Viimaste nädalate suurimate sündmuste hulka on trüginud nähtus nimega referendum. Euroopas kütab kirgi äsjane Kataloonia iseseisvusreferendum. Plahvatusohtlikus Suures Lähis-Idas aga teeb sedasama Iraagi Kurdistanis toimunud analoogne rahvahääletus. Kuidagi täiesti märkamatult aga lähenevad veel kaks rahvahääletust, kuigi mittesiduvat, Põhja-Itaalia kahes jõukamas piirkonnas. Muidugi, meeli on köitnud veel Saksamaa valimiste tulemused ja loodetava „Jamaica-koalitsiooni“ loomise keerdkäigud, president Emmanuel Macroni reformiettepanekud nii Prantsusmaa majandusliku võimekuse kui Euroopa Liidu sisese integratsiooni toetamise vallas, hiljutiste suurõppuste Zapad 2017 põhjalikum analüüs jne. Aga neil teemadel räägitakse veel palju ja seepärast keskenduks seekord vaid sellele „tondile“.

Kõiketeadev Wikipedia defineerib referendumit nii: Referendum (ka rahvahääletus, rahvaküsitlus, plebistsiit) on üleüldine (üleriigiline) hääletus seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses, poliitilise küsimuse esitamine otsesele valijaskonna hääletusele. Ka esindusorganite valimised on selle üheks liigiks. Meie riigis on küll põhirõhk viimastel, sest nö. „klassikalist“ referendumit on põhiseaduse järgi väga raske esile kutsuda. Samas teame riike, kus sellised rahvahääletused toimuvad üpris tihedalt, tihedaminigi kui valimised. Parimaks ja tuntuimaks näiteks Šveits.

Kataloonia iseseisvusreferendum

Niisiis, Kataloonia. Selleks, et paremini mõista katalaanide iseseisvusihaluse tausta tuleb, nagu ikka, alustada ajaloost. See on pikk ja keeruline ning algab juba 9. sajandist, kui moodustus esimene sisuliselt iseseisev kvaasiriiklik moodustis tänase Kataloonia territooriumil, mis vormiliselt Aragoni kuningriigi koosseisus olles koos teiste moodustistega osales pikaajalises Ibeeria poolsaare reconquistas (araablastelt alade tagasivõitmises). Sellest ajast on pärit ka komme, et Hispaania (algul Aragoni) kuninga teine tiitel on tänaseni Barcelona krahv.

Järgnevatel sajanditel oli kümmekond lühemat või pikemat perioodi, mil see maa oli de facto, mõnel lühemal perioodil ka de jure iseseisev. Viimane taoline periood oli 18.saj. alguses. Piirkonna autonoomia, mille selgrooks oli juba 1283. aastal kehtestatud esimese konstitutsiooni järgi oma parlament ja sellele hiljem lisandunud oma valitsus ehk kokku Generalitat de Catalunya, tühistati alles 1714.a. Kuigi ka pärast seda eksisteeris väga piiratud perioodil kommunaalasjades koha peal otsustamise võimalus.

Aga ka 20. sajandi 30-ndatel aastatel oli vähemalt kolm korda (kaks väga lühiajalist ja üks ligi kolmeaastane) väljakuulutatud iseseisvuse periood. Viimase (1936-39) lõpetas veriselt Hispaania kodusõja võitnud diktaator kindral Franco, kes surus alla katalaani keelt ja kultuuri ning tühistas igasuguse autonoomia, mille taastamine õnnestus alles peale tema surma, 1977.a. ajutise, 1.jaanuarist 1980.a. aga alalise statuudi alusel. Kusjuures viimase heakskiit tuli (tänast seisu arvestades) iroonilisel kombel nii ülehispaanialise kui ka Kataloonias toimunud rahvahääletuse teel. Muuseas, Franco valitsemise ajal tegutses Kataloonia valitsus eksiilis, mille juht Josep Tarradellas oli ka Kataloonia autonoomia taastamise üks mootoreid ja isikustatud kehastuseks.

Seega Kataloonia autonoomia-ihalusel on sügavad ajaloolis-kultuurilised juured.

