Rõivadisainer Hertta Võido sai äsja valmis meestele ja naistele loodud mantlikollektsiooni. Käisin disaineriga elust ja tööst vestlemas tema Luise tänava koduateljees. Meiega rääkis kaasa ka Kadri Essenson. Naised, kes koos Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tekstiili õppisid, ühendasid jõud ja teadmised ning panustavad täna võrdselt HERTTA brändi.

Millest on tulnud ambitsioon enda bränd teha?

Hertta: Sellest, et disainida on huvitav ja mulle meeldib materjaliga töötada. Samuti on mul oma visioon. Ma olen teisele ettevõttele teinud disaini ja selles on alati kompromisse vaja teha. Enda asja saab kompromissitult teha.

Miks just mantlid?

Hertta: Sest mul oli mantlit vaja. Esimese mantli tegin endale. Kandma ma seda muidugi ei hakanud, sest jõudsin selle enne maha müüa. Tegu oli esimese nii-öelda päristootega, sest ma ei eksperimenteerinud sellega, vaid teostasin konkreetse taotluse.

Kui kaua sa mantleid teinud oled?

Hertta: Aasta. Registreerisin firma eelmise aasta oktoobris. Töötasin siis ise alles Norras. Seal sain ma tekstiili ülejääkidega pärast tööpäeva nende õmblusmasinate peal kõvasti katsetada. Sealt teostasin ka esimesed tellimused, paar mantlit kuus.

Tulid nelja kuu eest Eestisse. Mis kojutulekuga muutus?

Hertta: Tulles võtsin endale aja, et otsustada, kas ma tahan oma brändi teha või mitte. Mu mõte oli selline, et kui Disainiöö minu jaoks edukas pole, siis ma ei jätka sellega. Töö peab olema minu jaoks happy place – kõik peab tulema loomulikult, mitte punnitatult. Paljud sõbrad ja tuttavad kritiseerisid meie moeetendust. Mantlid meeldisid, aga lavastus mitte. See oli vajaka. Aga ma arvan, et see ei saagi olla täiuslik seni, kuni sa ise lõpuni kõike ei korralda. Disainiöölt tuli aga piisavalt tellimusi, et päriselt oma tegevus käima panna. Me müüsime ära kõik kümme naiste mantlit. Sellel nädalal on ka juba neli tellimust juurde tulnud. Kindaid läks ka.

Te valmistate Kadriga kõik mantlid ise. Kas sedasi ei tule piir kiirelt ette?

Hertta: Seni on küll nii olnud, et mul tuleb täpselt nii palju tellimusi, kui ma jaksan teha. Ja kuna rätsepatöö on kogu selles protsessis mu lemmik osa, siis suudan sellesse palju aega panustada. Ühe mantli valmistamiseks kulub alates kanga kudumisest umbes 16 tundi. Rahulikult tehes kaks tööpäeva.

Oled teadlikult otsustanud toetusrahasid mitte küsida. Miks nii?

Hertta: Üks asi on ehitada oma tegevus üles toetuste pealt, teine asi on näha, kas ja kuidas bränd orgaaniliselt kasvab. Ma tahan teada, kuidas toode müüb ilma, et seda liigselt pushiksin. Lihtne oleks hurraaga toetusraha võtta ja sellega suur asi üles ehitada, aga minu arvates on rahalist abi loogilisem paluda siis, kui tootele on loomulik nõudlus tekkinud. Ma tunnen, et sellel poleks väärtust, kui keegi rahapataka lauale paneks. Palju suurem väärtus on see, kui suudan võimalused ise luua. Patakat saab visata kahte lehte. Isetegemine muudab hindavamaks. Ma mõtlen, et kui olen suutnud endale aasta aega palka maksta, siis tunnen end piisavalt kindlalt, et ettevõtmisele selle arendamiseks raha juurde paluda.

Kuidas on ikkagi võimalik oma brändiga toetusteta alustada? Kõlab nagu Norra säästud.

