Rahvusvaheline Eesti jazzpianist ja helilooja Kristjan Randalu intervjuus Hedvig Hansonile: “Looming koosneb ainult mingil määral seletamatust inspiratsioonist ja mõttevälgatusest. Selle töötlemine ja viimistlemine on vägagi käsitöö, mis vajab rutiini.”

Kristjan, Sinu CV on aukartustäratav. Õpingud välismaa kõrgetes muusikakoolides, musitseerimised koos maailma suurnimedega, Su kodulehelt saab teada, et Sa jätkuvalt esined Euroopas nii soolopianistina kui kaasmuusikuna, kuigi elad nüüdseks juba kuuendat aastat Eestis. Kas on keeruline elada ääremaal, kus lennuliikluski harv ja olla samas maailma mastaabis kontsertmuusik?

Praktiliselt tähendab see ühe ümberistumise lisandumist. Kunagi võrdlesime Pariisis elava kolleegiga, kellel siis lõpuks kohalejõudmisega rohkem aega kulub. Kuna Tallinna lennujaam on praktiliselt linnas ja ka meetrid lennukini on ülevaatlikud, siis saab väga minimaalse ajavaruga arvestada. Pariisi võrdluse põhiselt olin ma sama ajaga, mida seal varuda tuli, juba Frankfurtis.

Küsimus on pigem sisuline – elada aktiivse muusikuna metropolidest eemal eeldab enda teadlikku kursis ja vormis hoidmist. Keskkond mõjutab niikuinii ja mõttetu on võrrelda näiteks Tallinnat New Yorgiga, mõeldes elutempole ja pakutavate kontsertide tihedusele.

Mis siiski on Eestis need momendid, mis muudavad just Eesti Sinu ja Su pere jaoks elamisväärseks? Öeldakse, et distantsilt vaadatuna näeme asju objektiivsemalt, kuidas paistis Sulle Eesti enne kui elasid välismaal, kuidas nüüd, mis on muutunud?

Olen enamuse oma elust Eestist eemal viibinud ja siin olemine on minu jaoks väga teadlik otsus. Seega ei ole mul mingit põhjust niisama pidevalt süsteemi, poliitikat ja kõike argist kritiseerida, nagu väga paljudel kombeks. See ei ole probleemide eitamine, lihtsalt praktiline võrdlusmoment, et sarnased küsimused on kõikjal olemas, veidi erinevate variatsioonidega.

Kuna mu abikaasa elas samuti mitmed aastad võõrsil, siis on meil sarnane põhimõtteline optimism, mis Eestit kui koduriiki puudutab.

Ma hindan väga lühikesi vahemaid, nii otseselt kui ka mõtteliselt. Linnas saan jalgsi hakkama, autoga saab vajadusel mõne tunniga ühest riigi otsast teise. Kui on mingi plaan ja mõte, siis jõuab sisuliselt kohe otsustavate inimesteni.

Mida rohkem aega edasi, seda enam torkavad ka siin minu jaoks juba heaoluriigi probleemid silma. Inimestel on aega ja energiat millegi sisuliselt tühja-tähja pärast puid-maid jagada. Võrreldes mõne teise ühiskonnaga, mida on juba aastakümneid vabalt ülesehitatud, tajun ma Eestit pigem ameerikalikuna. Pean silmas just materiaalset karmust ja põhiargumendina kõige mõõtmist rahanumbriga.

Mida andis Sulle koostöö maailmakuulsa Tuneesia muusiku Dhafer Youssefiga, kas see on nüüdseks lõppenud? Kuigi muusika on internatsionaalne keel, on Dhaferi muusika tulvil araabia muusika mõjusid. Kuidas üks eesti verd muusik, kes kasvanud peres, kus austatakse peamiselt Euroopa klassikalist muusikat, sellesse maailma sobitus? Kas Sinus tekkis ka konflikte või vastuolusid? Kas said selles koosluses end sajaprotsendiliselt iseendana teostada?

Koostöö Dhaferiga oli viis aastat minu tegevuse prioriteet. Olla pikematel tuuridel, tõeliselt suurtel lavadel, säilitada muusikuna sisuline vorm ka läbivalt reisil olles, kogeda ühe kollektiivi praktilist ja sisulist juhtimist – need olid kõik hindamatud kogemused.

Ansambel oli läbivalt väga rahvusvaheline ja see polnud juhuslik, eks ta otsiski kontrastide sünergiat ja mitte tüüpilist araabia helikeelt. Üks põhiline element Dhaferi muusikas on pikad ja ebaregulaarsed rütmilised vormid, mis siis omaette ostinato -vormi moodustavad. See haakus ka minu senise mõttemaailmaga, kuigi enda traditsioonidega pole sellel meie mõlema puhul midagi pistmist – pigem heas mõttes kiiksude kokkusattumus. Just klassikalise muusika kõlaesteetika ja harmooniline maailm haakus tema lauluga väga hästi. Kuna selles muusikas algselt harmoonilist liikumist pigem pole – on lihtsalt kindel tonaalsus – siis andis see mulle palju kujundamisvõimalusi ja head väljakutset.