Eriti arvestades, et piirkonna elanikkonna tuumiku moodustavate katalaanide näol on tegu omaette keele põhist kõrgkultuuri omava rahvaga. Muuseas, põhjapoolsem traditsiooniline Kataloonia osa kuulub Prantsusmaale ja mingit autonoomiat ei evi.

Kataloonia on ajalooliselt traditsiooniliselt Hispaania üks enimarenenuid ja jõukamaid piirkondi, kus tänapäeval elab 16% elanikkonnast (7 miljonit inimest), aga luuakse ligi viiendik SKPst ja veerand Hispaania ekspordist. Samas on piirkonna valitsuse õigused maksude kogumisel ja kasutamisel, samuti mitmetes muudes küsimustes väiksemad, kui teises kahes Hispaania ajaloolis-kultuurilises autonoomses piirkonnas Navarras ja Baskimaal.

Just see asjaolu ning kataloonlaste seas laialt levinud arusaam, et nende panust arvestades peaks neil olema ka rohkem õigusi iseotsustamiseks ja nad saavad vähem tagasi oma regiooni jaoks kui peaks, on üheks tänase olukorra taustapõhjuseks. Samuti on neil oma põline unikaalne identiteet, mida usutakse olevat potentsiaalikas, samas kui hispaanialiku malli (sealses terminoloogias ka Kastiilia mentaliteedi) muutmise võimalikkust ei usuta. Seepärast on arusaadav, et eelkirjeldatud ajaloolisele taustale projitseerudes ning Hispaania keskvalitsuse senist jäika ja hoolimatut suhtumist, aga ka viimase poolt finantsmajandusliku kriisiga toimetulemise nimel astutud täiendavate fiskaal-poliitiliste piiravate sammude negatiivse mõjuga arvestades, on emotsioonid üha ägenenud ja viinud lõpuks tänase pingeni.

Meenutada tasub ka seda, et alates 2003.a. on pidevalt aset leidnud Kataloonia katsed kokkuleppel keskvalitsusega suurendada autonoomiat. Mitte aga iseseisvuda täielikult. Nagu ütles Kataloonia president Carles Puigdemont oma referendumijärgses kõnes, tervelt 18 korral on tehtud katset käivitada läbirääkimised autonoomia suurendamiseks. Aga kõik need katsed on põrkunud Madridi jäisele hoolimatusele või agressiivsele vastutegevusele.

Kuigi 2006.a. kataloonlaste pakutud autonoomia statuudi muudatused läbisid Hispaania parlamendi poolt kinnitamise ja selle järgse Kataloonia siduva referendumi protseduuri, siis Hispaania Konstitutsioonikohus vaidlustas selles statuudis pea pooled (113 artiklit 221-st), millest nelja aasta pärast tehtud otsusega tühistas 14 ja tõlgendas erinevalt kataloonia võimudest veel 27 artiklit. Seejuures initsiaatoriks oli just tänane peaminister Mariano Rajoy konservatiivne Rahvapartei.

Pärast mitmeaastast venitamist ja protseduurilisi mänge 2010.a. konstitutsioonikohtu poolt on Kataloonia Autonoomiastatuudi jõuline piiramine on toonud kaasa suurema autonoomia lootuse kustumise ning selle asendumise iseseisvuse nõuetega, mida on kütnud järgnevate aastate pingete kasv, üha uued resolutsioonid, massiprotestiavaldused, Balti keti eeskujul läbiviidud inimkett 2009-2011, 550-s kohalikus omavalitsuses läbiviidud rahvahääletused iseseisvuse üle, 2014.a. viimasel hetkel mittesiduvaks muudetud uus referendum jne.

Selle protsessi tulemusena üha tugevnenud emotsiooni laineharjal viimatistel valimistel napi parlamendienamuse saanud iseseisvusmeelse koalitsioon tegigi nüüd uue katse, lootes seekaudu saada uut, tugevamat mandaati Madridi survestamiseks läbirääkimistele. Mida endi arvates ka saavutati. Siit ka hetkel segadus nii Kataloonia liidri sõnumites Kataloonia parlamendi deklaratsiooni tõlgendamises, kui ka tema palvel edasi lükatud ametliku parlamendi otsusega seoses, andmaks veelkord võimalust püüda Madridiga läbi rääkida.

