Mul on olnud kahel aastal järjest au juua augustikuus hommikukohvi ühega Saksa riigi tähtsatest inimestest – eelmisel aastal liidukantsleri Angela Merkeliga ja tänavu presidendi Frank-Walter Steinmeieriga. Mõlemat huvitas minuga vesteldes vaid üks teema: mis toimub eestivenelaste peades? Keda nad rohkem armastavad, kas Venemaad või Euroopat? Nende pilkudest peegeldus kerge umbusaldus vene keelt emakeelena kõnelevate Euroopa Liidu kodanike suhtes.
Sama pilku olen ma näinud kahe aasta jooksul, mil olen Narvas töötanud, sadu kordi Narvat väisavate välisajakirjanike silmis. Mõni optimist on ka nende hulka sattunud, kes loodavad saada minult kinnitust, et eestivenelane on tegelikult Euroopaga ühes rütmis hingav olevus. Eesti riigijuhid otse ei uuri, kuid ka nende küsimuste alltekstid kubisevad hirmust narvakate meelsuse pärast. Kõik justkui kardavad venelast.
Eestivenelane ise on väsinud nii välisilma kui ka eestlaste umbusaldusest enda vastu.
Kui iga päev peab tõestama oma lojaalsust kodumaale, siis enamik resigneerub vaikides Eesti ühiskondlikust elust oma telekatuppa vene televisiooni estraadisaadete ja teleseriaalide maailma, mõni nõrgema närviga inimene hakkabki aga ebalojaalsete sõnavõttudega esinema, et üldisele ootusele järele anda. See omakorda suurendab veelgi eestlaste umbusaldust ja nõiaring jätkub.
Ühiskonda lõhestavad kaevikud
Eestis endas on aga olukord veelgi nukram. Eestivenelased on juba 26 aastat erakonnapoliitika pantvangis olnud. Kõik sai alguse pikka aega tagasi, kui Rahvarinde ja Eesti Komitee arvamused eestivenelaste tulevase saatuse teemal läksid kardinaalselt lahku. Rahvarinne leidis, et kõigile Eesti NSVs elanud inimestele tuleb anda taastatud vabariigi kodakondsus, Eesti Komitee nõudis, et nõukogude ajal sisserännanud peavad enne siiski oma lojaalsust tõestama. Sealt kasvas pikkamööda välja Keskerakonna ja Reformierakonna vastasseis seoses kodakondsuse, venekeelse hariduse ja suhetega Venemaaga.
Erakondade konflikt jõudis kõrgpunkti 2007. aasta pronkssõdurikriisi ajal ja sellest hetkest alates on Reformierakond rakendanud oma valimisvankri ette Venemaa-vastast retoorikat ja Venemaa ning Keskerakonna koostööga hirmutamise taktikat. See on ennast kõigil valimistel õigustanud, sest hirmutatud eestlased on koondunud Reformierakonna selja taha ja Edgar Savisaart on suudetud Toompealt eemale hoida. Kuid sellise taktika hind on rahvuslikult sügavalt lõhestunud Eesti ühiskond, kus on suur vastastikune umbusaldus ja kus lõhesid tekitavaid teemasid ei saagi enam avalikult arutada ega lahendusi otsida.
Vastastikune usaldamatus eestlaste ja eestivenelaste vahel jookseb mööda Reformierakonna ja Keskerakonna kaklusvälja.
Reformierakond kinnitab oma valijatele, et Keskerakonda ei saa usaldada, kuna nood soovivad alistada Eesti Venemaa tahtele ja nende taga on suurem osa eestivenelastest (seega on eestivenelaste eesmärk suruda Eestile peale Venemaa huvisid). Keskerakond aga korjab eestivenelased oma kaitsva tiiva alla, hirmutades neid reformierakondliku võimuga, millega püütakse võtta neilt ära viimanegi õigus Eestis olemas olla (järelikult on ainuke valik Keskerakond, sest keegi teine ei suuda neid Reformierakonna eest kaitsta). Ja nii on see olnud 2000ndate keskpaigast alates.
