taani näitlejad on ka omaette ooperist. Norras on pildil veidrikud sotsiaalsetelt äärealadelt. Rootsis on nii palju noori, et ei jõuagi kedagi jälgima hakata: paljud tulevad, teevad ühe huvitava ja töö ja siis kaovad.

Ida-Euroopa tervikuna kipub olema ebahuvitav. Kuigivõrd intrigeeriv on Tšehhi, aga sealt edasi lõuna poole on teemad (prostituudid, vaesus, ühiskondlikud probleemid) end juba ammendanud. Põhiprobleem on, et üritatakse korrata filme, mis on kunagi läbi löönud.

Mulle pakuvad tõesti suurt vaimustust Ladina-Ameerika ja Aasia. Ma ei pane näiteks Aasia filme tavaliselt poole pealt kinni, paljude Euroopa filmide puhul tean aga juba 40 minutil, kuidas see lõpeb. Gruusia ja Kõrgõzstan on ka väga põnevad, kui rääkida endisest NSVList. Ukraina on huvitav, seal on ka rohkem raha: tehakse palju suuri ja kalleid filme poliitilisest olukorrast hoolimata.