Kas teadsite, et Eestis tehakse fantastilist kosmilist funk/jazzi? Mina teadsin ja seepärast oligi mul septembri alguses tohutult hea meel kuulda, et selle sama kosmilise segu kohalik põhilooja, Misha Panfilov, täiendab hästi varustatud plaadipoode oma uue LP-ga, En Route.
Panfilov on tegelikult siinsele muusikaskeenele (ja ka piiritagustele funk-maailma tegelastele) tuttav Estrada Orchestra (EO) kaudu, mis on tegutsenud 2013. aastast ning oivalist psühhedeelset jazzi kahe albumi võrra ka helikunstiks salvestanud. Lisaks musitseerimisele on Mishal koos Volodja Brodskyga olnud seal kanda helilooja roll. Veel on ta tolmuseid nõukaaja jazzi ja funki helipärleid täis Youtube’i kanali, Funked Up East vedaja, mis sai aasta eest ka oma saate Frission Radios.
En Route tuli aga välja hoopis Misha Panfilov Sound Combo nime alt, mille juures löövad küll kaasa ka teised EO tüübid, kuid projekt on siiski pigem Panfilovi oma teema; ta mängib 90% instrumentidest ise ning kui Estrada on live-bänd, siis Sound Combo on stuudioprojekt. MPSC poolt on välja antud veel viie plaadi jagu mussi ja seda muide viimase kahe aasta sees. Aga nüüd En Route’ist.
En Route – kosmoserännak
Mulle tavaliselt ei meeldi plaate lugusid järjest läbi võttes arvustada, kuid En Route on nii oivaliselt terviklik elegantne funky kosmoserännak, et tuleb erand teha.
Teekond algab mõnusa tiksumisega „Follow the Cloudsis“, kus wah-wah kitarri vingerdamine ja instrumendina mõjuv vokaal loo hõljuma panevad ning nostalgiline sõit mööda Côte d’Azuri võib alata. „Magnetismis“ annavad elektrikitarri vedelad võnked hoogu juurde ja kiirus kasvab ning sõit jätkub.
Kui silmad sulgeda võib tunda, kuidas soe õhk juukseid sasib ja läbi kimeda klahvide klimberduse viirastub merel virvendav päike.
En Route’il ei jäeta kasutamata võimalust korraga 10 instrumenti käiku lasta ja big bandi mõõt välja mängida ning nagu enamus lugudes, sulab ka „Magnetismil“ helideplejaad loo kulminatsioonis mõnusaks kaoseks. Läbi plaadi on tunda ka afrobeati mõjusid ja üldine vaib on segu Fela Kutist, Lafayette Afro Rock Bandist ja Jean Pierre Mirouze’st – küllaltki täiuslik kooslus. „Bystreetil“ moondub rannikutee ümber lõbusaks multikaks, mis tuleb välja pole üldse juhuslik kuvand.
Kui Mishaga plaadist rääkisin, siis selgus, et talle hirmsasti meeldivad Priit Pärna ja Rein Raamatu animatsioonid ning nende helikeel. Lugu keksleb elektri (kitarri) sutsakaid saades rõõmsalt ja vabalangeb siis muretusse lainetusse, kus saab sõna ka korraga ei kuskilt ja samas orgaaniliselt liitunud saksofon, mis lennutab plaadi aina kosmilisemalt kõlavamale B poolele.
Albumi teise poole avaloos, „Way Higher“, hakkavad helid uudishimuliku kitarrikäigu peal aina kõrgemale ja kõrgemale ronima ja peagi pööreldaksegi kareda hendrixiliku elektrikitarriga kuskil Linnutee lähedal. See on muhe kombo minevikust ja tulevikust, kus lugu lõpetav gongi kaja annab aimu, et on galaktika äärealadele jõutud ja seal peetakse pidu. „Bufo Bufo“ algab äreva pinge kerimisega, mis peagi murdub ja wah-wah taustal vallandub rütmika pillerkaar. Siis tõmbub instrumentaal tagasi surve alla, et peagi uuesti vabaneda; lugu pulseerib ülevas meeleolus ning lõpuks hakkavad ka puhkpillid oma võrratut elu elama.
„Get Well“ on justkui peo järelkuma; see on mahe jalutuskäik kuskil Linnutee kosmilisel kõrvaltänaval, kust jõutakse lõpuloo, „Flaming“ meelitavalt salapärastele radadele. Flööt ja saksofon põrkavad kokku, langevad maha ja tõusevad teineteise ümber pööreldes keerisena jälle afrobeatist paksu õhku ning jäävad sinna hõljuma. Ma pole kindel kuhu Panfilov En Route’il teel oli, kuid rännak sinna oli maru põnev.
Johanna Maria Mängel
Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (64)