Kui IRL on soovinud mõnikord samuti Venemaaga hirmutada või sotsiaaldemokraadid tahtnud kodakondsusetuse probleemi lahendustest rääkida, on mõlemad pooled nad valimidebatis jõuliselt pingile vait surunud, sest sel teemal kakelda oskavad ikkagi ju vaid õiged mehed. Valijad reastuvad kõigil valimistel jälle kahele poole kaevikuid ja keskel olevad jõud peavad alistuma.
Eestis ei ole võimalik enam kolmel teemal – eestivenelaste õigused, vene keele kasutamine ning suhted Venemaaga – avalikult esineda, ilma et kohe kakluse ühelt või teiselt poolelt vastu lõugu ei saaks. Kui Jevgeni Ossinovski tuli välja avaldusega, et 60/40 keelekorralduslik süsteem endistes venekeelsetes gümnaasiumites tuleks numbritest vabaks lasta ja koolil endal otsustada lubada, kuidas nad eesti keele oskuse tasemed saavutavad, siis ei huvitanud kedagi poolt- ja vastuargumendid või analüüs, mis selle ettepaneku taga oli. Reformierakond kleepis jõulise meediarünnakuga Ossinovskile venestaja sildi, samastades teda Elsa Gretškinaga. Igasugune arutelu sel teemal tapeti ära ja Ossinovskist tehti rahvavaenlane. Ta alistus ja jäi vait.
Umbes sarnane lugu juhtus Viktoria Ladõnskajaga, kes julges 2015. aastal riigikogu valimiste kampaanias, olles veel Eesti poliitikas algaja, iitsatada, et on üsna aktsepteeritav, kui Venemaa rahastab venekeelset gümnaasiumiharidust, ja Eesti riik võiks Venemaaga sel teemal läbi rääkida. Rohkem Ladõnskaja eestivenelaste hariduse teemat ilmselt puudutada ei julge, mitu korda järjest vastu lõugu ei taha ju enam keegi saada. Sunniti jälle vaikima.
Eestivenelaste õigused, vene keele roll ja suhted Venemaaga tuleks tõsta erakonnapoliitikast välja ning otsida lahendust kodanike omavahelises dialoogis.
Kummagi juhtumi puhul ei aidanud ka see, et mõlemad poliitikud on eestivenelased. Eestivenelased ei tohi Eesti ühiskonna valuteemadel üldse sõna võtta. Yana Toomi ristilöömisega selle eest, et ta julges eesti keele elujõulisuse kahtluse alla seada, viidi ka järgmine sõnum eestivenelastele jõuliselt kohale: eestivenelane ei tohi ometigi kritiseerida Eesti valitsust (sest siis on ta järelikult Putini käsilane), ta ei tohi iitsatadagi sellest, et tema emakeelel võiks Eesti territooriumil mingi eksisteerimisõigus olla (sest siis on ta venestaja), ja parem oleks, kui ta ka Eesti riigi nimel sõna ei võtaks.
Integratsiooni monitooring näitas, et 57% eestlastest arvab, et see oleks Eestile üsna halb, kui järgmiseks peaministriks saab eestivenelane. Eestlasi on suudetud veenda kahe kümnendi jooksul selles, et eestivenelast ei tohi usaldada.
Ükskõik kui mitu avalikku avaldust eestivenelased ka ei teeks (üks katse toimus 2014. aastal), et nende kodumaa on Eesti ja nad hoolivad sellest riigist ega taha, et neid seostatakse Venemaa poliitikaga, ei lõppe ära kaevikusõda Keskerakonna ja Reformierakonna vahel, sest küsimus on valijate häältes ja võimu saamises või selle hoidmises. See, mida peaks Eestis tegelikult nii venekeelse hariduse, Venemaaga suhete kui ka vene keelega tegema, jääb arutamata.
