Kas nii lõpebki Angela Merkeli ajastu Saksamaa ja Euroopa poliitikas? Pauk tuli sealt, kust keegi seda oodata ei osanud. Juba näis, et Euroopa on saanud üle Brexiti referendumiga kaasnenud segadusest, aga Saksamaal lahvatanud sisepoliitiline kriis võib mõjuda Euroopale lühiajaliselt isegi rusuvamalt kui Brexit.
Eelmisel nädalal Berliinis Kantsleramti avarasse vestibüüli astudes märkasin, et suursuguse maja kõrged ja laiad koridorid olid inimtühjad. Kantsler Merkeli välisnõuniku asetäitja, kellega kohtusin, tunnistas, et õhus on ootusärevust – kas ja millal saab Saksamaa endale uue valitsuse. Täna on selge, et mitte niipea.
24. septembril toimunud parlamendivalimised andsid Angela Merkeli juhitud paremtsentristidele küll võidu, kuid oodatust väiksema eduga. Kuna kaotuses pettunud sotsid kuulutasid kohe opositsiooni minekust, jäi Merkelil enamusvalitsuse moodustamiseks üle vaid nn Jamaika koalitsioon koos roheliste ja vabade demokraatidega (FDP). Jamaika nimetus tuleneb kolme erakonna tunnusvärvidest – must, roheline ja kollane, mis on ka Jamaika lipuvärvideks.
Sellist kolmikliitu pole Saksamaal kunagi olnud. Oli juba ette teada, et kõnelused saavad olema keerulised, sest tegemist on väga erinevate vaadetega erakondadega. Ometi usuti, et Merkel suudab leida kesktee ning ka erakonnad seavad Saksamaa huvid kõrgemale. Seda ei juhtunud ja eelsondeerimine lõppes dramaatilise fiaskoga.
Eeldatult kujunes kõige kõrbelõhnalisemaks immigratsiooniteema (nii sisserände lagi kui perede taasühendamise küsimus), aga ka keskkonda puudutavad küsimused (eriti söe baasil töötavad elektrijaamad). Roheliste ja vabade demokraatide positsioonide erinevus viis selleni, et FDP liider Lindner tõusis esimesena kõneluste laua tagant püsti ja lahkus. “Parem on mitte valitseda, kui valitseda halvasti,” ütles Lindner läbi sotsiaalmeedia.
Lindneril tagus muidugi kõrvade vahel teadmine, kuidas FDP 8 aastat tagasi Merkeli väiksema kaaslasena kompromissidele minnes hiljem üldse parlamendist välja jäi. Nüüd Bundestagi tagasi võideldes välistati ette kehv kompromiss, kuid oma erakonna huvisid kõrgemale seades lasti alla kogu Saksamaa huvid.
Keerulises seisus on olnud ka Merkeli liitlane CSU. Valimised näitasid, et nende toetus on ajaloolises madalseisus. Samas seisavad Baierimaal, mida CSU on jagamatult valitsenud aastakümneid, järgmisel aastal ees liidumaa valimised. Ka neid on häirinud Merkeli liiga liberaalne immigratsioonipoliitika, mistõttu kõnelustel seisis CSU karmima hoiaku eest.
Merkel on seega praegu väga raskes olukorras ja see poliitiline köietants võib jääda talle tõepoolest viimaseks jääda. Vähemusvalitsus võiks teoreetiliselt võimalik olla, kuid vähemalt esialgu on Merkel selle ise välistanud. Ka valimistel lüüa saanud sotsid ei näi soovivat Merkelit päästa, kuigi uued valimised ei pruugi neile paremat tulemust tuua. Paljugi sõltub nüüd liidupresident Frank-Walter Steinmeieri (endine sotside liider) hoiakust. Uute valimiste esilekutsumiseks peab ta aga leidma kantslerikandidaadi, kes Bundestagis läbi kukub. Ka see pole lihtne ülesanne.
Seetõttu ei muutu järgmistel kuudel Saksamaal midagi. Merkeli positsioon on täna nõrgem kui kunagi varem ja avalik arvamus kaldub teda juba pensionile saatma. Ta küll rahustab, et juhib Saksamaa läbi keeruliste nädalate, kuid on ilmne, et Euroopa tugevaimat majandust ning liiderriiki ootab ees suur sisepoliitiline muutus. Mõned analüütikud arvavad koguni, et mingigi selgus võib tulla alles järgmise aasta sügiseks.
Sisepoliitiline kriis, mida pole Saksamaal kogetud aastakümneid, on halb uudis kogu Euroopale.
Juba oodati, et Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Macroni töötav keemia võiksid anda uue hea hoo Euroopa Liidule. Merkel hoiab küll eelolevatel nädalatel Saksamaa tüüri, kuid Euroopa jaoks oluliste küsimuste üle arutlemine ja otsustamine võib segaduse tõttu Saksamaal edasi nihkuda.
Ka on võimalik, et Merkeli positsiooni nõrgenemine võib Berliini senist liidrirolli Euroopa Liidus hajutada või võivad juhtohjad koguni ümber nihkuda Pariisi. Macroni roll kogu Euroopa mastaabis seega üksnes tugevneb.
Eestile on oluline, et Saksamaa kurss rahvusvahelises poliitikas ei muutuks. Fiaskoga lõppenud kõnelused seda veel ei ohusta. Samas pole teada, milline saab olema näiteks Venemaa poolt soositud AfD (Alternative für Deutschland) saak võimalikel uutel valimistel. Kahjuks on selge, et ühtegi kerget lahendust Saksamaale lähiajal ei paista.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
