Raamatu ilmumine on nüüd üsna lähedal, nii et suur ootus hakkab sinu jaoks läbi saama. Millistest numbritest me üldse räägime?

See kõik on minu jaoks väga põnev! Erinevaid keeli peaks praeguseks olema 38, mis on ilmumata raamatu kohta maailmarekord. Mul on olnud kohutavalt palju õnne – eriti praegusel ajal, mil paljud riigid soovivad hoopis enda ümber uusi müüre ehitada. Minu kirjastajad erinevates riikides on minu pass maailma.

See raamat on üks neist ebaharilikest raamatutest, millest räägitakse juba tükk aega enne ilmumist käsikirja faasis. Esimesed jutud algasid 2016 sügisel, aga millal sa seda juba kirjutama hakkasid?

Alustasin raamatut “Naine aknal” septembris 2015, täpselt aasta enne kirjastajale esitamist. Eriti hämmastav oli see, et filmistuudio Fox ostis filmiversiooni õigused juba enne raamatulepinguid. Kuus nädalat enne kirjutama hakkamist diagnoositi mul bipolaarne häire. Paljudele oleks see tähendanud pika ja raske tee algust, minu jaoks tähendas see aga selle lõppu.

Olen üle 15 aasta kannatanud tõsise depressiooni all, mis mõjutas minu elu iga nurga alt: minu suhteid, õpinguid ja tööd.

Ma otsisin abi kõikjalt: ravimitest, meditatsioonist, grupiteraapiast, hüpnoosist, elektriravist ja üsna kesiste tulemustega. Siis aga diagnoosi täpsustati ja muudeti ravimite valikut. Poolteist kuud hiljem tundsin ennast oluliselt paremini ja kogesin vabadust tegeleda millegi loomingulisega. Selleks ettevõtmiseks saigi “Naine aknal”, mille peategelane sugugi mitte juhuslikult kannatab samuti depressiooni all. Nii sain kajastada oma kogemusi loos naisest, kes on kaotanud usu elusse ja tulevikku.

Sind on nimetatud insider´iks, sest töötasid varem kirjastuses. Mida sa täpsemalt tegid?

Lõpetasin Oxfordi filoloogina ja keskendusin krimikirjanduse analüüsimisele, eriti Patricia Highsmithi romaanidele. Pärast lõpetamist kolisin New Yorki ja sain tööd Random House´i kirjastuses nooremtoimetajana, kus minu teemaks said krimiromaanid, mis sobis isiklike eelistuste tõttu suurepäraselt! Mõne aasta pärast kaitsesin Oxfordis doktorikraadi ja töötasin Londonis kirjastuses Little, Brown. Tol ajal tuli tegeleda selliste autoritega nagu JK Rowling (tema Robert Galbraithi krimilugude sari), Stephenie Meyer, Patricia Cornwell, Nicholas Sparks, aga ka näiteks Rafael Nadal. 2012 kolisin uuesti New Yorki ja hakkasin tegelema HarperCollinsi kirjastuse krimiautoritega. Alles äsja panin selle ameti maha, et pühenduda üksnes kirjanikutööle.

Kui raske sul oli ise autoriks hakata? Kas selle n-ö rindejoone ületamisega kaasnes ka iroonilisi kommentaare?

Mul oli tuttav kirjandusagent, kes teadis kirjutamisel olevast raamatust, keegi teine aga mitte. Seepärast valisingi endale pseudonüümi A. J. Finn, et teised teada ei saaks ja arvasin, et keegi ei tahagi seda avaldada. Praegu ilmub nii palju psühholoogilisi krimiromaane, et raske oli sellesse uskuda, kuigi agent palus mul jätkata. Kartsin et leige huvi korral teen endale kirjastajana häbi. Aga niipea kui esimesed pakkumised laekusid, siis “tulin kapist välja”, et mäng oleks aus. Nii et selles mõttes oli avalikuks tulek suur kergendus!

Räägi, kuidas toimub kirjastamise protsess suures riigis? Kui kaua kestavad ettevalmistused, millest üldse alustatakse?

Kuna ma ise kirjastuses töötasin, siis lähenesin asjale pisut teisiti kui enamik autoreid. Ma teadsin, mis on õiged kirjandusagentuurid, kuhu pöörduda. Kui mul süžee peas paigas oli, saatsin tuttavale ja mõjukale agendile Jennifer Joelile 7500-sõnalise kokkuvõtte. Ta luges selle õhtul läbi ja palus mul edasi kirjutada, nii et aasta hiljem viisid tema ja üks tuttav briti kirjandusagent selle kirjastustele näha.

Kogu selle protsessi jooksul andsid agendid mulle soovitusi, mida kirjutamisel arvestada.

