Natuke majanduslikku konteksti

Ega keskmise inimese elu Venemaal kõige kergem ole. Hoolimata sellest, et palganumbrid statistiliselt isegi kasvavad, reaalsed sissetulekud vähenevad. Kümnendik tööl käivatest Venemaa elanikest saab palka vähem, kui seda on elamismiinimumiks ette nähtud 10 678 rubla. Kui võtta aga arvesse ka palgasaajate kohustused laste ees, siis umbes 25 protsenti Venemaa tööl käivast elanikkonnast elab alla vaesuspiiri. Sealjuures väidavad majanduseksperdid, et 70 protsenti Venemaa elanikkonnast elab n-ö ellujäämisrežiimil ehk raha jätkub vaid esmaste vajaduste – toit, hädavajalikud rõivad, elamiskulud – katmiseks. Lisame siia uudised palkade jätkuvast mittemaksmisest või nende vähendamisest vaesemates provintsides. Alates 2014. aastast avaldatavaid regulaarseid teateid pankade tegevuslitsentside peatamisest jõuab tänapäeval jälgida vist ainult selle valdkonna analüütik. Pensionärid, paljude analüütikute arvates Putini režiimi üks vankumatumaid alustalasid, näevad näguripäevi. Majandusarengu ministeeriumi ametlike kalkulatsioonide alusel ei ole Venemaal kahel lähimal aastakümnel oodata reaalset pensionitõusu.

Elu ei ole Venemaal mitte ainult raskemaks läinud, vaid ka elukvaliteet on tuntavalt langenud.

Väljaspool Venemaad on väga vähe tähelepanu leidnud teated äpardustest n-ö importaseainega. Kui 2014. aasta suvel kehtestati Venemaal „vaenulike” riikide toiduainetele embargo, siis selle otsene tulemus oli toiduainete hinna tõus ja kvaliteedi langus. Venemaal pole saladus, et suur osa piima- ja kondiitritoodetest on võltsitud ja mitmete komponentide asendajana on kasutatud palmiõli. Alarmi hakkas lööma isegi Vene meedia ja juba 2015. aastal. 2015. aastal tuvastas põllumajandustoodete kvaliteedi järele valvav Rosselhoznadzor, et 80% Venemaal müüdavast juustust on võltsing. 2016. aastal kasvas palmiõli sissevedu Venemaale eelmise aastaga võrreldes rekordiliselt 59%. Pärast seda palmiõli impordikasv küll aeglustus, on aga stabiilselt 10–12 protsendi juures. Kiidulaulul, mida uutele Vene toodetele laulavad nii kodu- kui ka välismaised kirjutajad, on mõru kõrvalmaitse: kvaliteetseid ja uusi toiduaineid on Vene tootjad muidugi turule toonud, ent nende hind on enamikule inimestest ikkagi kättesaamatult kõrge.

Regionaaluurijate andmetel on majanduslangus eriti tuntav Moskvast kaugemale jäävates provintsides, nagu Hakassia, Kabardi-Balkaaria või Astrahan. Venemaa ühe parima regionaalmajanduse tundja Natalja Zubarevitši arvates läheb olukord aga pigem hullemaks, sest subsiidiumid riigikassast hakkavad veel rohkem kokku kuivama. Muidugi on võimalik leida ka eriti dramaatilisi näiteid venemaalaste elujärjest – olgu näiteks pensionär Ivanovo oblastist, kes sai pooleaastase tingimisi karistuse, kuna varastas naabrilt leiba ja teed. Pensionist ei jätkunud, elukaaslasele pole aga üle poole aasta palka makstud. Nagu teatab kohalik infokanal, on naabritelt toidu varastamise eest kohtu alla sattumist selles oblastis ette tulnud veel paaril korral.

Miks nad siis ei mässa?

Seda üllatavam on see, et suuri mullistusi Venemaa elus pole eriti olnud. 2017. aasta märtsiprotestid, nn koolilaste mäss, oli väga ulatuslik ning ka suhteliselt muljetavaldava osavõtuga – kuni 150 000 inimest –, ent mingeid eriti revolutsioonilisi muutusi see esile ei kutsunud.

Protestide olemuse üle käib siiamaani vaidlus, ent paradoksaalsel kombel teab suur osa Venemaa elanikest neist vähe, sest meedia vaikis sündmuse suures osas maha. Kuidagi vaikselt ja tähelepandamatult lõppes era-kaugsõiduautojuhtide streik selle aasta kevadel ning Kubani farmerite Moskvasse sõitnud protestikaravan möödunud aasta sügisel oli tegelikult protest riikliku toetuspoliitika, aga mitte süsteemi vastu. Iseenesest on Venemaal protestiaktsioone päris palju, vähemalt üks päevas. 2015. aastal loendati näiteks 409 protesti.