Eesmärgiks ikkagi pigem riik riigis kui täielik iseseisvus.

Madridi vähemusvalitsus vastas selge sõnumiga, et läbirääkimiste asemel soovivad nad Kataloonia enda otsevalitsemise alla võtta, kuigi nüüd on ka mõned opositsiooniparteid hakanud ettevaatlikult rääkima vajadusest siiski võib-olla läbi rääkida. Sest kõigile on selge, et taoline keskvalitsuse samm tooks kindlasti kaasa pingete uue eskaleerumise.

Referendumi enda käiku oleme saanud üpris emotsionaalselt jälgida. Madrid rakendas ebaproportsionaalselt jõudu ja tekitas sellega olukorra, kus puht õiguslikus mõttes ebakorrektse referendumi tulemus on hakanud nii Kataloonias kui laiemalt vähemalt demokraatlike riikide avalikus arvamuses teatud mõistmist leidma. Samas kõikide riikide valitsuste positsioon referendumi suhtes on olnud üksmeelselt Hispaania riigi terviklikkust toetav, kuigi on olnud ka märkusi Madridi-poolse ootamatult agressiivse käitumise suhtes, millest aimub soovitust kompromissi otsimiseks.

Loota iseseisvuse rahvusvahelisele tunnustusele on Kataloonial praegu võimatu, olgugi et neil on üle 40 mittediplomaatilise esinduse juba tänagi mööda maailma laiali.

Miks nii?

Sest keegi ei taha Euroopa Liidu ühes olulises riigis vallanduda võivat ebastabiilsust, mis ühepoolse surve tingimustes on paratamatu; samuti soovitakse vältida tõuget veel mitmeski teises Euroopa Liidu riigis lõõmavatele analoogse iseloomuga poliitilistele emotsioonidele ning laiemalt üldse rahvusvahelises õiguses eksisteeriva hapra tasakaalu kõigutamisele ühelt poolt territoriaalse terviklikkuse ülimuslikkuse ja teiselt poolt rahvaste enesemääramise õiguse vahel.

Eesti rahvusvahelise õiguse tippspetsialist akadeemik Lauri Mälksoo andis sellest paralleelselt eksisteerivate põhimõtete omavahelisest vahekorrast hiljuti piisavalt ammendava selgituse, mille kokkuvõte võiks kõlada lihtsustatult nii: territoriaalne terviklikkus, eriti demokraatlikus riigis, trumpab üldjuhul üle enesemääramise õiguse riigist eraldumise mõttes, välja arvatud juhul, kui selline võimalus on olemas põhiseaduses või keskvõimu poolt rakendatakse ekstreemset elik väga verist vägivalda või genotsiidi iseseisvuspüüete mahasurumiseks.

Autonoomiareferendum Itaalias

Kataloonia varjus on jäänud märkamata veel kahe autonoomiareferendumi toimumine 22. oktoobril Itaalias. Üks neist leiab aset Katalooniale profiililt mõneti sarnases Itaalia rikkaimas regioonis, mis on majanduslikult riigi SKPs veelgi suurema, kui Kataloonia puhul, osakaaluga – Lombardias, teine aga samuti väga jõukas ja majanduslikult edukas Venetos. Ühe tuntuimaks sümboliks on Itaalia majandussüdameks olev Milano (Barcelona analoog) ja teise puhul maailma turismimagnet Veneetsia.

Ka seal on ajalooline ja kultuuriline taust mõneti sarnane ning majandusliku autonoomia astmega rahulolematus suur. Kuid erinevuseks on see, et eelnevalt on tehtud pikka aega ettevalmistavat tööd ka keskvalitsusega, referendumid on juriidilises mõttes aktsepteeritud kõrgema kohtuvõimu poolt ning, mis peamine – küsimuseks on mitte iseseisvuse, vaid vastava regiooni fiskaal-poliitilise autonoomia taseme kasvatamine olemasolevas riigiõiguslikus raamistikus. Ehk siis üldistavalt öeldes selles seisus, kus Kataloonias oldi 2003.a., kuid erinevalt Hispaaniast, keskvalitsuse teatud vastumeelsusele vaatamata siiski mingi kompromissivalmidusega, seejuures mõlemalt poolt.