Kui nad valmis käsikirja kirjastustele laiali saatsid, olid 36 tunni pärast meil laual pakkumised kirjastustest üle maailma. Seda ei osanud keegi oodata ja ma olen kõige eest väga tänulik.

See on sinu ametlik debüütromaan, aga kas sa pole üldse midagi varem üritanud kirjutada?

Täiesti esimene tekst! Mul oli küll Inglismaal töötamise ajal tunne, et ma kunagi seda proovin. Aga tollal domineerisid krimikirjanduses juba 1988. aasta “Voonakeste vaikimisest” saati sarimõrvarite lood, mis mind eriti ei köitnud. Siis muutis raamatuturgu Gillian Flynni raamat “Kadunud”. See oli intelligentne ja peategelasekeskne lugu, midagi kergelt sarnast, nagu Patricia Highsmith kuuskümmend aastat varem. Mul oli tunne, et tahaks ise midagi sarnast kirjutada. Ma ei tea, kas see õnnestus, aga igal juhul tahtsin ma proovida.

Arusaadavalt võrreldakse seda raamatut Hitchcocki “Tagaaknaga” või raamatutega nagu “Kadunud” ja “Tüdruk rongis”. Kui palju sa mõtlesid sellele, et kuidas kirjutada süstemaatiliselt menuraamatut? Kas sa üritasid vastata just mingitele praeguse publiku ja kirjastuste ootustele?

Hea küsimus. Ühest küljest oli psühholoogiline põnevusromaan juba varem minu lemmikteema, Patrica Highsmith jne. Töötades kirjastajana puutusin kokku paljude autoritega. Üks minu esimesi tööülesandeid oli Ruth Rendelli romaanide uustrükkidega tegelemine. Nii et huvi selle teema vastu oli mul juba varem. Aga teisest küljest sai just raamatute “Kadunud” ja selle kloonide nagu “Tüdruk rongis” edu minu jaoks tõukavaks faktoriks. Aga ma olen väga õnnelik, et minu isiklik ja publiku huvi praegu kokku langevad. Loomulikult ma tahan, et see meeldiks võimalikult suurele lugejate ringile. Loomulikult on minu raamatu loos sarnasusi mitmete teiste põnevusromaanidega, aga ma loodan, et minu raamatu puhul on üks eristuv element loo emotsionaalne laeng. Ma olen seda üritanud kirjutada tavapärasest põnevuskirjandusest mõnevõrra sügavama sisuga. Ma arvan et just selle pärast on raamat tõlkimisel nii paljudesse keeltesse ja valmimas ka film.

Oskad sa kirjastajana öelda, kui palju laekub keskmise või suurema New Yorgi kirjastuse toimetusse uusi käsikirju iga nädal? Kuidas sellise massi seast valikuid tehakse?

Kui kirjastuses töötab umbes tosin sisulist toimetajat, siis igaüks saab nädalas umbes viis uut käsikirja ja järelikult laekub viie päeva jooksul umbes 60 uut käsikirja. Aimekirjanduse puhul saadetakse tavaliselt ainult tutvustus või kokkuvõte, neid on lihtsam lugeda. Ilukirjanduse puhul sageli tervet käsikirja ei hakata lugema – kui esimesed 50 lehekülge, teema, turuseis ja autori varasem maine ei tundu soodsad, siis käsikiri visatakse kõrvale. Kirjastamine on karm äri!

Mis on krimikirjanduse viimaste aastakümnete trendid? Kuidas me oleme jõudnud jõudnud olukorda, kus USA-s on James Pattersoni raamatuvabrik, samas Skandinaavia noir oma sünguse ja depressioonis joodik-uurijatega ning nüüd on iga raamatu pealkirjas “naine” või “tüdruk”?

1980. suur uudis oli sarimõrvarite laine, millele pani alguse Thomas Harris raamatuga “Voonakeste vaikimine”. Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” vallutas maailma ja “tüdrukute” tsunami sai alguse Gillian Flynni raamatust “Kadunud”. Kirjastajad hakkasid “tüdrukut” valimatult toppima iga raamatu pealkirja. Eks see on pealiskaudne, kuid psühholoogiline põnevusromaan eeldab ka muud peale üksnes naispeategelase ja laiba. Ajaviiteromaanide poolel on žanri piire liigutanud Jojo Moyes, kelle “Pärast sind” muutis naistekad natuke tõsisemaks või provokatiivsemaks žanriks kui varem.