Hertta: Mul oli vaja soetada ainult masinad. Nüüd on juba nii, et mantlite valmistamine peab üleval mu kodustuudio ja tasub meile mõlemile Kadriga ka tööraha.

Millised väärtused teid seovad?

Herrta: Me õppisime koos. Meil on väga suur ühine materjaliarmastus. Praktilisus. Me tahame olla läbipaistvad. Näiteks on huvilised iga kell oodatud meie stuudiosse, et tulla vaatama, kuidas me mantleid teeme. Meil ei ole midagi mida varjata. Kõigil on oma erinev nägemus sellest, mis on eetiline mood, kuidas seda teha ja mis on üldse jätkusuutlik või mis pole. Mõned brändid teevad ju ainult vegan asju, aga ma arvan, et villane materjal on midagi, mis puuvilla ei asenda. Meie kliima ja temperatuur on selline, et puuvill ei hoia meid soojas. See on ka meil ühine tunne, et ühte toodet võib kanda aastaid ning, et iga hooaja trendiga pole tarvis kaasa minna.

Kadri: Asi peab olema ilus, muidu pole mõtet teha. Praktilisus ja eetilisus. Ma ei lähe kunagi H&M-i. Ma ei osta sealt. Ma ei toeta maailma, kus tekstiiliga sedasi ümber käiakse. Kui on ikka kvaliteetne toode, siis saab seda kaua kanda. Ega naftast tehtud vegan jakk parem pole, kui see kõduneb 500 aastat. Ma usun sellesse, et võiks osta ühe vastupidava asja ja kanda seda seni, kuni see on puru.

Hoiad justkui loomi, aga samas saed sama oksa, millel istud.

Ehk polegi asi trendidega kaasa minemises, vaid vajadus uue järele? Eriti siin külmas elades, kus enamiku aastast näeme enda seljas seda ühte ja sama üleriiet.

Kadri: Näiteks võiks nii, et kannad kaks talve ühte asja ja siis ostad teise juurde. Esimese paned kappi ja võtad kahe talve pärast uuesti välja. See hoiab hästi samas vormis ka, siis ei saa muudkui juurde võtta. Ma ikka leian garderoobist uusi vanu asju.

Herrta: Saad selle ühe toote järgi oma taljet hoida. Lemmikrõivaid võiks kanda ikka nii kaua, kui vähegi võimalik.

Aga milliseid riideid te ise ostate?

Kadri: Ma ostan vintage-it.

Hertta: Jah, Masal (nii kutsub Hertta Kadrit) on väga esinduslik vintage kollektsioon. Mina ostan vähe. Vahel sokke ja sukapükse. Mulle kingitakse asju. Näiteks Kadri kingib, kui ta näeb midagi, mis mulle sobib. Enamasti teen riided ise, aga aeg-ajalt kaltsukast leian midagi, mis mulle hästi istub. Mulle meeldib, kui ma ei pea mõtlema, mis mul seljas on. Riided lihtsalt kogunevad selga ning neile pole tarvis liialt tähelepanu pöörata. Riided on minu jaoks tarbeese. Kui välja lähen, siis ikka olen rõivastumisega mängulisem, aga igapäevaselt tahan mugavust.

Kadri: Vanad asjad on nii meisterlikult tehtud. Mulle meeldib uurida, kuidas need valmistatud on. Millised uskumatud lõiked! Meie töös on muidu jah mugav riietus oluline. Eks kontoriinimestel on tarvis esinduslikum olla.

Mis teid sütitab?

Kadri: Ma naudin tohutult seda, kui inimene on selles, mida ta teeb, väga hea. Mulle on suureks eeskujuks inimesed, kes on oma tegemises välja arendanud perfektsuse.

Hertta: Mulle pakub väga palju pinget hea kunst ja looming. Ma käisin Berliinis kahel näitusel – Helmut Newton ja Bauhaus. Viimane oli täiesti hämmastav. Newtoni väljapanekul sai detailidesse süveneda – kogu tema elu oli sinna välja toodud.

Mulle on väga sümpaatne tema juures see, et tal ei ole valehäbi. Ta näitab inimesi sellisena nagu tema neid näeb.

