Septembri lõpus avati Lääne-Virumaal Oandul “Sõnamets”. Selle keskne mõte on tunnustada häid ajakirjanikke – öelda aitäh neile inimestele, kes ka „enneolematult imeliste kassipiltide“ ajastul jaksavad süveneda Eesti käekäiku ja kelle sõna kandub üle piiride.

Mul oli võimalus osaleda selles EASi turismiarenduskeskuse ja RMK ühisprojektis ligi pool aastat ja teemasse süvenedes õppisin mõndagi. Kinnitust sai ka põhjus, miks ma teen kaastööd Edasile.

Milline tähendus on ajakirjaniku heal tööl laiemalt?

Eesti kvaliteetne kajastamine välismaal on kõigi Eesti inimeste kasu, seepärast on oluline osa Visit Estonia tööst suhtlus ajakirjanikega. Olen aastaid mantrana rõhutanud turismi tähtsust, valdkonna osakaal on ligi 8% Eesti SKPst, kaudsetelt mõjudelt rohkemgi. Iga väliskülaline on võimalus majanduskasvuks ja investeeringuteks, viib meie kultuuri laia maailma, on osa nii meie julgeolekust kui diplomaatiast ja palju muud. Muuhulgas on ka Eestit külastanud ajakirjanikud turistid – tööreisijad.

Sõnametsa algne impulss oligi Visit Estonia soov hoida kontakti välisajakirjanikega, keda on aastas sadu. Mõte oli kinkida neist igaühele puu, midagi, mis aitaks Eestit meeles hoida. Puu on elav organism ja tal on hing – seda usub umbes kaks kolmandikku eestlastest.

Mida rohkem me teemat arutasime, seda selgemaks rääkisime enda jaoks nii metsa tähenduse meie kultuuris kui hea ajakirjanduse rolli, sest igasuguse ülesande puhul tuleb kahtluse alla seada ülesanne ise – alati see kiuslik miks-küsimus. Milline tähendus on ajakirjaniku heal tööl laiemalt? Kuidas see mõjutab riikide, poliitikate ja nn tavaliste inimeste elusid nii meil kui raja taga?

Piltlikult öeldes õppisime nägema puude taga metsa ja jõudsime peagi küsimuseni, kas me ikka oleksime ennast 1991.aastal kätest kinni hoides vabaks laulnud?

Kui ajakirjanikud poleks teinud siin oma tööd, siis poleks maailm meist kuigivõrd hoolinud. Las laulavad! Kuni tankide tulekuni …

Tänapäeval on teised probleemid. Eeter on täis müra ja „uudiseid“, mille ainus eesmärk on suurem klikkide arv. Kas me vajame maailmalt rohkem klikke või rohkem mõistmist? Need pole tingimata vastandid, kuid üks tasemel ja taasalustatud kajastus võib tuua mõistmist nende seas, kelle jaoks miljon klikki pole esmatähtis.

Kvaliteetne ajakirjandus on nagu õhk, mille puudumist märkame siis, kui seda enam ei ole. Väärt ajakirjandus ei ole ainult Eesti asi, aga meie kultuuris on sõnal olnud alati suurem tähendus kui suurtel rahvastel – sõna on väikerahva jaoks tema kõige suurem jõud. Ka puud ja mets on meie jaoks midagi olemuslikku, selle mõistmiseks tasub vaadata viimase aasta metsa kaitsvaid kirjutisi.

Ja lõpuks – maailmas puudub koht, mis oleks pühendatud kvaliteetsele ajakirjandusele, ajakirjanikele, kelle sõna kandub üle piiride ja mõjutab elusid! Võiks ju selline koht olemas olla ning miks ei võiks see asuda Eesti metsarahus!

Kummardus kvaliteetajakirjandusele

Kas pole ehk maailma ajakirjandusele pühendatud Sõnamets veidi liiga suur mõte väikse Eesti ja veel väiksema EASi turismiarenduskeskuse jaoks? Mulle meeldib, et Visit Estonia võttis vastutuse, mitte ei asunud moodustama komisjoni. Kui ajad oma arust õiget asja, siis miks mitte panna ise alus millelegi, mis kestab kauem kui vaid valimistest valimisteni, millel on võimalus kasvada suuremaks kui Eesti piirid. Mis ongi Eesti piiridest suurem. Ainus piirang on me peades.

Kui läksime küsimusega RMK jutule, tuli selle juhi jaatav vastus esimese kümne minuti jooksul. Pakuti välja erinevaid variante, millest jäi parimana sõelale Oandu Lääne-Virumaal. Sõna ja mets olid kokku saanud.