Mida sa ise eelistad lugeda, mida üritad vältida? Ei ole enam Philip Marlowe´ ajad, kui näiteks populaarsetes Rootsi krimiromaanides võib leida 200 surnud last mere põhjas asuvas konteineris …

Hehh – kui vähegi võimalik, siis mina neid 200 surnud lapsega raamatuid ei loe. Lapsena köitsid mind Agatha Christie ja Arthur Conan Doyle. Ülikoolis olid minu lemmikud Patricia Highsmith ja Graham Greene, kes keskendusid psühholoogilisele küljele. Nemad kõik on mind mõjutanud. Mainiksin ka autoreid nagu Gillian Flynn, Kate Atkinson ja Tana French, kes on suutnud luua kolmemõõtmelisi tegelaskujusid. Mulle meeldib elav dialoog nagu Dashiell Hammetti ja Andrea Camilleri teostes, mulle meeldivad Carl Hiaaseni ja Fred Vargase vimkad ja Dickensi loodud meeleolu. Keegi ei pea Dickensit põnevusromaanide autoriks, kuid mitmed tema raamatud (eriti “Bleak House”) sisaldavad kriminaalset teemat ning tema viimane, lõpetamata jäänud romaan “The Mystery of Ewin Drood” oli juba puhas krimiromaan.

Võib vist kokku võtta, et mulle meeldivad sellised põnevusromaanid, millel on usutavad peategelased, hea stiil ja kus pole jõhkra vägivallaga liialdatud.

Ma pigem ei loe selliseid raamatuid, mis on liiga küünilised või üdini masendavad. Enamik inimesi soovivad põnevusromaane lugedes näha, et õiglus siiski võidutseb, süüdlane saab karistuse ja vooruslikkus tasutud.

Kui palju on sinu arvates trendide muutumine juhuslik ja kui palju sellest on turundustöö tulemus?

Üks stsenarist ütles kunagi Hollywoodi kohta, et mitte keegi ei tea mitte midagi. Mulle tundub, et kirjastamises on natuke sama asi: me ei oska siiamaani päris kindlalt ette näha, mis saab populaarseks ja mis kukub läbi. Näiteks “50 halli varjundi” edu oli täiesti uskumatu nähtus, selles žanris polnud mitte kunagi olnud ühtegi edukat raamatut. Või siis Stieg Larsson: mitte keegi ei osanud ette näha, et laiemat maailma võiks huvitada Skandinaavia poliitiline põnevik isiklikku ristisõda pidavast tätoveeritud kangelannast. Kui välk lööb sisse, siis ujutavad kirjastajad letid üle sarnaste toodetega. Mõnikord otsitakse selleks uusi käsikirju, teine kord lihtsalt muditakse sobivasse vormi juba tootmistsüklis olev materjal.

Pärast “Naine aknal” läbilugemist pole raske näha, et sulle ilmselt meeldivad vanad mustvalged filmid. Kas see on isikliku meeldivuse küsimus või see tundus sobilik taust selle raamatu jaoks?

Teismelisena oli meie kodu ühe kvaliteetfilme näitava kino kõrval, kus näidati sageli erinevaid vanade filmide retrospektiive. Mulle meenuvad filmid nagu “Laura”, “Out of the Past”, “Charade”, “Les Diaboliques”, “The Night of the Hunter” ja kümned Hitchcocki filmid. Need on mind palju mõjutanud, selle raamatu puhul võib kõige rohkem mõjutusi leida filmidest “Tagaaken” ja “Gaasivalgus”. Nii et kui mu raamatu peategelane Anna vaatab kodus vanu filme, siis ta sattub kaudselt ise ühe sellise loo keskmesse.

Mida sa ütleksid neile inimestele, kelle jaoks sinu raamatu süžee kõlab liiga sarnaselt “Tagaakna” omaga?

Esiteks ma tuletaksin meelde, et teatud korduvaid motiive on paljudes raamatutes ja filmides. “Tagaakna” algmotiivi on kasutatud muudetult mitmetes filmides nagu “Body Double” (1984), “Sliver” (1983), või “Disturbia” (2007). Teiseks ma paluksin peategelasele Anna Foxile anda võimaluse. Lugedes ilmselt selgub, et see ei kulge arvatud rada, vaid peategelasel oma täiesti oma hing ja lugu. Ma arvan, et selle raamatu süžeel on rohkem tahke kui keskmisel põnevusromaanil. Ja naljaga pooleks lisaksin, et ma olen kogu elu töötanud krimikirjandusega ja sel teemal ka doktorikraadi kaitsnud, nii et ma olen igati kompetentne soovitaja!

Raamatu süžeest me muidugi rääkima ei hakka. Aga kas mingi osa oli kirjutamisel eriti keeruline või pidid sa palju ringi tegema toimetamise käigus?