Kadri: Newton armastas ikka oma amatsoone. Samas, milline kontrast ta enda naisega.

Hertta: Aga see ongi see, et sul on võimalik töötada nende inimestega, keda sa imetled. Ta ise lõi keskkonna, kus tal on kõik see…mis on andnud talle võimaluse läbi mängida ja kogeda. Aga jah, minu jaoks on ka müstiline see, kui inimesed oma kätega midagi ilusat teevad.

Millest tuleb vajadus oma kätega luua?

Hertta: Ma arvan, et minu puhul on see kaasa sündinud. Minu keskkond on mind mõjutanud. Mu isa tegi jalatseid ja ema kudus ning õmbles riideid. Meil tehti kõik kodus ise. Ma arvan, et paljudel meie generatsiooni inimestel valmistati kodus asju. See pakub väga suurt naudingut.

Kadri: Ma usun, et isegi kui sa oled disainer ja sul on inimesed, kes neid asju reaalselt valmistavad, siis vähemalt prototüübi võiks otsast lõpuni ise valmis teha. Et tekiks asjaga sajaprotsendiline kontakt.

Kui pikalt on tarvis toodet testida, et saada aru, kas see toimib?

Hertta: Ma arvan, et meil tegelikult ongi praegu testimise periood. Kuidas toode toimib, saab selgeks siis, kui esimene mantli ostja selle ära viskab. Nii selgub toote eluiga. Esimestel ostjatel läheb nüüd teine hooaeg. Ma tean, et mitmed on juba mantlid kapist välja võtnud. Kuna esimese hooaja on need juba vastu pidanud, siis potentsiaali on. Eks ma hooaja lõpus jälle küsitlen ostjaid, sest ma tahan teada, mida nad arvavad. Aga uue toote puhul saan selle eluiga vaid kalkuleerida. Tean ju, mis materjalist asju valmistan, mis on selle tihedus ja kui kaua ta oma tugevuses kesta võiks. Eks see sõltub kandmise intensiivsusest ka, aga mu mantlid peaksid viis aastat ikka vastu pidama. Mina ise olen enda riietega suhteliselt hooletu, ettevaatamatu. Ma olen tormaja.

Ometi su mantlite tegemine nõuab ju erilist detailsust ja tähelepanu. Kuidas seesugune kontrast toimib?

Hertta: Oma töös panen ma detaile hästi tähele ja ma olen nõus sellesse palju aega ja energiat panustama. Ilmselt lihtsalt sellepärast, et mulle tõesti väga meeldib seda teha. Töövälisel hetkel tahan ma aga kusagil ringi vihiseda.

Millist elu te endale parasjagu loote?

Hertta: Minule meeldib see variant, et ma loon oma elu töö ümber. Just vestlesin sõbrannaga sel teemal. Ta küsis, et kas ma mitte ei põgene oma töösse. Ma tunnen vastupidist. Ma näen selles võimalust vähemalt mingit osa oma mõtetest ja ideedest reaalselt teostada.

Ma ei kujuta ette suuremat väärtust kui see, et saan näha, kuidas ideest sünnib reaalne asi.

Ma loodan, et saan kogu oma elu loominguga siduda. Minu päevad ongi hetkel ideaalsed. Ärkan hommikul üles, teen kohvi, koristan natuke ja hakkan tööd tegema. Kodustuudio meeldib mulle. Piisab, kui sinna töötegemise vahele saab ka natuke reisida, üritustel käia ja toredate inimestega vestelda. Viimasel ajal on on mul tunne, et tahaks Hawaiile minna. Eks neid kohti on palju, kuhu läheks, aga päikeseline, muretu rannamelu tõmbab küll hetkel.

Kui palju sa endale puhkust lubad?

Ma ei ole hea puhkaja, ma ei oska seda kaua teha. Ma muutun rahutuks. Ma arvan, et kui ma juba kolm päeva midagi ei tee, hakkab mul väga halb. Ma käisin Berliinis nädal aega ja kolmandal päeval tundsin, et enam ei taha. Enamasti seon oma reisid tööga. Ma püüan käia muuseumites, näitustel, messidel ja kiigata disainipoodidesse. Ilma selleta pole puhkus nagu päris.