Venemaa sümboolne olulisus
Venemaa on eestivenelastele tähtis. Aga mitte selles võtmes, millest lähtuvalt eestlased on võib-olla endale peas kujutluse loonud. Venemaa on sümboolselt ja tähenduslikult oluline. Selles riigis toimub kultuuri- ja teaduselu eestivenelaste emakeeles, selle keeleruumiga ühenduses olles areneb eestivenelaste keeleline teadvus. Sellel maal on paljude eestivenelaste juured ja võib-olla veidi idealiseerivalt romantiseeritakse Venemaa külaelu ja mäletatakse helgeid lapsepõlvesuvesid vanaema või sugulaste juures. Venemaale tahetakse reisida, selle riigi külastamine on eestivenelase identiteedile oluline.
Kuid palju vähem tähtis on see, kes on Venemaal parajasti võimul ja kuidas toimib riigikorraldus. Loomulikult tahab eestivenelane, et Venemaal läheks hästi, kuid ta ei leia, et tema peab vastutama Venemaa poliitika eest või üldse kuidagi selle üle aktiivselt arutlema. Venemaa ei ole tema kodumaa. Tema kodumaa on Eesti.
Kui ma vestlesin ühe uuringu käigus kolledžitudengitega teemal, mida tähendab nende jaoks Venemaa, siis avastasin, et nad ei oska ega tahagi väga Venemaa-teemadel rääkida, ning ikka ja jälle liikus jutt sellele, mis toimub Eestis ja kuidas on korraldatud siinne elu. Eesti on eestivenelase kodu, igapäevane tegutsemisruum, harjumuste ja kommete loomise koht.
See, kui eestivenelasele heidetakse ette sümpaatiat Venemaa suunal, võib tunduda talle ebaõiglane, sest eestivenelase arvates on see sümpaatia süütu, sellel ei ole mingit poliitilist eesmärki.
Eestivenelane ei taha kolida Venemaale, ei taha enda ja oma laste elu seal üles ehitada, ei taha võidelda surmani Venemaa eest. Ta tahab teha seda Eestis ja Eesti eest, kuid ta soovib, et tal lubataks kanda südames Venemaad, sellist, nagu tema selle enda südamesse loonud on. Ja ta tahab, et Eesti poliitikud ei paneks pahaks, kui ta poes vene keeles räägib.
Lahendused inimestevahelises dialoogis
Mida siis nüüd teha? Välismaalastele tuleb rahulikult seletada, et eestivenelaste lojaalsuse pärast ei pea muretsema. Eestivenelastele ei tohi panna pahaks, et nad kannavad südames sümpaatiat Venemaa vastu, selle ühiskonna ajaloo, kultuuri ja keele vastu. See on osa nende maailmapildist ja enesemääratlusest. Kui suur see osa on, on iga eestivenelase puhul individuaalne, kuid Eestil on kõigi jaoks väga suur ja tähtis roll. Eestivenelase identiteet koosnebki Eesti ja Venemaa sõbralikust kokkusobitamisest oma hinges. Eestlased peavad püüdma seda mõista, mitte tõmbama automaatseid lineaarseid seoseid Venemaa-sümpaatia ja Venemaa poliitiliste ambitsioonide toetamise vahele.
Mis puutub aga erakondade kaevikusõjas rahu saavutamisse ja eestivenelaste pantvangikriisist päästmisesse, siis seal aitab vaid see, kui tõsta kolm Eesti ühiskonna sisemise hingerahu jaoks olulist teemat – eestivenelaste õigused (sh kodakondsusetus), vene keele roll ja positsioon (sh venekeelne haridus) ja suhted Venemaaga – erakonnapoliitikast välja ja otsida lahendust kodanike omavahelises dialoogis kas siis uue rahvakogu vormis või mõnel muul sobival viisil.
Artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Müürileht
Kristina Kallas
Kristina Kallas on Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor ning elanud kogu oma teadliku elu keelte ja kultuuride piiril, olles kord eestlane, kord eestivenelane sõltuvalt sellest, kes ta vestluspartner parajasti on. Oma teaduskarjääri on ta pühendanud Eesti ühiskonna mitmekeelsuse ja identiteetide uurimisele, olles rääkinud samal ajal kaasa ka Eesti lõimimispoliitikate kujundamises. Alates 2015. aastast on Kristina Kallas ka Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu juht. Loe artikleid (2)