Jah, üks süžeepööre oli väga vaevanõudev, aga ma muidugi ei saa lugemiselamust rikkumata välja rääkida, milline. Ma võin öelda, et eriti palju midagi välja ei toimetatud, nii et lõpptulemus ei erine väga palju algsest kavandist. Mõnikord muudab toimetaja teksti väga palju, aga kirjastuse toimetajana ma omasin natuke paremat ettekujutust, mida siit hakataks välja jätma ja seetõttu polnud see vajalik. Autorid suhtuvad toimetajate töösse sageli valulikult, aga tegelikult on toimetaja sekkumine sisusse väga vajalik. Autorina on mul paks nahk, ma ei solvu parandusettepanekute peale ja enamasti nõustun nendega.

Kumb on raskem: vana lugu veenvalt uues kuues kirjutada või pakkuda midagi täiesti uut?

Ma arvan, et “Tüdruk aknal” pole siiski nii sarnane, et seda nimetada vanaks looks. Algpunkt on sarnane nagu “Tagaaknas” (nagu ka “Tüdruk rongis” puhul), kuid üsna pea hargneb hoopis teine lugu. Stephen King ütles, et “Tüdruk aknal” on “täiesti originaalne lugu” , nii et ma rõõmuga usun tema arvamust!

Olen kuulnud, et stuudio Fox on juba üllatavalt kaugel ka filmiversiooniga. Kuidas selline suur ettevõtmine edeneb?

Fox oli algusest peale väga energiline. Stuudio valis produtsendiks Scott Rudini, kes pälvis Oscari filmi “Ei ole maad vanadele meestele” eest ja oli seotud filmidega “Sotsiaalvõrgustik”, “Lohetätoveeringuga tüdruk” ja “Grand Budapest Hotel”. Scott omakorda kutsus stsenaristiks Tracy Lettsi, kes pälvis Pulitzeri näidendiga “Augustikuu”. Stsenaarium peaks kohe valmima, praegu ta lõpetab näitlejana rolli uues Steven Spielbergi filmis “The Post”, kus mängivad ka Meryl Streep ja Tom Hanks, mis on seni olnud ainus viivitus. Aga üldiselt liiguvad asjad filmi kohta väga ruttu, sest Fox mitte ei varunud endale optsiooni (linaversiooni tegemise eesõigust), vaid käis kohe õiguste eest raha välja, mis motiveerib neid kiiremini filmi valmis tegema, et raha tagasi teenida.

Raamat ilmub suurtes keeltes ja üle maailma alates jaanuarist. Miks mitte suurel raamatumüügiajal enne jõulupühi? Kas üritasite rohkem silma paista?

Just: enne jõulupühi ilmub nii palju raamatud, et auhinnaraamatute, menukite ja kõmubiograafiate rägastik on nii tihe, et parem juba avaldada jaanuaris – muidu on teiste vahelt raskem eristuda.

Kuidas nii suurte ettevalmistuste puhul üldse edu mõõdetakse? Kas sa tunned survet, et peale juba saavutatud edu peab nüüd olema mitte lihtsalt edukas, vaid lausa uskumatult edukas?

Ma pean ütlema, et kirjastajana töötamisest hoolimata ma pole kunagi näinud, et kellegi esikraamatut nii palju ja nii suures tiraažis avaldatakse. Mul on olnud kohutavalt õnne ja ma ei oska seda enam mõõtkavasse panna. Kõigil turgudel on omad ootused: USA ja Suurbritannia turgu ma tunnen ja seal ma oskan enda edu millegagi võrrelda. Plaanitud tiraažid on tavalisega võrreldes väga palju suuremad. Aga ma ei saa eeldada, et see müüb kindlasti sama palju kui “50 halli varjundit” või “Kadunud”, need olid fenomenaalsed sündmused. Loomulikult ma tahan, et raamatul läheks hästi üle maailma. Brasiilias, Hiinas, Austraalia või Eestis. Kui teistel on minusse nii palju usku olnud, siis loodetavasti läheb ka tõlgetel hästi.

Kuidas see viimane ilmumiseelne aeg sinu jaoks välja näeb?

Väga kiire! Panin äsja kirjastajana oma ameti maha ja keskendun ainult kirjutamisele. Kogu 2018 on plaanitud raamatu tutvustamisele eri riikides ja plaanin ka kevadel Eestisse jõuda. Samal ajal kirjutan oma teist raamatut, mis toimub San Franciscos. Aga peale selle kõige kavatsen ma endale koera võtta – prantsuse buldogi!

A.J. Finn “Naine aknal” tutvustus:

Raamatu peategelane on agorafoobiat põdev endine psühholoog Anna Fox, kes lahkub koduseinte vahelt harva. Suurema osa päevast saadab ta mööda internetipoest tellitud veini juues, vanu filme vaadates ja naabrite elu jälgides. Ühel päeval märkab ta naabermaja aknast midagi sellist, mis senise elu pea peale pöörab.

Allikas: ERR kultuuriportaal