Kurdide okkaline tee iseseisvuseni

Euroopa referendumipalaviku varjus toimus ka rahvahääletus Iraagi Kurdistanis, kus osales üle 70% elanikest, kellest 92% toetas iseseisvumist. Näiteks Kataloonias olid nii osalusprotsent kui toetusprotsent ise, protseduurist rääkimata, palju väheveenvam. Sellegipoolest pole ka kurdidel erilist lootust oma tänast ametlikku autonoomiat, kuid tegelikult de facto iseseisvust võimalik täieõiguslikuks omariikluseks vormida.

Miks ma nii arvan?

• Esiteks, tegelikult pole ühte ühtset kurdi rahvakehandit.

Olles sajandeid elanud suurimpeeriumite keerulise maastikuga piirialadel ja tegelikult tänaseni väga paljus suguharu või klanni-põhises ühiskonnas, ühel või teisel viisil olles mõjutatud erinevatest religioossetest ja kultuurilistest mõjudest on selle ühisnimetaja all, mida esindavad võib-olla isegi kuni 40-miljonit inimest (keegi ei tea täpselt, mis on juba iseenesest kõnekas), tegelikult neli osaliselt üpris erinevat keelt, kolm erinevat tähestikku, viis erinevat suuremat usuvoolu, ja seda veel nelja erineva riigi territooriumil! Seejuures on välismaailmas vähem teada, kuivõrd pikaajaline ja verine on olnud erinevate kurdide kildude omavaheliste suhete ajalugu, mida omalt poolt soosisid nende asukohariikide keskvõimud, aga ka erinevad piirkonnast huvitatud maailmariigid omakasupüüdlikel eesmärkidel.

Kuigi Sèvres’i lepinguga esimese maailmasõja järel 1920.a. anti kurdidele korraks lootust omariiklusele, mida nad küll omavaheliste vastuolude tõttu kohe realiseerida ei suutnud, siis hilisema lagunenud Ottomani impeeriumi pärandi jagamisel territooriumide kontrolli ja mõjusfääride jagamise tuhinas  taganesid tollased Euroopa suurriigid sellest lubadusest, andes uue tõuke selleks ajaks juba sajandeid kestnud kurdide erinevate osiste mässulisele käitumisele, mis on kestnud sealtmaalt tänase päevani.

• Teiseks, referendum toimus ainult Iraagi Kurdistanis ning teisi kurdide alasid ei puudutanud.

Sellegipoolest ka see referendum tunnistati Bagdadi keskvalitsuse poolt ebaseaduslikuks ning on piisavalt andmeid ka sellest, et selle toimumise enda tehniline protseduur polnud üleliia korrektne, et mitte öelda enamat. Pealegi, Kataloonia referendumi puhul käsitletud territoriaalse terviklikkuse prevaleerimise aspekt enesemääramiseõiguse üle on ka antud juhul sama tähendusega.

• Kolmandaks, nii erinevate riikide kurdide poliitilised vastuolud, eelkõige aga Iraagi Kurdistani sees miilavad vastuolud ei võimalda moodustada piisavalt kriitilist massi hakkamaks vastu piirkonna riikide keskvalitsuste agressiivsele vastutegevusele.

Viimased aga on selles küsimuses leidnud üllatava üksmeele ja isegi praktilise koostöö, seda vaatamata üldiselt väga suurtele omavahelistele vastuoludele ja väga põhimõttelisele rivaliteedile. Nii Türgi kui tema igipõline rivaal Iraan, rääkimata Assadist ja Iraani mõjusfääri libisevast Iraagist on kõik referendumi resultaatide tunnistamise vastu, kuna kardavad enda jaoks nn. spill-over efekti, kus ühe kurdi riigi teke võib hakata mingil määral siiski konsolideerima ka teiste riikide territooriumidel olevaid kurde.