Räägi inimestega – nii räägid asjad selgemaks ennekõike iseenda jaoks! Konsulteerisime paljude ajakirjanduse asjatundjatega, välisministeeriumi, majandusministeeriumi ja riigikantseleiga. Kahtlevaid küsimusi oli palju ja need aitasid Sõnametsa olemust ka enda jaoks selgemaks lihvida.

Sõnamets on pühendatud küll konkreetselt Eestit kajastanud ajakirjanikele, kuid kummardus tehakse kvaliteetajakirjandusele laiemalt.

Eestil aitasid taasiseseisvuda tugevad ja julged ajakirjanikud, mitte konjunktuursed kohatäitjad. Just seepärast on põhjust sellistele ajakirjanikele avaldada austust. Just selle eest, et nad pole paljuks pidanud Eestit külastada ja meie elamist-olemist kajastada. Jah, välja tuues ka meie puuduseid – me ei karda tõde otsivat ajakirjandust! Ega ju? Distantsilt heidetud kriitiline pilk aitab meil paremaks muutuda.

Ei, see ei ole ühekordne kampaania, mis kiirelt lisaraha riigi kukrusse toob. Kuid sel on potentsiaali rahulikult kulgedes suureks kasvada. Me ei lase saluuti ega loobi ülivõrdeid, liigume edasi rahulikult, aga järjekindlalt.

Jah, Sõnametsa juured on PR-tegevuses ja seepärast peaks korrigeerima ühe levinud eksiarvamuse. Hea PR eelistab tugevat ajakirjandust ja häid ajakirjanikke, mitte tuulelipuna lehvivaid klikitootjaid või meediasarnaseid tooteid. Hea ajakirjanik näeb uudisväärtuses võimalust maailma paremaks muuta ja sama eesmärk on heal kommunikatsioonitöötajal.

Mis see Sõnamets siis on?

Igale Eestit maailmas tutvustanud ajakirjanikele pühendatakse Sõnametsas üks kasvav puu ja niimoodi moodustub maailmas ainulaadne Sõnamets, laiem austusavaldus maailma vabale ajakirjandusele. Muidu on mets nagu mets ikka, meie jaoks omane ja rahustav, nii mõnegi välismaalase jaoks uudne ja mõne jaoks isegi hirmutav.

Esimesed puud peavad meeles 1991. aastal Eesti sündmusi kajastanud ja oma tööd hingega teinud ajakirjanikke nagu Ulla-Maija Määttänen, Edward Lucas, Jonathan Steele, Jevgeni Kisseljov, Jacob Antoine, Tarmu Tammerk ja mitmed teised. Samuti lisati Sõnametsa puudele välisministeeriumi ja Eesti Vabariik 100 ühisprojekti „100 sõpra“ raames nelja aasta jooksul Eestit külastanud saja noore ajakirjaniku nimesildid. On algus ja on tulevik ning pööripäevadel neli korda aastas täiendatakse Sõnametsa uute Eestit kajastanud ajakirjanike nimedega.

Sõnametsa hakkab toetama lihtne veebikeskkond, kust on leitavad mh ajakirjanike nimed ja viited nende töödele.

Sõnamets ei moodusta paremusjärjestust, kuid esimene puu pühendati nüüdseks meie hulgast lahkunud Ulla-Maija Määttänenile, Soome Yleisradio legendaarsele korrespondendile. Põhjus on lihtne – tema töö iseloomustab meie arusaama heast ajakirjandusest, ta oli tasakaalukas ja tasakaalustatud, sõbralik, aga mitte kriitikavaba, kriitiline, aga mitte õel ning alati faktidele tuginev.

Sõnamets ei ole kaugeltki valmis ja valmis ei saa see kunagi. Oandu looduskeskuse kõrvalt on mets leitav ja igale soovijale avatud. Nagu kõik riigimetsad. Võtke ette jalutuskäik metsarahus või matkarajal ning mõelge ajakirjanduse rolli üle! Äkki meenub veel mõni nimi, keda lisada aasta 1991 kajastajana? EAS üksi ei suuda jälgida kogu maailma meedias tänapäeval ilmunut. Kui märkate Eestit kajastanud head lugu, olgu teles, raadios, veebis või trükis, siis andke sellest Visit Estonia inimestele teada, peame tegijaid meeles. Algus on tehtud ja koht loodud, nüüd sõltub meist endist, kas suudame hoida sõna ja metsa sellisena, nagu see Sõnametsas mõeldud on.

Ehk aitab Sõnamets tõsta esile ka müravaba ajakirjanduse vajadust ja väärtust?