Iseärasus on aga selles, et need protestid on majandusliku iseloomuga – protestitakse saamata palkade, suletavate polikliinikute, tegemata remondi ja muude sarnaste olmeliste põhjuste pärast.

Kui otsida Youtube’ist, siis on seal võimalik leida massiliselt videopöördumisi. Tavaline stsenaarium näeb välja nii, et kaamera ees seisab rahvasumm ning keegi selle hulgast kannab oma mure ette. Nii sotsiaalsete protestide kui ka kollektiivsete pöördumiste peamine adressaat on president Vladimir Putin.

Mõningaid põhjusi

Siit võibki alustada arutelu selle üle, miks Venemaal ei mässata. Esimene põhjus olekski hea tsaari kuvand, mis on omistatud presidendile. Kui vaadata kasvõi mõnda videopöördumist presidendi poole, siis on selge, et jutt on üldjuhul sama – „Kallis Vladimir Vladimirovitš, päästke meid kohalike ametnike omavoli eest! Nad ei täida Teie käske (tõsta pensione, anda krediite jne). Arusaam, et president ei tea, mis toimub regioonides, ja kui teada saab, siis on suuteline kõik probleemid lahendama, on Putinile loodud ennekõike iga-aastaste pressikonverentside ja rahvaga suhtlemise teleülekannete kaudu. Nendel üritustel, mis iga aastaga järjest pikemaks venivad, lahendabki president tavaliselt mõningaid jooksvaid probleeme – kingib vaesele pensionärile korteri või siis määrab vähihaigele neiule toetusraha.

Pole saladus, et Venemaa president on ka tegelikult isik, kes üritab kõike riigis toimuvat kuni pisiasjani oma kontrolli all hoida. Eri aegadel on ta tegelenud tatra- ja kartulihinnaga, kohaliku tuletõrje probleemidega, teinud hädasolijatele erinevaid kingitusi ning demonstratiivselt karistanud ülekäte läinud eri astme juhte alates kuberneridest kuni ministriteni välja. Kõik need edulood on meedia poolt üle võimendatud ja sellega on loodud Putinile kõikvõimsa isiku kuvand.

Teine ja väga oluline aspekt on, et meedia on suutnud anda ka Lääne sanktsioonidele väga konkreetse tõlgenduse: sanktsioonide eesmärk on hävitada Venemaa ja eemaldada võimult armastatud president.

Et riigimeedial on Venemaal peaaegu piiramatu infomonopol, siis Lääne poliitikute seletused – sanktsioonid on kohandatud niimoodi, et nad minimaalselt kahjustaks tavainimest – sellesama tavainimeseni ei jõua või ei veena teda. Alates 2014. aasta märtsikuust – tegelikult aga alates Maidani protestidest 2013. aasta lõpus – on Venemaal nii poliitikute kui ka publitsistide sõnavõttudes ning ka meediakajastuse teel loodud sissepiiratud kindluse atmosfäär. Iga suvalist sündmust annab alati tõlgendada kui katset Venemaad hävitada. Kui pinge kipub langema, siis luuakse uus pingeallikas: hea näide sellest on Putini oktoobri lõpus tehtud avaldus, et Lääne eriteenistused koguvad Venemaal „etnilist biomaterjali” eesmärgiga luua bioloogiline relv riigi multietnilise elanikkonna hävitamiseks.

Rahvale on korduvalt sisendatud, et isegi kui elu on raske, tuleb isamaa säilimise nimel kannatada.

Seega on kannatuste põhjustajad – kohalikud korrumpeerunud juhid või Lääs – edukalt identifitseeritud ja frustratsioon nendele suunatud.

Peale ideoloogiliste põhjuste on rahva suhtelisel apaatial ka teisi põhjusi.

Esiteks on – seda on rõhutanud kasvõi Natalja Zubarevitš – majanduslangus olnud sujuv, enamikul inimestel on olnud piisavalt aega sellega harjuda. Huvitava avaldusega tuli hiljuti välja venekeelne BBC – võrreldes toiduainete embargo eelseid poetšekke praegustega arvutasid ajakirjanikud välja, et keskmine hinnatõus on viimase kolme aasta jooksul olnud 69 protsenti. Samas artiklis on aga juttu, et tavainimene nii suurt tõusu ei tunneta. See on täiesti tõsi, Venemaal inimestega suheldes on enamlevinud väide, et hinnad on viimase kolme aasta jooksul tõusnud kõige enam 30–40 protsenti. Esmane hinnatõusušokk, mis jääb 2014. aasta lõppu ja 2015. aasta algusse, on edukalt läbi ja seda ei taheta enam meenutada.