Vastu aga on lisaks veel ka Venemaa ja USA, kes on traditsiooniliselt olnud taustal regioonis tervikuna ja eriti kurdidega seoses. Ainult Iisraelile meeldiks kurdi riik arusaadavatel põhjustel lõhkumaks neid ümbritsevat vaenulikku moslemi ühisrinnet, aga nemad ei puhu pilli…. Venemaa on NSV Liidu aegadest kultiveerinud kurdi relvastatud võitlust oma asukohariikide valitsustega Venemaa geopoliitilistes huvides. USA aga on hetkel peamine kurdide toetaja olnud, kelle kaitse all Esimese Lahesõja järel sai Iraagi Kurdistan autonoomia, mis de facto on isegi enamat. Samuti on just USA huvitatud kurdide relvaüksuste Peshmerga kui peamise elavjõu kasutamisest võitluses terroristliku ohuga piirkonnas, eelkõige ISIS-ega. Aga isegi ameeriklased on selgelt andnud mõista, et toeta kurdide täielikku riiklikku iseseisvust de jure.

• Neljandaks, praktilises mõttes, eriti kurdide ühiskonna struktuuri ja asukonna eripärasid arvestades, on teatud autonoomia aste neil alati puhttehniliselt eksisteerinud, kus kohalikud ülikud ja üksikud intellektuaalsed liidrid on juhtidena olnud selle kandjaks.
• Viiendaks, vaatamata sellele, et kurdid on head sõjamehed, puudub Peshmergal piisav tehniline ja ressursiline võimekus, et tulla toime Bagdadi, aga ka võimaliku naaberriikide regulaararmee sõjalise rünnakuga.
• Kuuendaks, Iraan ja eriti Türgi on astunud lisaks Bagdadile juba ka omapoolseid jõulisi samme Iraagi Kurdistani majandusliku toimetuleku märgatavaks raskendamiseks, seejuures koordineeritult.

Türgi on lubanud katkestada kurdide kontrolli all olevatelt aladelt nafta transportimise Türgi kaudu ning saata juba teenitud rahad kurdide valitsuse asemel Bagdadile. Lisaks on kõik neli riiki sulgenud õhuruumi lendudeks Iraagi Kurdistani, samuti tihendanud kontrolli piiridel, kusjuures Türgi president on pretsedenditult lubanud oma piirile Kurdistaniga piiri kontrollima tulla Iraagi piirivalvuritel ning Türgi ja Iraan on demonstratiivselt nihutanud vastavatele piirialadele suure relvajõudude kontingendi. Kui nüüd veel ameeriklased omalt poolt ka survestavad – aga nendest sõltub Peshmerga varustamine ja palkade maksmine -, siis on Iraagi Kurdistani valitseval president Massoud Barzanil varsti peenike peos.

• Seitsmendaks, pole põhjust uskuda, et Suure Lähis-Ida tänast plahvatusohtlikku seisu ja ülikeerulist ajaloolist tausta arvestades oleks põhjust loota mingigi erinevate mõjukate riikide koalitsiooni moodustamist, mis võimaldaks tunnustada Iraagi Kurdistani omariiklust de jure, rääkimata teiste riikide kurdidele selleks mingigi võimaluse andmiseks.

Kuigi tõele au andes tuleb nentida, et ei Türgi, Iraani ega Süüria kurdid polegi sellist eesmärki deklareerinud, vaatamata sellele, et näiteks Süürias on samuti tekkinud kodusõja käigus kohalike kurdide de facto autonoomsed enklaavid. Aga mõjuka välisriikide kogumi olemasoluta, kes omariiklust tunnustaks, pole viimasest mõtet tegelikult rääkida mitte kunagi…

Seda kõike mõistes on president Barzani, olles truu idamaisele ja ka tema valitsejasoole nii iseloomulikule ning korduvalt ajaloos tõestust leidnud poliitilisele paindlikkusele, ametlikult deklareerinud, et referendum on talle andnud mandaadi läbirääkimisteks liikumisel omariikluse poole, aga see tähenda kohest iseseisvumist. Tundub sarnane Puigdemonti äsjase käitumisega, kas pole? Aga eks see ole ka arusaadav, sest poliitikas pole tegelikult lihtsaid lahendusi ja ka õiglaste eesmärkide poole tee on vaevaline, aeganõudev ja paljusid keerulisi kompromisse nõudev.

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)