Sajaprotsendiliselt saab ennast ainult iseenda tekitatud kontekstis teostada. Kogesin ikka olukordi, kus pidin sobituma ja hetkes parima võimaliku lahenduse leidma.

Dhaferil ilmus äsja uus plaat uue koosseisuga, seega pole meie koostöö hetkel aktiivne.

Samas tundub, et Sa tihtipeale validki oma koostööpartneriteks Sinust just erinevaid muusikuid. Kui Sa ise oled vähemalt väliselt reserveeritud ja alati veatu, mees “comme il faut “, siis Sinu kõrval on olnud üliemotsionaaalsed muusikud ja pigem tundeinimesed – Siiri Sisask, Vaiko Eplik, Bodek Janke…kas lahkhelides võivad moodustada kokkukõlad? Kas isiksustevahelised erinevused võivad muusikas toimida? Aga lava taga?

Ma olen ise ka nende erinevate koostööpartnerite pigem kontrastsetele isiksustele mõelnud, kui nüüd iseendaga võrdlema hakata. Need pole olnud teadlikud valikud lähtudes vastandlikkusest, algne impulss on ikka muusika olnud.  Pigem tagantjärgi on nagu mingi muster selgunud. Ideaalis on need olnud olukorrad, kus 1 + 1 = 3. Selle millegi saavutamine, mida sõnadega raske määratleda, see vajab võimalikult palju tahke kogu tervikust ja positiivset sünergiat. Lava taga on juba teine teema. Siis on kõik jälle lihtsalt inimesed igasuguste omapäradega.

Ma ei saa eitada oma päritolu – see on vahetult seotud lapsepõlve ja kodutundega.

Selle teadlikkus jällegi mõjutab otseselt kõike loomingut. Kuidas väljendada seda, kes sa sisimas oled, mitte pürgida mingi hetke ideaali matkimise suunas.

Publik tuleb kohale ja aplodeerib ikka tormiliselt tuntud ja tunnustatud muusikute esinemisele. Kas oled ise tundnud vahel, et tegelikkuses ei väljenda publiku aplaus täit tõde. Et teinekord tead ise paremini, kuidas tegelikult läks? Kui palju Sa sõltud publiku heakskiidust? Kas sellega on võimalik end ka ära petta?

Mõnikord paneb küll mõtlema, kui palju võib mingi väike impulss väljastpoolt sisulist seisundit muuta. Eks see ole arengu tasandi ja küpsuse küsimus, kui palju ennast sellest mõjutada lasta. Tuntud ja tunnustatud ei tähenda tingimata sisulist põhjendatust. Samas ei tohi aplausi siirust alahinnata. Enda hinnang oma teostusele on muidugi puhtalt subjektiivne ja publikul pole aimugi sellest mõõdupuust, millega iseennast võrrelda.

Maailma hetke üks kuulsamaid heliloojaid on eestlane – Arvo Pärt. Oled Sa mõelnud, mida on vaja selliseks suureduks – on see ainult muusika geniaalsus? Õnn? Tutvused? Promo? Mis on Sinu eesmärgid jazzmuusikuna, milliseid võimalusi Sa ses suhtes taolise muusikaga näed?

Iga eduka mehe taga olevat tugev naine, ega siis ka muusikavaldkond siin erand pole.

Alguses ja lõpus on ikkagi sisu geniaalsus, aga seal vahepeal on nii mitu faktorit, millest asjade käik sõltuda võib. Õnne definitsioon olevat see, kui oskus kohtub võimalusega. Seega peab valmis olema olukordadeks, mida kunagi soovina sõnastatud on. New Yorgi aegadest meenub üks trummar, kes oli päris mitme tuntud muusiku repertuaari endale detailselt selgeks harjutanud. Kui see kõne siis üks päev tuleb – tema on valmis (ja neid tuli).

Muusikud panustavad enamasti kogu energia sisusse, heal juhul tehakse heale asjale siis ka veidi promo. Sisu ja reklaami vahekorrale mõeldes meenub mulle ikka Coca-Cola – kui palju on see pudel või purk selle vedelikuga tegelikult väärt ja kui palju panustatakse kogu asja promosse.

Esitan endale ikka ja jälle väga põhimõttelisi küsimusi, mis puudutavad enda tegevust ja eesmärke. Siiamaani olen korduvalt selleni jõudnud, et tegelen just sellega, millega hetkel vaja tegeleda ja ka väliste tingimuste pealiskaudne muutmine ei muudaks seda seisukohta. Vajan tegevust selles väljas, mis mind jäägitult köidab. See on eelduseks, et mingigi positiivse sõnumi osa teisteni jõuaks.