Mida sa arvad karjääri tegemisest?

Herrta: Kas see on see, et sa astud ettevõtte uksest sisse ja siis hakkad muudkui positsiooni looma? Ometi ju kuskilt me alustame ja kuhugile jõuame. Ma pole karjääri selle tavapärases mõttes suhtunud. Minu jaoks ei oma see mõiste tähendust. Minu jaoks on olulised järgmised avanevad võimalused, mida ma saan kasutada. Et ma saaksin panustada läbi oma ideede. Minu jaoks on tähtis pigem viis, kuidas soovin elada. Kasvõi seesama kodust töötamine ja iseenda motiveerimine, väljundi leidmine.

Kas enda motiveerimine on vahel keeruline?

Hertta: On, aga see on mõtlemises kinni. Kehvem moment on see, kui ma pole ammu saanud uudset kogemust, kui ma olen liiga kauaks jäänud ühte rutiini kinni. Ka see meeldib mulle, aga ma unustan end sinna. Pean siis end kas raamatu, reisi või teatrikäiguga turgutama. Kui töö meeldib, võib sellesse lihtsalt ära kaduda. Ma tahan otsustada tempo üle, millega ma tööd teen. Tahan seda reguleerida. Mõnikord kiiremini, teinekord aeglasemalt.

Kuidas leida tasakaal kiire ja aeglase elu vahel?

Herrta: Kui ma näiteks mõtlen enda valdkonna peale. Sellele, kuidas protsess käib disainist või ideest toote valmimiseni, siis kõigesse ei saa ikka igas hetkes täielikult süveneda. Sa oled ju end juba varasemalt ette valmistanud ja õpetanud, et oskan juba automaatselt teha. Kui hakkan uut disaini leiutama, siis see kindlasti vajab väga palju tähelepanu ja süvenemist. Mind aitab, kui sean endale graafikud. Näiteks, et mul on ühe asja tegemiseks nädal aega. Meeste mantli väljamõtlemisel hakkasin juba eelmisel talvel Norras olles mõtlema. Sketšisin. Ometi teadsin, et ei hakka mantlit kohe tegema. Vahepeal panin kavandid käest ja harutasin need siis taas mõne aja pärast koos Kadriga lahti. Üheksa kuud hiljem valmis esimene meeste mantel. See oli väga aeglane protsess.

Katsetamised ja mõtteprotsess on ajanõudlikud.

Ma muudkui käisin ja proovisin meestele naiste mantlit selga, et aru saada, milline see olema peaks. Siis aga panin ühel päeval viie minutiga kuus mantlit paberile ja hakkasin neid teostama. See protsess peab olema orgaaniline. Ega puud ei saa ka kasvama sundida.

Millised isikuomadused on sinu töös tähtsad?

Hertta: Vastutustundlikkus kindlasti. Pean olema võimeline nii klientidele kui ka iseendale vastama, miks ma seda teen, kas ma tahan seda teha ning, et kas ma olen valmis selleks oma aega kulutama? Ma ei saa kedagi alt vedada. Pean oskama aega jaotada. Kannatlikku meelt on vaja. Õmblemine ning materjalidega töötamine peab olema sügavam soov.

Kuidas mõtestate enda jaoks moodi?

Hertta: Ma üldse ei räägiks moest, vaid disainist. Mood on kuidagi poos. Disain on läbimõeldud.

Kadri: Minu jaoks on disain kasutatav ese, aga mood on kunstilisem.

HERTTA veeb
HERTTA Facebook

Egle Loit

Egle Loit on Tartu Ülikooli ajakirjandusharidusega moe-ja reisihuviline, ta on teinud kaastööd ajakirjale Mood, Säde ja Catwalk. Egle kirjutab Edasile tema jaoks põnevatel moeteemadel. Loe artikleid (6)