Mis jääb näitlejast? Mis jääb siis, kui ta on lõpetanud stseeni ning hingeldab vaikselt akside vahel, teatritolm langemas pimeduses hääletult tema õlgadele, ning vaatab kolleege, kes laval teineteist õrnalt puudutades kõnelevad inimkonna tulevikust, saabumas tuhande aasta pärast?

Mis jääb näitlejast siis, kui etendus lõpeb? On see tumm vakatav hetk enne aplausi, näitleja aju käsib panna tal kohe õhtule punkti, teha õhtu viimane arveldus, minema plagada rollist ja muutunud hingeseisundist; lootusetu käsk, mida aju igal õhtul ikkagi näitlejale uuesti ja uuesti kordab, kuigi teab, et teda ei kuulata? Mis jääb siis, kui teater on publikust tühjaks valgunud ning näitleja kõnnib öhe, ületab puiestee ning jalutab kodu poole, kus ootavad teda juba labrador, kommunaalprobleemid ning kaksikud pojad, kellele öeldi, et issi on “tööl”?

Ja mis jääb näitlejast siis, kui ta lahkub − lahkub igaveseks?

Mis jääb siis, kui punkt tõesti pannakse, üks ja viimane punkt, see punktide punkt, pärast mida ei jätku enam ükski lause? Mis jääb näitlejast siis, kui kõik on loodud, kõik on tehtud, kõik on puudutatud, kui mitte midagi enam ei järgne, sest kõik on tehtud − ja mitte midagi pole sellest alles?

Valgus on hele, igal pool on hele valgus. Ta tõstab käed ja ütleb lauseid. Need laused on pahased, ta on pahane, ta räägib oma lastega. Hääles on veenvust, see hääl on vali ja konkreetne nagu lihalõikamisnuga, kuid selles pole mitte midagi teatraalselt võltsi. Mitte mingit “dramaatilist paisutust”, mitte mingit “teatraalset inimest” − on inimene, inimene nagu meiegi.

Ma istun neljandas reas ja vaatan inimest nagu meiegi ning midagi minus muutub. Mulle näidatakse inimest nagu meiegi − ja minus muutub midagi. See on paradoks, ma ei oodanud seda, tavaliselt tahaks teatrist saada ju midagi, mis on suurem kui elu, valgused eredamad kui meie hämarates elutubades, hääled valjemad, kostüümid pidulikumad, näitlejad huvitavamad − kuid tema, ta on inimene nagu meiegi, ja ometi muutub just nüüd minus midagi. Vaatan inimest nagu meiegi, vaatan seda inimest, kellelt on maha kraabitud teatraalne vaap, vaatan inimest, kes räägib nüüd vaikselt, räägib omaette, ja ometi ma kuulan iga tema sõna, ta räägib, nagu kardaks jõuluehte mahakukkumist: ettevaatlikult, tähelepanelikult, õrnalt, kuid ilma dramatismita, ilma väänlemiseta, ta räägib rahulikult ja normaalselt, sest räägib inimene nagu meiegi. Kusagil mingi signaal. Keegi tormab üle lava. Lavastaja käsul vilguvad korraks tuled. Pimedus. Aplaus. Suur teatriõhtu on lõppenud.

Alles aastaid hiljem kuulen, et sama näitleja, üks suurimaid, kes Eesti teatris kunagi on olnud, pakkis filmivõtetel oma kostüümi enne kostümeerijale andmist alati korralikult kokku, ulatas kostümeerijale pakikese, tänas teda koostöö eest ning lahkus seejärel võtteplatsilt, astudes viisakalt üle mahakukkunud seeliku, mille noor primadonna oli lasknud oma õlgadelt asfaldile kukkuda, et kostümeerijad selle tema järelt korjaksid. Astub üle, ja sammub vaikselt eemale. Kostümeerija seisab, kokkuvolditud kostüümipakike süles, ja vaatab, kuidas sealt ta läheb − inimene nagu meiegi.

Öeldakse, et see, mis näitlejast jääb, on mälestus. Mälestus, et ta kunagi oli. Et ta tegi selle rolli. Et tema silmavaade oli säärane. Mälestus, ainult mälestus, ja koos mälestuse tuhmumisega tuhmub ka see jalajälg, mille näitleja on jätnud meie olemise tuhalompi. Ma ei usu seda. Ma ei usu, et näitlejast jääb vaid mälestus − vaid meenutus, killuke, mälutombuke kusagil, udune foto fotoalbumis. Vaid üks “tegu”, tema CV, tema jälg sugulastes ja kolleegides ning mõned head geenid tema lastes, mis kestavad veel mõned inimpõlved, segunedes siis teiste geenidega nagu segunevad ka mälestused, kuni lõpuks kaovad ka lastelaste veidi kõverad ninad − nagu kaob meie mälestustest näitleja. Ei.

See, mis näitlejast jääb, on muutus meie vaimses ahelas.

Väike, märkamatu, tühine, peaaegu olematu, imepisike, kuid ikkagi muutus meie vaimses ahelas. Me oleme tulnud läbi miljonite aastate, lakkunud koopaseintelt vett, hakanud kasvatama endale sabakonti, peksnud kivitükiga toorest liha, hakanud joonistama pilte, leiutanud elektri, laikinud Facebookis Elon Muski viimast pressikat − ja nüüd oleme me siin. Meie sees on miljon aastat vaimset ahelat ja teine miljon on veel ees. Me ei sünni tühjusesse ja me ei lähe tühjusesse, me sünnime ahelasse ja lahkume ahelasse, aga mitte enne, kui näitleja on sinna teinud muutuse. Näitleja tuleb lavale, on inimene nagu meiegi, ja midagi meis muutub. Midagi imepisikest. Aga muutub. Miljon aastat oleme arenenud, ja ometi ei ole me pärast seda õhtut enam samasugused.

Näitleja suudab kokku võtta eksistentsiaalse pinge, köhatada õigel hetkel, kiskuda meid välja meie tuimusest, tuletada midagi meelde, avada mingi ukse, lepitada meid, lohutada meid, panna meid lootma või õiglaselt kritiseerima, mõtlema ja analüüsima, nägema ja märkama.

Näitleja voldib kokku oma kostüümi või on laval inimene nagu meiegi − ja me muutume ning see muutus liigub edasi. Liigub edasi veel miljon aastat, kandub edasi järgmistesse põlvkondadesse, kõik muutub, miski pole enam sama, sest näitleja muutis meis midagi. See on näitleja mõte. See on kunsti mõte. See on see, mis jääb näitlejast. Mitte mälestus. Ei. Ei, mitte mälestus, vaid − muutus. Näitlejast jääb muutus. Me ei näe seda muutust kunagi, me ei suuda teda kirjeldada ega nimetada, aga miski meis teab, et midagi on nüüd lõplikult muutunud.

See muutus on sama tõestamatu nagu mälestus − kes suudab veenvalt tõestada, et 1971. aasta 12. veebruaril kell 20.04 köhatas näitleja väikelinna teatrilaval tähendusrikkalt ja see muutis meis midagi? Mitte keegi. Mitte keegi ei suuda seda tõestada, ja ometi muutus on, sest oli näitleja. Oli näitleja, kes oli inimene nagu meiegi, ja kes muutis kõike.

Allikas: NO99