Holy shit! The … holy shit. “Reketiga tüdruk #kaiakanepi teekond Ameerika mägedel” autorid Kalle koos Heleniga on muidugi hoogsalt ja haaravalt kirjutanud. Aga lugu ise on väga-väga õpetlik, südamlik ja oluline nii peategelase enda kui veel rohkem elu ja spordi ja mille iganes mõistmiseks. Absoluutselt kohustuslik lugemine igale psühholoogile. Treenerile. Tippu pürgija toetajale. Või ka fännidele.
Tegelikult kasulik kellele iganes, sest mõned kesksed teemad on üsna universaalsed: stress, depressioon, söömishäired, iseenda vihkamine, lootusetus, palju valu ja pettumusi ning meeletu üksindus, sellega hakkama saamine jpm. Spordiajakirjanikele mõistagi ka soovituslik lugemine. Aga eks see leheveergude täitmine algab ikkagi inimeseks olemisest ja kasvamise soovist ja ma ei usu ealeski, et vaatamata ametinimetusele see alati õnnestub. Ja ohh kui tore, kui me oleks nii targad enne kui tagantjärele.
Usun, et ainuüksi selle pea 500 lk läbilugemisest saab midagi ette õppida küll.
Tulevane tipp-sportlane esmajoones seda, mida tähendab täielik pühendumine, rutiini talumine, tehtava töö mõtestamine. Kui sa aru ei saa, miks sa mingit liigutust pead tegema tunde, et mitte öelda kuid, siis võib-olla ei tasugi pingutamist, oled ilmselt juba valinud keskpärasuse. Teisalt kindlasti tõdemus sellest, kui hõre on tipus õhk ja kui üksi sa tegelikult oled. Glamuur, kisa-kära, viled-fanfaarid … on butafooria. See ahastus, mis raamatust vastu vaatab on ilmselt kõige šokeerivam. Ja see ei ole päris kindlasti ainult sellele loole iseloomulik.
Lisaks teadmine, kui oluline on asjadest, mis ei sobi, rääkida kohe, enne kui suur jama on käes.
Me peame alati rääkima. Mitterääkimine on valestimõistmise, kannatuste ema. Aga elu mõte ei ole kannatamine, vaid elamine. Täiel rinnal elamine, pühendumine, oma tehtava nautimine, rõõm.
See teeb Kaia loo muidugi selliseks tagantjärele tarkuseks küllap nii talle endale, kui tema lähedastele. Aga teeb selle ka inimlikkuse õppetunniks, ja see omakorda teebki selle loo väga suureks. See ei ole lugu skandaalidest, ega ammugi mitte kättemaksust, vaid lihtne, aus ja siiras lugu sisemiselt väga haprast tüdrukust, kes saab lõpuks hakkama.
Igatahes minule oli see väga emotsionaalne lugemine. Mulle on enamus inimesi teada-tuntud, lood ise varasemast teada, paljud mängud ja viidatud artiklid nähtud-loetud jne. Olen lihtsalt oma lapsepõlve veetnud tenniseväljakute ääres uudistades ja ise trennis kõksides, lisaks perekondlikel põhjustel olnud selle maailmaga üsna otseselt palju aastaid seotud ja muidugi ma väga armastan tennist. Umbes 5-6-aastasena veetles mind toonase ühe ilusama tennisekaunitari outfit, see oli argument, ja veel need imeilusad seelikud. Hiljem veenis ilmselt kogu selle mängu traagika. Tennis on ülimalt intelligentne spordiala ning head kombed ja emotsionaalne tarkus lihtsalt paeluvad mind rohkem kui testosteroon ja musklid. Maitse on selline.
Soovitan kindlasti lugeda. Ei ole kerge materjal. Ei ole ka ehk nii skandaalne kui ülevaadetest võib ekslikult mulje jääda ja see polegi vast eesmärk. Lihtsalt asjade hind, valikute hind tipp-spordis asetub skaalale, mida enamus omast peast välja ei mõtle. Seepärast lugegegi.
