Hirmus terroriakt nõudis augustis Kataloonias 16 inimelu. Kümned inimesed said vigastada. Maailm tundis kaasa kogu Hispaaniale. Vaevalt poolteist kuud hiljem oleme kõik nõutud. Hispaania on vastakuti oma lähiajaloo suurima sisemise kriisiga ja seda mitte terroristide sooritatud vägivalla tõttu.

Kataloonia iseseisvusreferendum, mille Hispaania konstitutsioonikohus kuulutas kuningriigi põhiseadusele toetudes ette ebaseaduslikuks, päädis arutu vägivaldse konfliktiga Barcelona tänavatel. Kes iganes seda provotseeris või mida oma tegudes soovis, haavad on löödud sügavale.

Maailm on sageli keerulisem, kui esmapilgul tundub. Ka Kataloonia lool on kaugelt rohkem tahke, kui meilegi emotsionaalselt nii arusaadav iseseisvusteema. “Kataloonia kahvel” on paras pirukas ennekõike Hispaania keskvõimule, aga ka katalaanidele endile. Edasiste sündmuste mõju ulatub palju kaugemale Pürenee poolsaarest.

Kuidas edasi?

Püüan võimalikult kiretult markeerida mõned kõige olulisemad tahud sellest Kataloonia keerulisest kahvlist, kuhu on korraga põimunud nii Hispaania killustunud sisepoliitika, katalaanide iseseisvustaotluse kahetisus, Euroopa Liidu ja NATO tulevik kui ka läänemaailma suutlikkus tagada avatud ühiskonna infoturvalisus.

Põhiseaduslik kriis Hispaanias on täna kahjuks tõsiasi. Pikka aega pulbitsenud vastasseis Madridi ja Barcelona vahel pole alates Franco režiimi kadumisest ning demokraatliku põhiseaduse vastuvõtmisest 1978. aastal olnud nii terav kui praegu.

Keskvõim kaalub Kataloonia autonoomiaõiguste peatamist ja otsevalitsemise sisseviimist, samas on Kataloonia parlamendi napp ja kirju taustaga enamus valmis minema iseseisvuse väljakuulutamisele. Mõlemad variandid on eskaleeriva iseloomuga ega tooks kõiki rahuldavat lahendust lähemale. Muidugi, kui seda viimast on lähiajal üldse võimalik ette kujutada.

Igatahes näib täna ühe vähese võimalusena kriisist väljumiseks taastada dialoog Hispaania seaduste raames. See muidugi tähendab ka mõlema poole valmisolekut järeleandmisteks. Puudutagu see siis näiteks Hispaania põhiseaduse võimalikku muutmist või Kataloonia parlamendi napi enamuse valmisolekut oma ultimatiivsusest taanduda. Viimase puhul on oluline lisada, et vahetult enne referendumit toetas Kataloonia iseseisvumist 41 protsenti provintsi elanikest.

Kataloonia sündmused esitavad paratamatult tõsise väljakutse demokraatliku põhiseadusliku korra suhtes.

Kuhu mahub demokraatlikus õigusriigis enesemääramisõigus? See ei ole ainult küsimus Hispaania näitel, vaid on asjakohane ka mitmel pool mujal Euroopas. Kas Kataloonia juhtum võiks sarnasel viisil korduda ning kuidas sellest võiksid kasu lõigata need, kes sooviksid demokraatlike riikide stabiilsust ja institutsioonide usaldusväärsust kõigutada? Pole üleliigne küsida ka seda, kas midagi taolist võiks korduda näiteks Belgias, Prantsusmaal, Itaalias, Suurbritannias, Saksamaal, Lätis, Eestis või mujal ning kas see ei viiks mitte läänemaailma sidususe kadumisele. Euroopa Liit ja NATO mõraneksid lihtsalt tükkideks. Üks on selge, Eesti huvides see kindlasti ei ole.

Kataloonia iseseisvustaotlusi on saatnud ajastule kohane populismi vari. 2015. aastal toimunud valimiste järel moodustus Kataloonia parlamendis esimest korda iseseisvusmeelsete poliitiliste jõudude koalitsioon. Neil on 72 kohta 135st. Seejuures osutus kaalukeeleks oma kümne kohaga majandusraskustest kasu lõiganud kapitalismi, Euroopa Liidu ja NATO vastane vasakäärmuslik erakond CUP (Candidatura d’Unitat Popular). Eks iseseisvuslaste kirjut koalitsiooni ühendabki ainult üks teema, kuid ohumärgiks on küsimus nende suutlikkusest revolutsioonist kaugemale näha.

Kataloonia liider Carles Puigdemont loodab Euroopa Liidu toele, kuid sellega ta petab nii katalaanide kui iseenda ootusi.

Mingit automaatset liikmelisust Hispaaniast lahku löömisel ei järgneks ning pigem viiks rikutud suhted Madridiga Kataloonia pikka isolatsiooni. Sama juhtuks NATO kontekstis. Teisest küljest oleks arusaamatu, kuidas kõige vastu võitlev CUP üldse Euroopa Liidu või NATOga nõustuks.

Sotsiaalmeedia on võimas vahend masside mõjutamiseks, kusjuures me alles hakkame tajuma selle sügavamat mõju kaasaegses avalikus ruumis tehtavate otsuste üle. Edukad on need, kes suudavad kasutada sõna otseses mõttes kõige innovaatilisemaid algoritme.

Kataloonias kordus juba varasemast tuttav muster. Ühest küljest on tänu sotsiaalmeediale poliitikutel palju lihtsam valijatele lähemal olla ning neid mobiliseerida, sealhulgas ka dramaatilisi sündmusi paljundades. Teisalt pakub sotsiaalmeedia suurepärase võimaluse väliseks mõjutuseks, kui see peaks kellelegi korda minema.

Kataloonia referendum oli Venemaa järjekordse mõjutusoperatsiooni sihtmärk. Jätkuks Brexiti, Šotimaa ja Hollandi referendumitele ning USA, Prantsusmaa ja Saksamaa valimistele. Sellest on küllaga näiteid nii Twitteri keskkonnas, aga samas ka sellistes propagandakanalites nagu Sputnik ja RT.

Kataloonia debatis ilmusid korraga nagu kaksikud välja nii Julian Assange kui Edward Snowden, kelle iseseisvusmeelsed säutsud muutusid ootamatult ülipopulaarseteks. Tehnoloogiliselt on see võimalik üksnes automatiseeritud botnet ründe kaudu. Assange ja Snowden on kaasaja ühed edukaimad tööriistad läänevastases segadusetekitamises. Venemaale on see mõistagi kõige enam meelt mööda.

Mis sellest kahvlist siis lõpuks järele jääb? Ainult üks suur segadus. Nagu Brexitist Euroopale veel vähe oleks. Hispaania ei ole Nõukogude Liit. Ükskõik kui palju ka meie saatust katalaanidega ei võrdleks. Hispaania on vaatamata kõigile väikestele vigadele demokraatlik õigusriik (maailma edetabelis 17., Eesti on 30.). See ongi kindlaim tagatis, et ka nii tõsine kriis, mis just vallandunud, laheneb õiguse ja seaduse ruumis.