Sa mängid endiselt ka klassikat ja esitad seda peamiselt koos oma pereliikmetega. Detsembris on Eestis tulemas kontsert, kus osaled koos isa Kalle ja õe Liisaga. Te elate kõik erinevates riikides – kui tihti te kohtute ja koos musitseerite? Kas sellisel juhul on muusikaline juht isa või olete demokraatlikud?

Ainult klassikalise repertuaari interpreedina esinen ma pigem harva. Detsembriks olen kirjutanud teose Liisale, Kallele ja Tallinna Kammerorkestrile, ma ise ei mängi. Perega kohtume ikka regulaarselt, olen ise piisavalt tihti Saksamaal ja vanemad on ka palju Eestis. Professionaalsel tasandil kehtib küll heas mõttes demokraatia – kellel midagi konstruktiivset lisada on, see seda ka ütleb.

Suudad esinemiste kõrvalt ka õpetada Muusikaakadeemias, oled olnud tegev Eesti Jazziliidu juhatuses ja praegu Kultuurkapitali sihtkapitali nõukogu liige. Lisaks sellele on Sul kanda eriti vastutusrikas roll – olla kahe väikese lapse isa. Kuidas ja kas on võimalik ühendada loominguga tegelemist, mis nõuab süvenemist ja muusiku puhul eraldatust, vaikust, ning kõiki argiseid kohustusi?

Nende erinevate rollide täitmine eeldab väga täpset aja planeerimist ja distsipliini. Iga tegevus vajab oma aega ja ruumi keskendumiseks.

Looming koosneb ainult mingil määral seletamatust inspiratsioonist ja mõttevälgatusest. Selle töötlemine ja viimistlemine on vägagi käsitöö, mis vajab rutiini.

Oled kirglik jooksja. Kuidas jooksmine Su elurütmi tuli, muusikud on ju tihtipeale ebasportlikud – on see tasakaalustamine, kuidas see Sulle mõjub?

Kunagi keskkooli ajal tekkis mingi fitnessi-laine. Sai regulaarselt jõusaalis käidud ja mõned muusikutest sõbrad arendasid päris tõsiseid kulturisti ambitsioone. Ülikooli alguses rentisin tuba ühe hea sõbra juures, kes juba aastakümneid jooksis (ja sellele lisaks väga hästi taimselt kokkas). Tema tööpäev algas varakult, seega oli hommikune jooks ikka veel hämaras metsas. See harjumus jäi positiivselt külge ja on peagi 20 aastat kestnud. Olen heas mõttes jooksmisest sõltuvuses. Peale paari päeva pausi tunnen, kuidas keha seda liikumist nõuab. Midagi muud peale mõne riideeseme ja korralike jalanõude pole vaja, seega väga sobilik sport ka ainult käsipagasiga reisides; ja kõikjal teostatav.

Tagasi vaadates – millega oled ise oma tegevustest, teostest rohkem rahul? Edasi vaadates – millised vaimustavad (koos)tööd, esinemised Sind lähiajal ees ootavad?

Korduvalt meenuvad need hetked, kui ma muusikat luues teadlikult lihtsalt oma sisemist kõrva usaldasin ja esialgu igasuguse analüütilise filtri kõrvale jätsin. Aastate möödudes on just need lood kuidagi püsima jäänud ja kõnetavad endiselt.

Mängisime uuemat muusikat uue trioga viimati koos bassist Mats Eilertseni ja trummar Markku Ounaskariga.

Seekord liitub meiega Ben Monder kitarril ja seda kohtumist ootan ma põnevusega (31.10. ja 1.11. klubis Philly Joe’s).

Tuleval Jazzkaarel esitlen uut kava „Limes Occidentalis“ koos kitarrist Nguyen Le’ga. Koos löökpilimängija Bodek Janke’ga  on meil uus (väänatud-arranžeeritud) standardite kava töös. Samuti kontserdid saksofonist Trygve Seim’i kvartetiga, millega juba paar aastat tagasi seni ilmumata materjali Oslos salvestasime.

Kas tehniliselt täiuslikul pianistil nagu Sina on ka kuhugi edasi püüelda? Kas pigem veel parema tehnilise vormi  poole või on teisi tasandeid, milleni jõuda tahaksid? 

Tehniliselt vormis olemine on igapäevane väljakutse. Olen just viimasel ajal teadlikult oma harjutuste rutiini muutmise ja varieerimisega tegelenud. See pole aga eesmärk omaette, pigem tõkete eemaldamine. Tahan olla veendunud igas noodis, mida tekitan.