Kui su ümber ja su sees on nii palju halli ja udust nagu seda meie sügistalves võib olla, siis üks selge särav lumine hommik võib mõjuda kui puhastus. Sel hommikul ärgates oli valgus toas teine kui tavaliselt, lükkasin kardinad eest, aknad valla ja helesinine taevas tervitas mind. Helgus! Tõmbasin kiirelt dressipüksid jalga, jope selga, mütsilotu pähe, saapad jalga ja ruttasin õue, et igat viivu püüda.

Sätendav lumi, valges rüüs puud, mu kodu ümbrus nii unenäoliselt kena. Käisin läbi oma tavapärased teerajad, nautides seda imelisust nii põllul kui pargis, mis mu maja kõrval. Siinsamas vana pärn, mis kunagi olnud mesipuu, jätsin kiige talveks rippuma, mälestusena suvest.

Ja õigeusu kiriku varemed, kus kunagi oma täies hilguses asus Tuhalaane Jumalaema Uinumise kirik. Lumi on ehtinud kõik uueks, valgeks. Päike heidab kõigele kuldset valgust, kõik see hall ja pori on kaetud. Ja tusameel kadunud.

Siinkohal sobiks tsiteerida kaunist lõiku Tõnu Õnnepalu “Paradiisi” romaanist:

“…ainult selle läbi, et me mäletame mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me võime helde ja kirka ja kerge  isegi siinsamas ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu kohast üle ja mis seal teisel pool sind ootab…”

Hingasin tol hommikul sügavalt ja tänulikult seda heldust ja kirkust endasse.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)