Võib väita, et Venemaal käies võib isegi mõõdukat optimismi täheldada. Selle aluseks on meedia vahendatud edulood muinasjutulistest arengutest põllumajanduses, mis sanktsioonide tõttu on nüüd pideval kasvurežiimil.

Teine põhjus on aga elukeskkonna teistmoodi muutumine. Tüüpiline strateegia kriisiaegse majanduslanguse leevendamiseks ning töökohtade loomiseks on läbi aegade olnud riigi sponsoreeritud ehitus- ja infrastruktuuriprojektid. Tõsi on see, et mitmetes Venemaa linnades, kus mul on olnud võimalust viimase kolme aasta jooksul viibida (Sahhalinist Ivangorodini), ehitatakse ja kui mitte midagi muud, siis vähemalt uusi kirikuid. Seega on miljonite inimeste elukeskkond muutunud vähemalt visuaalselt paremaks. Riik või siis regioonid on käivitanud ka piiratud hulga krediidi- või abirahade programme, mis võimaldavad näiteks noorte spetsialistide peredel soodustingimustel eluaset soetada. Siia juurde peab lisama, et Venemaal on peaaegu olematu tööpuudus. Lihttöölisi otsivaid kuulutusi võib leida peaaegu iga natukenegi suurema linna iga teise-kolmanda poe aknal. Mul on kahtlus, et tööpuudust hoitakse Venemaal kas just tsentraliseeritult, aga kindlasti mitme regiooni tasandil kunstlikult madalana. Nii on mulle mitmest regioonist teada juhtumeid, kus õpetajate või riigitöötajate palku vähendatakse samal ajal, kui tööle võetakse uusi inimesi.

Optimismi hoiavad üleval ka riiklikul toel korraldatud festivalid, kultuuriüritused või kasvõi ilusasti valgustatud talvised uisuplatsid kesklinnades.

Mitte kõik need üritused ei ole ideoloogilise kallakuga, seega võib väita, et Venemaal eksisteerib teatud normaalsuse atmosfäär. Meedia pritsib sellesse atmosfääri regulaarselt teatud eufoorilist uhkust oma riigi saavutuste üle, riigi, kes on vaatamata vastasseisule Läänega suuteline võitma jäähokikarikaid, asutama moodsaid tehaseid või siis valmistama sellist juustu, mis on kvaliteedilt sarnane parimate Prantsuse gurmeetoodetega. Et enamik inimesi ei näe reaalselt ei esimest, teist ega kolmandat, pole suur takistus. Vene sotsioloogid on täheldanud kollektiivse maailmapildi progresseeruvat lihtsustumist. Küsitlused näitavad, et mõeldakse järjest mustvalgemates kategooriates, kusjuures riigi poliitilised edusammud seljatavad suurelt majanduse.

Minnes veelkord tagasi Natalja Zubarevitši juurde, siis on ta mitmetes sõnavõttudes väitnud, et koordineeritud ülevenemaalise protestiliikumise teket takistab ka regioonide ning nende probleemide erinevus.

Keskmine palk Venemaa regioonide vahel erineb enam kui neli korda: kõige kõrgem keskmine palk on 2017. aasta arvestuses Tšukotkal (92 452 rubla ehk umbes 1400 eurot) ja kõige madalam Dagestanis (19 633 rubla ehk umbes 290 eurot). Peale selle erinevad regioonid keskkonnaprobleemide, etnilise koosseisu tõttu tekkinud pingete, infrastruktuuri seisukorra ja kasvõi kliima poolest. Võib kindlalt väita, et Dagestani elaniku probleemid erinevad suuresti Murmanski regiooni elanikule peavalu tekitavatest hädadest ja kummagi jaoks jäävad võõraks vladivostoklase mured.

Lõpetuseks võib väita, et võidujooksu televiisori ja külmkapi vahel on vähemalt tänasega võitnud televiisor – Venemaa elanikkond on koondunud ennast kaitsma välisvaenlase eest. Samas pole mingit põhjust uskuda, et ulatuslikud rahutused ja revolutsioonilised pöörded vähemalt Venemaa naabritele midagi head kaasa tooks.

Allikas: Diplomaatia